reede, 3. november 2017

Teekonnast Kuchingi

Raul nõjatub vastu Singapuri metroorongi seina ja unistab, samas kui metroo viib teda ja M-i Changi lennujaama poole.

Singapuris oldud päevad on olnud meeldivad, ja raul muheleb omaette. Ta meenutab vaaterattaga sõitmist, kus nad jagasid gondlit kolme hindust epupepuga, kes klõpsisid endist selfiesid kogu tunnise sõidu jooksul, mil ümberringi avanesid imelised vaated üle linna. Ta mõtleb Orchard Roadil jalutamisest ja sellest, kuidas seal lapsed ajasid taga tuvisid ning ümberringi särasid miljonid tuled. Talle meenuvad Gardens by the Bay rohelised aiad ja sealsed hiiglaslikud klaaskasvuhooned, mis on täis erinevaid taimi üle maailma ning kuhu on ehitatud hiigelmõõdus taevamets – hiiglaslik kunstlik kosk, mis langeb kümnete meetrite kõrguse paksu rohelusega kaetud tehismäe otsast alla, pritsides maailma märjaks. Ta uneleb jalutuskäikudest hiinalinnas ning väikestel Singapuri hämaratel alleedel, mis on täis naeratavaid inimesi. See on olnud nagu kohati väsitav, aga ilus taaskohtumine vana sõbraga.

Jah, Singapur on olnud tore ja raul tunneb, kuidas ta on õnnelik ja armastab inimesi ning kuidas mitte miski ei saa tema nirvaanat rikkuda. 

’Selliseid kääre ei tohi lennukisse võtta’ teatab tinase pilgu ja kivist südamega turvamees mõni aeg hiljem lennujaama turvakontrollis ja sikutab vähereisinud, aga paljukannatanud küünekäärid Rauli kotist välja ja pistab omale tasku. 

’Mölakas,’ mõtleb raul omaette ja ronib Scooti kollasesse lennukisse, mis peaks pooleteise tunni pärast maanduma juba Borneo saarel Kuchingis. Nirvaanast on järgi vaid mälestus.

’Ma avan, et Singapur on nüüdsest mu lemmiklinn,’ ümiseb M endamisi ja raul mõtleb, et siis M-le meeldib, kui lennuk tõuseb õhku ning kuna on juba sügav õhtu, siis all säravad miljardid Singapuri tuled hüvastijätuks. See on ka vaatepilt, mida raul ise väga ootab – hiidlinn pimeduses, see kurblik-ilus hetk kui üks osa reisist lõpeb ja ees seisab taas tundmatus.

Nii M kui raul jäävad mõlemad magama enne kui lennuk õhku tõuseb.

Raul ärkab, kuna keegi raputab teda õlast. Ta avab silmad ja püüab orienteeruda. Viimane, mida ta mäletab, on turvademonstratsioon. M põõnab õndsalt, pea vastu akent. Rauli kõrval enne istunud hiiglasemõõdus malailane on oma seitse asja võtnud ja läinud pressinud ennast paar rida ettepoole kitsasse istmesse ja raul väga ei imestagi, kuna ta pole kogu päeva duši alla jõudnud.

Keegi raputab teda uuesti ja raul pöörab pead. Seal on stjuardess, käes papist aurav karp.

’Teie tellitud toit härra raul,’ ütleb ta ja raul tunneb, kuidas ta üle keha külmaks läheb.

Reegel number üks, mida raul alati vääramatult järgib, on reisida mõistlikult. See tähendab, et mitte mingil juhul ei ole ta nõus raiskama valdavalt väga halva lennukitoidu peale raha ja eriti ei soovi ta seda teha pooleteisetunnisel lennul kusagile karuaanusesse Aasia odavlennufirmaga, kus pilet on maksnud paarkümmend eurot. Samas ta teab, et kui ta reisi broneeris, oli firma koduleht juba enne hoolitsevalt pannud linnukesed kõikidesse lahtritesse, mis ütlesid, et raul sooviks väga nii pardal süüa kui juua ja mässida ennast sooja teki sisse. Raul mäletab, et ta nagu võttis need linnukesed ära, aga paistab et midagi on nüüd vussis. Hirm süveneb, kui samasugune totsik riisi ja mingi kahtlase pruuni ollusega asetatakse ka M ette.

Eriti hulluks läheb kui stjuardess produtseerib kaks kollast kilepakendis tekki ja tahab neid asetada rauli ja M sülle. Raul vehib hirmunult kätega et see ära viidaks, aga M, ärkamisest uimane, võtab teki vastu ja raul mõtleb et soh, enam pole ka midagi vaielda, et kui enne polnud raha pepus siis nüüd kindlasti on. Keegi teine lennukis ei söö ega ei pakuta neile ka tekke.  Rauli kiire arvutus ütleb, et kui ta on kogemata tellinud endale ja M-le toidu ja tekid, siis nende maksumus ületab kahekordselt lennupileti maksumuse ja ta langeb sügavasse masendusse, närides maitsetut riisi mis käib lootusetult suus ringi kuna, noh, kui on juba makstud, siis vähemalt peab midagi selle eest saama, isegi kui see on vaid seedehäire.

Kuchingi lennujaam on uus ja värske ning piirivalvur keerutab rauli passi ühte- ja teistpidi käes, uurib passi, uurib vahepeal midagi kulunud kladedest ja helistab, aga lõpuks lööb templi ära ja viipab rauli edasi. 

Lennujaama ees valitseb tohuvabohu autodest, pagasist ja inimestest. Kusagilt tulevad taksod, vaieldakse, vahetatakse raha, istutakse taksodesse ja sõidetakse võidukalt minema. Raul on otsustanud hakata modernseks, vältida kaklusi taksojuhtidega ning kutsub omale järgi Uberi.

Peatselt jõuab kohale keskealine malai nimega Tan oma valge kohalikku marki autoga ja kruiisib mööda Kuchingi tänavaid nagu proff, kuni tal GPS ära sureb ning ta lootusetult ära eksib. Asja muudab keerulisemaks ka see, et raul ja M ei lähe mitte hotelli, vaid väikesesse kodumajutusse Kuchingi hiinalinna servas. Tan peab auto kinni ja nad puurivad kahekesi rauli pisut paremini töötava telefoni ekraanilt linnakaarti ning sammhaaval jõutakse lõpuks õigesse kohta, raul mängides kaardulugejat linnas, kuhu ta vaevalt pool tundi tagasi saabus. 

Rauli uus ajutine kitsas kodutänav on ääristatud värviliste väikeste majadega, mida mööda hilisele kellaajale vaatamata voolavad kirjud autod. Tänava otsas on hiiglaslik hiina stiilis värav, kaunistatud kasside kujudega – Kuching tähendabki tõlkes kassilinna ning seda näitavad ka igal pool põõnavad kassid ja kõikjal poosetavad kassikujud. Linn tundub olevat vägagi tsiviliseeritud, mis tabab rauli üllatusena, kuna miskipärast ta ootas metsikut, lagunenud ja kaootilist urgast, kuid näeb oma ees üsna rahulikku Aasia linnakest.

Kodumajutuse raske must rauduks on lukus, kuid Tan ronib autost välja ja teeb kära senikaua, kuni perenaine Moi kuuleb ja rauli ning M sisse laseb. Tanile lehvitatakse hüvastijätuks ja seatakse end Moi kenas väikeses kodus sisse. Moi juures alumisel korrusel on restoran – Moi ise hoolitseb rahakorjamise ning laudade-toolide eest, aga iseseisvad kokad seavad igal hommikul ta poe ees sisse oma väikesed toiduputkad. Teisel korrusel on ta ehitanud paar väikest tuba koos mõnusa istumisruumiga, kus seinad on ääristatud fotode, raamatute ja jõuluehetega. Tuba on väike aga puhas, konditsioneer undab vaikselt ja jahe õhk on äärmiselt tervitatav peale lämbet Kuchingi õhtupalavust. 

Esimese asjana uurib raul järgi oma broneeringu detailid ja ükskõik kuidas ta ka ei vaata, tundub, et seekord on lennufirma ise asjad ära vussinud ning ta vist ikka pole lennukis toidu ega muude asjade eest maksnud, vaid need sootuks tasuta saanud. Või siis arvestades, kuidas see kahtlane pruun ollus koos maitsetu riisiga endiselt kusagil rauli sisemuses ringi paarutab, oli neil lihtsalt vaja mingit kuli, kellele riknema hakkav toit pähe määrida, ja lollid lääne turistid sobisid selleks hästi.

Viimane, mida raul teeb, on, et ta seab äratuskella varase hommiku peale kuna, noh, ega uue linna avastamine ei saa ju oodata.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar