teisipäev, 14. november 2017

Bariost (2)

Bario on imeline.

Raul ja M veedavad Barios kaks toredat, rahulikku ning mitte millegi erilisega sisustatud päeva.

Kuigi uni läheb ära varakult kukkede kiremise peale, ei teki kummalisel kombel raulil alati vääramatut soovi kukkedel kael kahekorra käänata. Midagi on vist Bario meeldivalt lõhnavas õhus, mis pehmendab närve ja nüristab servi. Kuuldes kuke kiremist ei söösta raul rusikaid raputades välja, vaid avab silma, noogutab mõttes kukele, suleb silma ja magab edasi. Häirimatult, vaatamata kõigile kuke edasistele meeleheitlikele ponnistustele.

Olles ennast korralikult välja puhanud veeretab raul ennast voodist välja ja läheb vaatama, mida head on Stephen hommikusöögiks neile kokku küpsetanud – ja see on alati imeline. Stepheni maja rõdult avaneb suurepärane vaade ümbritsevatele Bario mägedele ja raul tunneb, et ta võib neid imetleda päevi, kui mitte nädalaid, nõjatudes mugavalt toolile ja rüübates aeg-ajalt teed. Kui teetass on tühjenenud, on kuidagi märkamatult jõudnud juba kätte lõuna, milleks Stephen taaskord valmistab midagi imelist – valdavalt nuudlid erinevate taimedega, magustoiduks värsked grenadillid – ja siis polegi muud kui oodata õhtut või jalutada ümbruskonnas ringi. Pärastlõunal üldiselt aga saavad raul ja M lõpuks jalad
alla ning koos Saraga suunduvad nad ümbruskonda jalutama. Nick on läinud oma teed – võtnud ette 12-kilomeetrise jalgsimatka Pa’Lungan külla, kus plaanib ööbida.

Bario on väike küla, kus kõik tunnevad üksteist. Inimesed naeratavad vastu tulles. Metsadest tulevad välja jahimehed, vööl matšeete, käes pikk terasotsaga oda, jalge ümber keerutamas väikesed jahikoerad. Ümbruses rohetavad erkrohelised riisipõllud ning vulisevad tumeda veega kraavid, kus aeg ajalt mulksatab ja lööb sabaga midagi suurt ning siis külamehed püüavad seda suurt sealt õngede ja kahvadega välja sikutada.

Raul ja Henry ja palju kohalikku õlut
Õhtud veedetakse kohalikus baaris, juues õlut ning mängides piljardit Sara ja kohalike meeste Davidi ja Henryga. David on just ostnud omale uue kauboimütsi ja kannab seda uhkelt ning laulab kõlavalt karaoket üle baari. Ta on eluaeg töötanud naftafirmades ja tegelenud naftapuurtornidega Lähis- idas ja USAs, kuid nüüd on jäänud pensionile ja kolinud tagasi Bariosse. Henry on mõni aeg tagasi matnud oma naise ning tunneb ennast üksildaselt ning tavaliselt alustab baaris õllejoomist lõuna paiku. Tal on hulk lapsi ja lapselapsi, kes kõik töötavad kas Kuchingis või Miris, aga eriti on ta mures oma Austraalias elava 25-aastase poja pärast, kes kartvat naisi ning pole omale juba nii küpses eas endiselt naist leidnud. Päikeseloojangul voogab mägedest alla Bario orgu valge udu, mille loojuv päike värvib kuldseks ja punaseks ning seejärel varjab pimedus mäed.

Õnneks on Henry ühtlasi Stepheni naaber ja kui raul on lootusetult ja haledalt kaotanud kõik piljardimängud, viskab ta turistid baarist koju oma vana autorondiga. Auto käib tal käes vinka-vonka ja kipub pidevalt kraavi sõitma, kuid Henry hinnangul on tegemist mootori veaga. 

Ja hilisõhtutel istutakse veel edasi terrassil, juuakse teed ning lahatakse maailma mureprobleeme. Nende paari päevaga muutub Sara nii raulile kui M-le lähedaseks sõbraks, kellega kõigest rääkida ning sageli lööb kampa Tine. Teisel päeval jõuab oma matkaradadelt tagasi ka Nick, kes Pa’Lungan külla jõudes avastas, et kõik 100 külaelanikku on metsa otsustanud minna ning jätnud külasse vaid paar vana meest, kellest keegi ei rääkinud inglise keelt, kuid kes siis leidsid talle siiski mingi magamisaseme ööks. Nendel õhtutel juuakse ära kolossaalne kogus teed, samas kui Bario mägesid katab õhtune pimedus ja igaöine vihm ladistab vaikselt vastu plekk-katust ning turistide jutuvada ning hele siiras naer kajab kaugele.

Bario on imeline. Kui poleks lolli peaga ostnud lennupileteid kusagile kuramuse Jaapanisse, oleks raul ja M seal praegugi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar