teisipäev, 14. november 2017

Bariost

Tuleb välja, et tulevik toob paduvihma.

Kui raul ja M varahommikul ärkavad, siis vihma juba ladistab ja tänavad on üle ujutatud. Väljas on paks läbitungimatu udu ja Miri tänavaid on näha nagu üksnes nagu vati seest. Üleujutatud uduste tänavate sees ei leia rauli üles ka uberijuht, kes tiirutab meelt heites ümber kvartali ja saadab abipaluvaid sõnumeid, kuni lõpuks oskab juhuslikult õige ukse ees pidama jääda.

Miri lennujaamas on MASwingsi – siinne väikest kohalike lendudega tegeleva ettevõtte – check-ini leti taga üks igavlev töötaja. Raul ja M panevad oma nimed kirja määrdunud vanasse kaustikusse ja sellega check-in üldiselt piirdubki.

’Kuhu te lähete?’ küsib poiss leti taga kaustikusse kõõritades.

’Bariosse,’ vastab raul.

 ’Uuuuh,’ laksutab poiss kaastundlikult keelt. ’See lennuk ei pruugi täna üldsegi lennata.’

Barioga peab lennuühendust üks väike 18-kohaline moosiriiul, mis on ilma poolt väga mõjutatav. Kui on hea ilm siis lendab. Kui on halb siis ei lenda. Kui on olnud hea ilm, aga läheb halvaks, siis kukub alla. Lihtne matemaatika, hea planeerida.

Moosiriiul ja halb ilm.
Lend lõpuks hilineb paar tundi, kuid päris ära seda ei jäeta ja mingi hetk avatakse laiad klaasuksed ja juhatatakse mõned ootavad inimesed ootesaali, kust läheb pikk koridor lennuväljale. Inimesi pole palju, kusagil kümne ringis, nende seas üks hollandlase-moodi turist ja Bario kohalik, peas kummist tehtud leopardinahaga ääristatud ja klaashelmestega kaunistatud kroon.

Lennuvälja servas seisab rohevalge mudellennuki moodi sõiduvahend mis näeb välja nagu raul peaks seal sees istuma äärmiselt vagusi, kuna äkiliste liigutuste korral lennuk ilmselt hakkaks natuke kõikuma. Vihma endiselt kallab ja lennukitrapini minekuks ulatatakse kõigile roheline vihmavari. Raul ronib mööda kitsast trappi üles lennuki sisemusse ja jääb koos oma seljakotiga tillukesse ukseavasse kinni ja natuke aega ei sa kõigi rõõmuks edasi ega tagasi, kuni ta lõpuks laskub  neljakäpukile ja lennukisse roomab.

Piloodikabiini uks on lahti ja piloodid naeratavad pealetulijatele ja panevad vaikselt mootoreid käima. Seejärel palutakse kõigil oma pagas paigutada eesistujate toolide alla.

Raul hoiab süles oma kümnekilost seljakotti ja põrnitseb eesoleva tooli alla kus istub kohalik krooniga mees. Tooli ja põranda vahel on ruumi mõni sentimeeter, sinna mahuks kõva pressimise peale näiteks konservikarp kui seda eelnevalt natuke lamedamaks taguda. Kergelt segaduses olles vaatab ta pilootidele otsa ja irvitab. Piloot vaatab talle vastu ja irvitab ka ja kehitab õlgu ja ütleb, et raul paneks koti kuhu saab, vahet pole. Niisiis tõstab raul selle kõrvalistmele ja sätib ennast aknast välja vaatama. M seab ennast sisse üle mõnekümnesentimeetrise vahekäigu.

Pisike lennuk rappub ja vabiseb õhku tõustes, kojamehed vaevalt esiklaasidelt vihmavett ära pühkimas. Alla jäävad Mirit ümbritsevad palmiistandused ja rohelised metsad, läbi mille lähevad risti-rästi metsaveoks kasutatavad teed. Mingil hetkel kaob mets täiesti ja selle asendavad hiiglaslikud kolmnurksed palmiõliistandused mis on rajatud nii kaugele kui silm lennukist ulatab. Ta valmistab oma peas ette terve loengu palmiõliistanduste kahjulikkusest loodusele, kuidas monokultuuri kultiveerimine hävitab loodusliku mitmekesisuse, kuidas selline tegevus viib järgmise suure väljasuremiseni ning plaanib selle lõpetada teadaandmisega, et edaspidi nemad ei osta ühtegi toodet, kus on sees palmiõli.Kõik selle oma peas ette valmistanud  pöörab raul pea M poole ja avab suu et alustada loenguga. 

Mitte väga üllatuslikult viibib M sügavas unes.

Bariosse sõit võtab ligi tunni, mille jooksul raul püüab ennast igaks juhuks võimalikult vähe liigutada. All vahetuvad lõputud palmiistandused lõpuks mägedega mis on kaetud vihmametsadega, metsaveoteed asenduvad pruunide kitsaste jõgedega mille kallastel siin-seal on näha pikkmaju. Pikkmajad iseenesest on midagi väikese küla või suure ühiselamu laadset – hiigelpikad koridorid moodustavad ühiskasutatava ruumi kust siis lähevad individuaalsed korteriuksed perede elamistesse. Pikkmajasid kasutatakse endiselt džunglielanikest küttide hõimude poolt aga ka näiteks kelabiti hõimu poolt, kes on jäänud paikseks ja alustanud riisikasvatusega. 

Kerge rapsakuga maandub lõpuks moosiriiul Barios. Vihmasadu on lõppenud ja sinises taevas särab päike. Õhk on meeldivalt jahe – midagi Eesti suve laadset – ja värske, kandes endas džungli, rohu ja lillede lõhna.

Väike valik Stepheni töid. M on veendunud, et ta tellib midagi
Stephenilt kohe kui ta on koju jõudnud. Käsipagasisse ei
mahtunud.
Lennujaamas kohtuvad raul ja M Stepheniga – kohalik kelabiti hõimu kuuluv kunstnik, kes peab Barios oma kunstiateljeed ja külalistemaja ja kelle juures raul ja M kavatsevad paar päeva peatuda. Raulil kätt surunud vaatab Stephen ringi ja igaks juhuks küsib hollandlase välimusega turistilt et kas tal on ööbimine olemas. Turistil pole ja nii võtab Stephen tema ka nende meeldivasse väikesesse seltskonda. Poiss on Nick, hollandlane Amsterdamist, elanud minevikus pool aastat Kuala Lumpuris kuid nüüdseks kolinud tagasi Amsterdami, kus deidib india tüdrukuga Londonist ja ajab oma tehnoloogiakonsultatsioonifirma-asju. Nick on kuuajasel reisil läbi Borneo, võtnud oma eesmärgiks trekkida läbi kõikvõimalikud matkarajad mida ta sellesse lühikesse ajavahemikku suudab mahutada.


Stepheni kodu asub pikkmajas, mis on üles ehitatud nullist peale mitmeaasta-tagust põlengut. Osa on endiselt pooleli, kuid see osa, mis on valmis, on puhas, ilus ja suurepärane. Seinad on kaunistatud Stepheni maalidega, mis on maalitud erksates värvides ja kust on võimalik tunda Bario elu-olu. Stephen on kaua elanud nii Kuala Lumpuris kui Kuchingis, töötanud pikalt Hiltoni hotellis sisekujundajana kuid lõpuks otsustanud tagasi kolida Bariosse ja avada seal oma kunstisalongi ja nii ta nüüd seal elab koos taanlasest naise Tine ja väikese mustajuukselise lapse Noah-ga. Peamaja lai terrass koos hiiglasliku söögilauaga on lahtiste seintega ja sealt avanevad imelised vaated Bariot ümbritsevatele rohelistele küngastele.



Stepheni kodus veedab aega ka šveitslane Sara, kes on Aasiasse tulnud üheotsapiletiga ja ei kavatse

tagasi minna enne kevadet. Ta on Kagu-Aasias reisinud juba alates 2008 aastast ja ammu kaotanud arvepidamise kus ja kui kaua ta siin olnud on, koju läheb ta üksnes lühikesteks perioodideks raha teenima. Barios on ta olnud juba paar nädalat, vahepeal veetes mitu päeva ja ööd naabruses olevas Pa Lungani külas, kus ta käis koos kohalikega metsas jahil, kus nad püüdsid kinni hiigelsisaliku ja sõid selle ära.

Stephen on suurepärane peremees ja teised külalised on toredad, pikkmaja on meeldiv ja puhas. Kogu õhtu veedetakse terrassil värske õhu käes istudes, süües Stepheni kokku küpsetatud toite suurepäraste puuviljadega – värske grenadill, arbuus ja imemaitsev ananass – ja vahetades reisijutte. Mingil hetkel algab taas kord sadu, klõbistades kõrvulukustavalt vastu plekk-katust, kuid see ei morjenda kedagi. Stepheni majake Barios on tilluke rahu oaas, nii kaugel eemal igapäevasaginast, kus ei ole internetti ega negatiivsust, vaid üksnes värske õhk, tore seltskond ning suurepärased vaated ja raul tunneb, et ta võiks siin veeta nädalaid.

Vihm pole endiselt lõppenud kui raul lõpuks voodis ennast kerasse tõmbab sooja teki all ja uinub, kõrvus konnade vaikne laul samas kui vihm trummeldab unistavalt vastu plekk-katust.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar