Otse põhisisu juurde

Sellest, kuidas raul avastab Hanoid

Hommikul ootab rauli Son, et minna taas tuuritama mööda Hanoid. Son on tore poiss, saab jargmisel paeval 21 ning opib majandust ja tahab edasi oppida UKs. Raul teeb mis ta suudab, aga ka tema on lopuks sunnitud tunnistama kaotust, kuna Soni vaateid ei onnestu tal murda. Küll aga on Son reisinud - ta käis üksinda Singapuris neli päeva - ja reisipisik on temas tugev, nii et raul veenab ta kunagi vähemalt turistina Eestisse tulema.

Koos hulguvad vietnami tudeng ja eesti suur valge turist läbi Hanoi - läbi Vietnami esimese ülikooli aedade, kus lopetanute nimed on aastasadu säilinud kivitahvlitele graveerituna ning mööda Läänejarve kallast ja pagodsid, kus on voimalik osta tänavakaupmeestelt elus kilpkonni, keda järve vabaks lasta, ning keda järve peal seilavad kalamehed jälle kohe välja püüavad.

Vahepeal mainib raul hinda, mida ta turul paari mango eest maksis ja Son saab peaaegu krambid.

Ohtul maandub raul koos Soni ja tema naabri Duy`ga Hue toite pakkuvas restoranis, kus tavapärase pho bo sisse on segatud keedetud seaverd. Duy ja Son`ga vesteldes püüab raul moista seda riiki, mis on ühest küljest aheldatud minevikku, kuid tahab edasi liikuda, kus on poimunud uued ideed, traditsioonid, korruptsioon ja ainupartei, ja kust valjapääsu ei oska leida keegi.

Sellele vaatamata on raul täis otsustavust edasi uurida, ja nii seabki ta sammud järgmisel päeval avastusretkele, et omapäi leida üles veel nägemata kohad, ning asutab minema etnoloogiamuuseumisse, mis on kavalalt ehitatud äärelinna. Kuna raul on loomu poolest kitsi inimene, siis otsustab ta minna sinna bussiga, bussipilet 5000 dongi, taksosoit 120 000.

Bussijaamas on vajalik buss täitsa olemas, aga puudub bussijuht. Peale veerandtunnist oootamist aga ujub ka see välja ning raul motleb et koik on tore. Siis aga bussijuht avab bussi bensiiniluugi ja piilub sinna motlikult sisse. Kahjuks on seal vist aga pime, kuna seejärel süütab ta tulemasina ja piilub bensiinipaaki selle valgel. Ilmselgelt soovitut tulemust saavutamata kustutab ta lahtise leegi ja pistab käe sügavale bussi sisikonda. Kätt välja tommates on see üleni oline ja ta röögatab koleda häälega, pühib siis aga käe vastu pükse puhtaks ja ronib kabiini.

Raul järgneb, kuigi enam mitte väga entusiastlikult.

Bussisoiduseltskond on kirju. Tulevad peale poiss ja tüdruk, kes lähevad istekoha pärast vaidlema ja selgus ei saabu enne, kui tüdruk paneb poisile paar head lahmakat lahtise käega vastu nägu. Pileteid müüb karm noor tüdruk, kes valitseb bussi nagu diktaator - kellele müüb pileteid, kellele annab raske piletipakiga tohlaka vastu nägu ja viskab bussist maha.

Etnoloogiamuuseum, kuhu on koondatud Vietnami hoimude ajalugu, on tore, kuid huvitavaks läheb asi siis, kui raul püüab tagasi hotelli juurde bussiga saada. Nimelt pole läheduses vajaliku bussi peatust ja raul otsustab, et hüppab sama numbriga bussi millega ta muuseumi soitis, et äkki näkkab.

Kui raul avastab ennast kusagilt Hanoi tagumisest agulist, siis hakkab kohale joudma, et ega ei pruugi näkata küll. Igaks juhuks pöördub raul korval oleva kollases särgis tüdruku poole ja küsib et kas ta inglise keelt räägib. Tüdruk läheb näost punaseks ja raputab pead.

Ega's midagi, appi tuleb Google translate. Raul kirjutab küsimuseks et 'kas see buss läheb vanasse kvartalisse' ja laseb programmil selle tolkida. Tüdruk loeb jahmunult, raputab pead, aga siis haarab telefoni, kirjutab sinna midagi ja ulatab raulile.

'Peaaegu juust aga pole veel valmis,' ütleb tekst.
'Ma tulin selle bussiga vanast kvartalist. Kas ta läheb sinna tagasi?' küsib raul uuesti. Tüdruk votab telefoni ja kirjutab.
'Oluline puuvill ja siis supp,' informeerib google translate rauli.
'Ma tahan minna vanasse kvartalisse,' kirjutab raul meelt heites.
'Bussijuht ekslikult arreteeritud,' vastab tüdruk google vahendusel.

Raul loobub katsetest suhelda ja soidab bussiga kuni lopuni, kus buss keerab ringi, reisisaatja küsib raulilt uue pileti jaoks veel 5000 dongi ja soidab tagasi vanasse kvartalisse, tehes soidu jooksul kolm pilti inimestega, kellel on vastupandamatu vajadus rauli habet näppida ja itsitada.

Kiiresti lounat süües tutvub raul teisegi soolorändajaga - Londonist pärit Tallulah, kes parajasti köhib kopse välja tänu kusagilt korjatud külmetusele, aga kellega lepitakse kokku, et kui ta on paranenud, siis voetakse tulevikus kusagil üks olu.

Kuna rauli määramatu reisiplaan näeb ette paariks päevaks Sapasse minekut, siis natukese aja pärast korjab minibuss rauli hotellist peale ja viib koige hullemasse bussijama, mida raul on näinud, ja ta on näinud paljusid. Onneks on bussis ka kaks teist turisti, britid Caroline ja Jason, ning nendega koos bussijaamas siblivate rottide manamine aitab. Britid pole ka kunagi varem Vietnami ööbussidega soitnud, ja nii raul räägib roomsalt koigist oudustest ja hullunud juhtidest, millega ta aasta tagasi sarnase bussiga soites koges.

Suur on rauli üllatus, kui ta avastab bussist euroopa mootmetes magamisasendid ning tosiasja, et ta korvalasemel pole kedagi ja ta saab laiutada nii et seda nägu. Raul ehitab kahest tekist omale padja, sirutab ennast mugavalt välja ja vaatab akna taga mööda libisevaid Hanoi tulesid.

Natuke nukker on Hanoid moneks ajaks maha jätta, kuid see on segatud roomuga - room taas teel olemisest ning tundmatusse suundumisest.

Need päevad koos Skye, Son'i ja Duy'ga pole küll andnud raulile täit ülevaadet Hanoi turistiobjektidest, kuid on andnud midagi palju olulisemat - uue vaatenurga Vietnamile kui riigile, kus on poimunud traditsioon ja tänapäev, mida hoiab tagasi mineviku koorem kuid mis püüab edasi liikuda, kus noored tunnevad ennast aheldatuna vana külge ja kus vana hoiab püsti koike läbiv korruptsioon. Need on probleemid mida lahendada ei oska keegi ja mis lähevad isevoolu teed, kuid senikaua naeratatakse, naerdakse ja tommatakse turistide perse armutult lohku.






Kommentaarid

  1. sa pole vist kunagi Tartus bussiga sõitnud - siis oleks selge, et mitte kunagi ei sõida sama numbriga buss teiselt poolt teed õigesse kohta tagasi :D

    VastaKustuta

Postita kommentaar