esmaspäev, 6. november 2017

Kuchingist

Raul avab silmad kell kaksteist päeval. Häguselt mäletab ta, et kunagi äratus helises ja ta tagus telefoni vastu põrandat senikaua kuni see vait jäi ja mõtles, et magab veel kaks minutit Ja nüüd paistab, et on päevaga krõõska.

Moi asjatab allkorruse restoranis ja teeb üllatunud näo kui raul ja M välja venivad. Ta oli arvanud et turistid on kas juba läinud nii, et ta neid ei näinud, või on oma tuppa ära surnud. Restoranikülastajad, kellest enamik paistavad olevat püsikunded, irvitavad varjatult. Nähes, et raul ja M sätivad minekule, hoiatab Moi neid ette et võib tulla natuke vihma, et kas raulil vihmavari on. Raul kehitab õlgu et ei ole, aga ega see teda ka ei morjenda, ja hõikab rõõmsalt lahkudes et eks nad kuivavad ära, mis see väike vihmasabin ikka teeb. Moi vangutab natuke pead, aga ei hakka lolli turisti ellu sekkuma.

Tänava peal saalivad tundmatu margiga autod – nagu välja tuleb, tehtud kõik Malaisias. Ilm on lämbe, taevas pilves ja nii raulil kui M-l on kergekujuline kultuurišokk. Üleminekut Singapurist tavapärasemale kaootilisele Aasiale on hetkel raske taluda. Natuke ehmunult tuterdatakse tänavatel ja väikeste poodide vahel, komistades tänavaaukude ja ebatasasuste otsa – iga poekese ees on tänav erineva kõrgusega, et oleks võimalik ikka lihtsamini jalgu murda. Autod sõidavad liiklusreegleid ignoreerides, valgusfooril pole õieti isegi soovituslikku mõju. Iga poe kõrval on väike restoran, kus tehakse saiu, kukleid, grillitakse kana, keedetakse suppi või mooritakse midagi tundmatut ning hea toidulõhn levib kõikjal ja teeb rauli ja M, kes pole jupp aega midagi söönud, üsnagi näljaseks.

Samas on situatsioon, kus enamik toite on veel tundmatud, koosnedes kummalistest sümbolitest ja terminitest, ja seetõttu maandutakse kenas väikeses lääne stiilis kohvikus, et hetkeks väljasolevast kergekujulisest kaosest varjuda ja koguda mõtteid. M, keda iseloomustavaks omaduseks mitmete teiste kõrval on muuhulgas raskekujuline kofeiinisõltuvus, saab omale kohvi ning koos istutakse maha pehmele diivanile, et panna paika strateegiline plaan tulevikuks. Plaanitult reisimise häda on see, et varem või hiljem tuleb ikkagi mingisugune plaan kokku küpsetada.

Esimeseks lähituleviku prioriteediks peab olema linnaga tutvumine, otsustatakse, ja kui kohv joodud, sätitakse vaikselt minema. Samal hetkel avanevad ka taevaluugid ning alla ladiseb väikesemahulise ookeani jagu vett. Teed ujutavad üle ja väikesed kõrvaltänavad muutuvad ojadeks. Rollerid ja autod, mis natuke aega puristavad hiiglaslikes veeloikudes  jäävad peatselt seisma, kuna nende mootorid koolevad ja masinad lükatakse kõnniteele kuivamist ootama. Raul ja M varjuvad taas kohvikusse, kus hakkab katus ja nende kõrval olev aken veemassi pealetungi ees läbi laskma ja vesi ujutab üle põranda ja pehmed diivanid, kuni töötajad paluvad turistidel istuda teise seina äärde, et nad kohvikus kogemata ära ei upuks.

Paar tundi hiljem troopiline valing lõpeb ja asendub pidevalt sabistava kerge vihmaga. Kuna muud pole teha, sõidavad raul ja M Uberiga lähedalolevasse kaubanduskeskusesse, kus on vähemalt avatud mõningad restoranid, kus süüa hiline lõuna/varane õhtusöök. Samuti on kaubamaja täis hiilgust ja kenasti üleslöödud šoppajaid, kelle keskel raul ja M, natuke vettinud ja rääbakad, mõjuvad nagu ootamatult ja soovimatult saabunud maani lakku täis kauge sugulane keset viisakat sünnipäevapidu. Kaubamaja on ühtlasi täis igasugust manti, mida on võimalik üldjuhul osta ka Eestist, lihtsalt kaks korda kõrgema hinna eest.

Kuchingi jõeäär tsipake peale päikeseloojangut.
Vihm lõpeb lõpuks alles siis, kui päike on ammu loojunud ning niiske õhtune pimedus laotub üle Kuchingi. Raul ja M, kellel on lõpmatuseni siiber steriilses kaubamajas kükitamisest, jalutavad linnaga tutvudes läbi väikeste hämarate tänavate, kus rolleri- ja autojuhid pritsivad üles hiiglaslikke veepilvi ja jõuavad tuledesäras jõekaldale. Sinna on ehitatud pikk esplanaad, kus välja pannakse väikeseid laudu ja toole, sätitakse grillide süsi, kusagilt tuleb praetud nuudlite lõhna. Üle jõe minevad sillad on valgustatud ja vahetavad värvi – sinine, punane, roheline – ja vastavalt sellele muutub ka jõepinnalt peegelduv ja laialilaotuv valgus. Väikesed poekesed ja söögikohad ääristavad tänavat jõeservast pisut eemal ja sealt  kostab naeru, juttu ja on näha inimesi õhtust jalutuskäiku tegemas. 

Raul ja M jalutavad kiirustamata. Õhk on värske ja niiske ja lõhnab kevadiselt. Jõe peal võistlevad pimeduses kaks paati aerutamises, meeste hääled kajavad kaugele kuni paadid on neist möödas ja nende poolt kostev heli muutub ühel hetkel ühtlaseks monotoonseks lauluks mis kaob pimedusse. Vana mees askeldab paadisilla külge seotud paadi juures, uhades paadisilda jõeveega puhtaks ning seejärel ronides paati, kus ta istub rätsepaistmes ja sööb banaanilehelt riisi. Inimesed istuvad, jalutavad, naeravad, kõnnivad – valdavalt malaid ja hiinlased, sageli naistel pearätid peas ja harvad lääne turistid sulanduvad sellesse massi, liikudes koos teistega mööda kirgastes värvides jõeäärt ja kuuvalgus peegeldub tumedalt veelt.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar