Da Latist

Hommikul kell üheksa kui raul teeb hotellist check-outi ja korraldab transporti Hoi Anist Da Nangi lennujaama, ujub välja Dan, keda raul nägi viimati paar päeva tagasi basseini ääres külitamas nagu kuivale sattunud ja päikesepõletuse saanud väiksemamõõduline vaal. Tuleb välja, et rauli poolt Danile tutvustatud Vietnami tänavatoit on õnnetu ameeriklase nii rajalt maha võtnud, et vaatamata kõigile lugematutele ravimitele, mida ta kontrollimatult tarvitas, on ta vahepeal maandunud  Hoi Ani haiglas tilgutite all. Samas on tilgutid piisavalt hästi mõjunud ja Dan on otsustanud, et ta teeb oma plaanid ringi ning selle asemel, et minna Nha Trangi päikese kätte peesitama, ostis ta lennupileti Da Lati, ning raulist ja Danist on taas saanud reisikaaslased.

Da Nangi lennujaam on vaieldamatult kõige vaiksem lennujaam kus raul kunagi on olnud, seal luusivad ringi vähesed natuke eksinud moega turistid ja isegi suveniirimüüjad ei viitsi vaeva näha klientide püüdmisega. Lennuni jäänud paar tundi lööb raul surnuks sellega, et ajab juttu smuutimüüjaga, kes on 19-aastane poiss ja kelle eluunistus on käia enne abiellumist ära Sapas.

Lennujaamas saavad Dan ja raul kokku ka kahe vana tuttavaga Huest, Johanna ja Sofiaga, ning ebasotsiaalset reisi planeerinud raul avastab ennast taas neljasest reisiseltskonnast. Tuleb ka välja, et õnnetu Johanna on olnud viimased kolm päeva seedehäiretega lääbakil ning nad veedavad efektiivselt aega Daniga üksteisele oma muresid kurtes.

Peale tunniajast lendu Da Latti saabudes on esimene mulje, et see ei ole Vietnam. Bambusesalude asemel on männimetsad ning Hoi Ani 38-kraadine temperatuur ja niiskus on asendunud 25-kraadise kuiva õhuga. Kui poleks mägesid, siis võiks arvata, et on saabutud tagasi suvalisse Euroopa riiki ning jahe tuuleõhk on uskumatult teretulnud nähtus peale kahenädalast aeglast küpsemist omas mahlas.

Lennujaamas on valida, kas võtta linnaminekuks takso 250 000 dongi eest või hüpata Vietnam Airlinesi poolt pakutavasse kesklinna minevasse bussi 40 000 dongi eest. Raul uurib igaks juhuks järgi, et kas buss ikka kindlasti läheb kesklinna ning leti taga olev tädi noogutab nii jõuliselt pead nagu oleks ta rockikintserdil näppu viskamas.

Ühtlasi samal hetkel kui buss kohalt võtab, algab sadu. Kallamine. Kõik taevakraanid avanvad, ja sealt tuleb mühinal vett. Tee kõrval olevatest mäenõlvadest alla jooksvad nired kasvavad sekunditega jõgedeks, mis kipuvad minibussi teelt välja lükkama, ning kogu tee on kaetud punaka savimullaga, mille sees ukerdavad rollerid ja vähesed autod ja püüavad meeleheitlikult et neid ei uhutaks alla orgu.

Kõik teised reisijad bussis peale rauli on väga üllatunud, kui buss peatub linnaservas, viskab kõik reisijad välja paduvihma kätte ja bussijuht käsib edasisõiduks taksod võtta, samas kui kilavate silmadega taksojuhid juba kümnekaupa õnnetutele turistidele tormi jooksevad.

Raul on ettenägelikult broneerinud omale kesklinna hotellis toa, 24 eurot, ja saksa tüdrukud lähevad ära kusagile pärapõrgusse oma 5-dollarilist hostelit otsima. Dan otsustab ka rauli hotelli üle vaadata ja talle meeldib see mis ta näeb. Lisaks sellele on tal piisavalt elu sisse tulnud, et hakata hinna üle kauplema. See näeb välja umbes nii:

• Dan küsib et palju tuba maksab, tüdruk leti taga ütleb et 24 dollarit öö
• Dan ütleb et ta on haige inimene, ja et palju haigele inimesele öö maksab. Tüdruk ütleb et 24 dollarit öö.
• Dan küsib palju tuba maksab allahindlusega. Tüdruk ütleb et 24 dollarit öö.
• Dan ütleb et ta maksab 20. Tüdruk ütleb et ei, 24, aga kuna talle Dan meeldib, siis ta võib lasta hinna 23 dollari peale öö.
• Dan ütleb et talle ka tüdruk meeldib, et ta maksab seepärast 20 dollarit, muidu maksaks 15.
• Tüdruk ütleb et ta on väga meelitatud komplimendist, seepärast on ta nõus laskma hinna 22 dollari peale.
• Dan ütleb et tal on varuks veel palju komplimente, et kui ta saab toa 20 dollari eest, siis ta on nõus neid veelgi ütlema.
• Tüdruk ütleb et ta tahaks kuulda küll, ja kas Dan oleks nõus 21 dollarit maksma öö eest.
• Dan ütleb et miks küll nii ilus tüdruk vaidleb ühe dollari pärast, et ta on paljudes kohtades ööbinud, aga nii ilusat tüdrukut pole veel näinud.
• Tüdruk annab Danile toa 20 dollari eest ja Dan läheb vilet lastes oma tuppa.

Samal hetkel läheb lahti välisuks ja sisse trügivad Johanna ja Sofia, kes on käinud oma pärapõrgus asuvat hostelit vaatamas. Nende läbisegi jutust saab raul aru, et hosteli parimad osad olid olnud lekkiv katus, läbimärg põrandal asuv madrats ja perenaine, kes Johannat käperdama kippus, ülejäänud asjad olid olnud hullemad, ning nad olid ummisjalu sealt põgenenud. Ilma pikemata saavad tüdrukud rauli ja Dani hotelli toa, 20 dollarit öö kohta, ja lähevad vilet lastes oma tuppa, samas kui raul endiselt nukralt oma 24-dollarilise toa võtit põrnitseb.

Ilmselgelt märganud rauli muserdatud olemist, upgradeb leti taga olev tüdruk rauli paremasse tuppa ja pakub talle tasuta hommikusöögi. Raul läheb vilet lastes oma tuppa ja avastab, et upgrademine tähendab siin hotellis seda, et rauli toas on ühe voodi asemel kolm voodit, et soovi korral võib ta igal ööl eri voodis magada. 

Da Lat ise on vägagi ebavietnamlik linnake. Liiklus on rahulik, inimesed tagasihoitumad ning igasugust träna müüvad poekesed peaaegu euroopalikud. Kuna Da Lat on rajatud prantslaste poolt, siis silma hakkab ka prantsuskeelseid silte. Da Lati turg on samuti väga ebavietnamlik - selle asemel, et rippuda sul näljaselt küljes nagu poliitik valimisperioodil, istub iga müüja oma boksis ja ootab, kuni sa midagi huvitavat leiad. Isegi tingida ei viitsita väga ning kuigi raul proovib, siis lastakse tal pigem ära kõndida kui nõustutakse rauli pakutud ja mitte väga palju küsitust madalama hinnaga. Toiduturg on samuti tavapärasest erinev. Selle asemel, et toiduturgu täidaks kaussides elavad krevetid, kalmaardi, kalad, teod ja teised elusad mereannid, on Da Latis pigem lettidel mitte nii elus liha ja durianid, õunad, mangod, draakoniviljad ja veel umbes neli-viis puuvilja, mille nime ega kasutust raul ei oska aimatagi. Samuti on ka tuttavamaid puuvilju mida mujal väga pole näha olnud, nagu õunad ja pirnid.

Kuna raulil pole tehtud vähimaidki plaane selles osas, et mida Da Latis peale hakata nende paari päevaga mis raul siin on, siis viivad Johanna ja Sophie teda kurssi Easy Rideritega. Easy Riderite puhul on tegemist klubiga, mis korraldab Da Lati ümbruses ja mujal mootorrattamatku ning kellel olevat väga hea reputatsioon. Raul ei ole küll põrmugi vaimustatud väljavaatest veeta kogu päev mootorratta tagaistmel mööda Vietnami külavaheteid paarutades, kuid mingi trikiga suudavad Johanna ja Sophie teda ümber veenda, ning õhtul, olles broneerinud ka endale kogu päeva kestva moottorrattareisi, avastab raul ennast kerge meeleheitega mõtlemast, et millisesse hirmsasse jamasse ta ennast jälle mässinud on.