laupäev, 3. mai 2014

Sapast

Ilmselgelt oli meeldiva bussisoidu lootus määratud läbikukkumisele.

Koik on ilus kuni rauli korvale maandub üks bussijuhtidest kes hellalt paneb raulile käe ümber ja suikub sügavale unne. Vaevalt on raulil onnestunud bussijuhi embusest vabaneda kui ilmub välja reisisaatja, kes sikutab rauli juurest ära koik tekid ja teeb endale nendest bussi vahekäiku pesa. Raul tusatseb natuke, kuid kehitab siis olgu ja püüab magama jääda. Mingi hetk silmi avades on toimunud teatud muutused lähinaabruses ja mingi trikiga on rauli korvale sattunud Caroline -  nagu selgub, siis on toimunud bussijuhtide vahetus ja magama tulev bussijuht oli peksnud Jasoni ja Caroline üles ja noudnud endale Caroline kohta, ning polnud rahunenud enne, kui oli kohad ringi mängitud.

Hommikul Sapasse saabudes tuleb raulile vastu Pham. Pham on 27 aastane punaste hmongide hoimu kuuluv naine, kelle juurde raul paariks ööks maabub. Kiiresti viib Pham rauli lähimasse pho-urkasse, kus mängib telekas, kust parajasti näidatakse Taavi Roivase intervjuud seoses USA vägede saabumisega.

Isegi maailma päraporgus ei saa Eesti poliitikast eemale.

Phami pere elab Sapast 12 kilomeetri kaugusel väikeses külas ja sinnapoole sammud seataksegi peale kohustuslikku phod. Tee läheb läbi mustade hmongide külade, kus taotakse trummi, et haigusi toovaid halbu vaime eemale peletada, üle mägede ja riisiterrasside, maisipoldude ja majade tagahoobide. Riisiistutamise aeg on, nii et terrassid on täis vesipühvlite ja lihtsate tööriistadega töötavaid mehi ja naisi, samas kui silmadeni määrdunud tillukesed lapsed pühvleid karjatavad.

Majad on lihtsad, kokku klopsitud käepärastest materjalidwst, seinad täis auke kust tuul läbi puhub, ning raul kujutab ette kui külm on talvel, kui temperatuur on nullilähedane ja lund sajab.

Kogu 12 kilomeetrit kondimist votab 8 tundi.

Phami maja on suur, ta elab seal mehe, kahe lapse ja ämmaga. Kohalikw standardite järgi on tegemist tipptasemel elamisega, kus on isegi soe vesi. Kogu elu käib suures kiviporandaga elutoas, mille servas on avatud tulease, kus tehakse süüa.

Kolm päeva veedab raul koos Phamiga ümbrust avastades. Küla ümber mägedest avanevad imelised vaated, siin on koski ja rohelisi riisiterrasse, jogesid ja polde, külafestivalid, kus külaplatsil raiutakse tseremoniaalselt kukel pea maha ja hämmastavaid inimesi. Raul kohtub mägedes uidates naistega, kes on kaunid nagu modellid ja kelle kogu elu möödub mäekülgedele rajatud poldudel ränkrasket tööd tehes, kuni nende seljad on koverad ja nad näevad oma vanusest kakskümmend aastat vanemad välja ja on kaotanud koik hambad. Siin siblivad igal pool vabalt ringi sead ja kanad ja pardid ja iga jumala hommikul kireb alates kella neljast üks kukk rauli akna all, keda raul tahaks morvata.

Päevad mööduvad mägedes turnides ja ohtul istutakse koik koos laua taga, süüakse tulel praetud kala, riisi ja korvitsavarsi, pursitakse vigast inglise keelt ja mängitakse lastega peitust. See pole hotell ega hostel, vaid kogemus, kuidas elatakse Vietami hoimualadel, ning see elu on midagi muud vorreldes sellega, mida raul senini näinud on.

Ilm on niiske ning koik riided imavad vett nagu käsnad. Ohtuti voogavad üle mäetippude alla pilved ja sabistab vihma ning tsikaadide laul on korvulukustav.

Viimasel ohtul otsustab peremees Phuong sellele viikingist kevadrullile (rauli kohalik nimi Phami peres: raul->roll->springroll ja viikingiks kutsutakse rauli igal pool) koha kätte näidata. Välja kraamitakse pooleteistliitrine plastikpudel kohaliku riisiveiniga, tuuakse pitsid ning kallatakse helgelt pudelist.

Kaks tundi hiljem on pudel tühi ning nii Phongil kui raulil on raskusi seismisega. Vein on nagu puskar, mis teeb südame soojaks ja valab liigesed energiat täis. Vahepeal kui Phong ja raul aktiivselt klaase kummutavad, astub läbi Phami kasuvend, laksab raulile vastu olga ja teeb ettepaneku kätt suruda. Käesurumise miniturniiril voidab raul nii Phami kasuvenna kui Phongi kui ka nad molemad korraga, ning seda tähistatakse mitme pitsiga.

Kui puskar otsas, tousevad raul ja Phong monetiste raskustega püsti ja Phong paneb käe rauli olale.

'Sa oled perekond,' ütleb ta oma vigases inglise keeles. 'Tule tagasi meie juurde. Vota kaasa oma poeg ja olge vietnamlased nagu sa juba pooleldi ise oled. Ükskoik kas see votab sul aasta voi kaks voi rohkem - sa oled siin majas alati teretulnud ja su siinne pere jääb sind ootama ja igatsema.'



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar