laupäev, 11. november 2017

Bako rahvuspargist

Taas kord on hommik varajane kui raul ja M sätivad ennast Moi vaike külalislahkuse juurest taas teele. Moi on olnud neile kohapealseks ankruks, jagades kompetentselt, isegi kui pisut äraolevalt, nõu, kuidas ja mida Kuchingis teha ning serveerinud raulile ja M-le märkimisväärselt head laksat ja kolo meed, nendest viimane on selline kohalik praetud nuudlite-laadne toit. Nüüd aga on aeg tema külalislahkusest loobuda ja jätkata oma teed, mis seekord paistab viivat Bako rahvusparki.

Bako on suurimaid ja ühtlasi vanim rahvuspark Borneos ja juba sinnasaamine on tavapäraselt komplitseeritud. Peaks sinna saama linnaliini bussiga, mis peaks viima inimesed Bako külasse ja sealt peaks rentima mootorpaadi ning sõitma edasi parki. Buss peaks sõitma mööda üsna lähedalt Moi majakesest ning vaja on ainult bussile lehvitada et see aeglustaks ja siis ilmselt lahtisest uksest sisse hüppama koos seljakottidega ja jalad murdma. Raul ja M hiivavad oma seljakotid selga, lehvitavad hüvastijätuks ning lähevad hommikuse kõrvetava päikese alla bussi ootama.

Bussi ei tule ega tule, aga lõpuks peatub väike mikrobuss mille juht küsib kas turistid tahavad minna Bakosse. Turistid tahavad. Juht ütleb,et ta viskab nad ära, 5 ringgitit nägu. Raul mäletab nagu et buss peaks olema kaks korda odavam kuid särk on seljas juba märg ja päike muutub iga minutiga halastamatumaks ja nii nad löövad käed ja raul ja M ronivad mikrobussi meeldivalt konditsioneeritud sisemusse.

Tagaistmel istuvad kaks noort poissi Alžeeriast, ühe nimeks Rafik ja tema sõber, kes paraku ei räägi inglise keelt. Rafik on välistudeng, elanud kolm aastat Saksamaal ja nüüd õpib Kuala Lumpuris ärijuhtimist ja nad on tegemas koos talle külla sõitnud sõbraga pikka nädalavahetust Kuchingis. Nad on Bakosse läinud juba eile, aga väravast oli neid tagasi saadetud kuna pargis polnud enam ööbimiskohti ja paluti järgmisel päeval tagasi tulla, nii et nüüd nad lähevad uuele katsele. 

Tund aega hiljem Bako külas kasseeritakse kakskümmend ringgitit inimese kohta sissepääsutasuks ja veel nelikümmend edasi-tagasi paadipileti jaoks. Kassa peal on silt, kus teavitatakse, et kuna pargi randadel on nähtud krokodille, siis on ujumine ja üldse merevee lähedale minek rangelt keelatud ja kui keegi peaks seda siiski tegema, on see täielikul omavastutusel. M vaatab seda ja süngestub natuke, kuna paistab, et seekord saab vist ujumisriideid täitsa ilmaasjata kaasas vedada.

Paat on enam-vähem isegi sõidukõlbulik ja see uhab peatselt minema, pritsides kogu maailma vett täis. Lained on kõrged ja paat rappub ähvardavalt ning meretuul kipub juukseid skalbi küljest ära viima. Rannik on kaljune, kaetud erkrohelise metsaga ja pruunid lained raiuvad kõmisedes rannakaljusid.

Kuna on mõõnaaeg, siis paadid jäävad ankrusse Bako rahvuspargi peakorteri lähedal natuke maad rannast eemal ja viimane ots läbitakse jalgsi läbi mere kõndides peale seda, kui paadimees on paadipropelleri liiva sisse kinni jooksutanud ja mootori välja suretanud. Vesi on soe, liiv pehme ja maale jalutamine üsna meeldiv, silmapiiril ei ole krokodillipoegagi kes jalgu otsast hammustaks. Rafik ja ta sõber lähevad otsivad oma ühikatoa üles, samas kui raul ja M suunduvad rauli poolt päev varem ettenägelikult broneeritud kõrgema klassi tuppa.

Raul keerab ukse lahti ja nad astuvad majakesse, mis on järgmiseks ööks nende kodu.

Läppanud lõhn lööb üle pea. Toas on kolm voodit mis näevad kõik välja, nagu oleks tegemist maailmasõja-aegsete sõjaväehaiglate ülejääkidega, koos vereplekkidega ja puha. Tekkideks on voodijalutsitesse paigutatud keskmise suurusega käterätikud. Konditsioneer köhib natuke aega suitsu välja enne, kui ragisedes tööle hakkab. Laes on ka kaks tavapärast tiivikventilaatorit, aga ükskõik kui palju raul neid taob ja vannub, tööle need sunnikud ei hakka. Vannitoas on kuhi roostes metalli, mis kunagi on olnud külmutuskapp, kuid mille roostest kokkukiilunud ust raul ei suuda parimagi tahtmise juures avada ja tagantjärele mõeldes on see ilmselt kõigile parem, kuna tõenäoliselt oleks seal olnud midagi hirmsat ja hammastega. Prügikasti asemel on kaanega plekkvaat millel pole põhja ja alla vaadates näeb raul, et asja loogika on selles, et tegemist on lihtsalt auguga põrandas ja tegelik prügikast on maja all. WCs olevatel torudel paistab kasvavat vähemalt nelja erinevat liiki hallitust, nendest vähemalt üks mürgine, ja laes ripub rauli hindava pilguga vaatav hiigelämblik.

M vaatab seda kõike ettevaatlikult. Tuba on küll hirmus, kuid hetkel on tal suuremad mured. Ta on kuulnud, et metsas olevat madusid ning ta tahab olla kindel, et ükski neist ei tule öösel tuppa sisse. 

’Aga mõni võib ju prügikastist sisse tulla?’ muretseb ta.
’Ei nad tule,’ ohkab raul. ’Ei roni siia ükski maopoegki, nad ei tule inimestele nii lähedale.’

M jääb lõpuks rahule, kuigi enne duši alla minekut ta vaatab igaks juhuks hoolikalt veel kõik toad üle. Raul ohkab omaette. Ta ei saa aru, miks inimesed niimoodi ilmaasjata muretsevad. Mida siin karta on, kes on enne kuulnud, et maod roniks tuppa läbi prügikasti, haha, no tule taevas appi.

Bako pargi peamiseks atraktsiooniks on matkarajad, mida võib vabalt läbida ilma giidita. Rajad on erineva pikkuse ja raskusega, viies läbi erineva maastiku ja olles märgistatud erinevate värvidega. Võimalik on teha tunniajaseid matku, kus on suur tõenäosus näha eepiliselt suurte ninadega ninaahve, keda võib leida vaid Borneol, või siis mitmekilomeetriseid tõsiseid kogu päeva kestvaid ettevõtmisi kilomeetreid pikki radadel, kus on võimalik tutvuda Borneo vihmametsadega nende ehedal kujul ning tõenäoliselt olles vähemalt mingile osale sellele ehtsusele ka potentsiaalseks toiduks.

Kuna kell näitab juba pärastlõunat ja pargi peakontoris peaks olema tagasi hiljemalt päikeseloojanguks, otsustatakse, et tehakse järelejäänud tundidega läbi 2.9-kilomeetri pikkune rada, mis viib Kecili randa. Kirjelduse järgi on tegemist keskmise raskusastmega matkaga, kus natuke on vaja ronida läbi metsa, seejärel üle kivise platoo ning lõpuks jõutakse imelisele kuldsele rannale. 2.9 kilomeetrit on muidugi petekas, kuna rada on ühesuunaline, mitte ringikujuline, ning sama tee tuleb ka tagasitulekuks maha vantsida. Kõik kokku peaks see võtma midagi 3 tunni ringis mis on järelejäänud ajaga täitsa tehtav.

Kohe pargi peamaja lähedal põrgatakse kokku habetunud metsseaga, kes põrnitseb Rauli ja M-i tusaselt mudaaugus istudes. Pea kohal puuvõrades mängivad väikesed pärdikud. Laudtee viib läbi mangroovisalu kust mõõn on ära viinud kogu vee, jättes nähtavale prügi ja väikesed ühe sõraga liivakrabid.

Bako metsarada. Siit roni üles või alla, jalad
murrad nagunii.
Metsa jõudes viib rada järsult ülespoole, läbi lopsaka rohelise metsa kus tee koosneb konarlikest ja kühmus puujuurtest. Terved termiitide kolooniad sammuvad sõjaväelises korras üle teeraja. Ümberringi siristavad tsikaadid kõrvulukustavalt ning kõikjal on niiske. Hiiglaslikelt taimestikuga kaetud kivirahnudelt tilgub aeglaselt vett, kuhu alla raul värskenduseks pea pistab. Vaatamata metsaalusele jahedusele on särk seljas minutitega läbimärg.

Raul ja M vinnavad ennast ülespoole läbi halastamatu džungli, ikka  üks meeter korraga, ning  kilomeeter hiljem nad seisatavad puhkuseks ja lõõtsutavad natuke, olles mõlemad üsna läbi. Õnneks on lõpp peatselt lähedal ,rada pidi olema üsna lühike. Raul näeb teetähist ja vaevaliselt seab ta selle poole sammud, et näha, palju veel lõpuni on. 

Silt ütleb et raja lõpuni on veel jäänud 2.8 kilomeetrit. Senini läbitud vaevalt sada meetrit. Kuradi kuradi kurat. Raul hingeldab ja proovib sülitada, aga ei saa. Janu on liiga suur ja vett tuleb hoida, kuna neil on kahepeale vaid poolteist liitrit vett kaasas. Nad ronivad edasi.

Natukese aja pärast mets muutub hõredamaks. Kõrgemale jõudes asendub vihmamets kuivema taimestikuga ja jalge all krõbiseva pruuni lehestiku asemel tekib valge pehme liiv. Metsast jõutakse välja liivakivist platoole kust avanevad suurepärased vaated ümbritsevale merele. Tee on savine ja mudane, ümbritsetuna kuivanud lehtedega ja roheliste lihasööja taimedega.

Raul märkab ees liikudes silmanurgast mingit kahtlast liikumist. Sinnapoole vaadates näeb ta veel, kuidas pisikese mao saba kaob lehekuhja.


’Mis see oli?’ küsib M.

’Sisalik,’ vastab raul kindlameelselt ning nad kõnnivad edasi.



Liivatee asendub vahepeal laudteega ning pikka aega kõnnitakse mööda metsarada, mille põhjas peenikesed ojanired loovad mere poole teed, kandes endas sooja puhast vett. Poolteist tundi hiljem jõutakse lõpuks kaljuservale, kust avaneb imeline vaade ümbritsevale merele. Liivakivi sisse on vesi ja tuul uuristanud müstilisi kujundeid ning selle otsast on näha allpool asuvat varjatud kuldset randa. Raul ja M alustavad laskumist ranna poole, kuhu viib hulk poolmädanenud ja sammaldunud  treppe ja redeleid, ümberringi sahistamas suured pruunid sisalikud.


Päris rannani nad ei jõua. Viimane trepp viib otse mühisevasse merre, mis tõusulainest kantuna rannale pahiseb. Rannal solgerdab üksik suur saarmas, kes turiste nähes sööstab vette ja ujub kaljude taha peitu. Vastu kalda murdvad lained pritsivad üles jahedat vett, mis jahutab natuke pikast päikese all kõndimisest kuumavat nahka.

Tagasitee läheb märgatavalt kiiremini, kuigi veevarud saavad poole pealt otsa ning tagasi jõutakse januselt ja näljaselt natuke enne päikeseloojangut. Plaan on
olnud minna veel ka giididega öisele loodusvaatlusele, kuid ei raul ega M pole enam selles nii kindlad. Lõpuks, tuginedes tõsiasjale, et on tõenäoline, et öösel nähakse madusid, otsustatakse teha nii, et raul läheb, kuid M jääb turvaliselt nende tuppa. Raul nõustub selle lahendusega ilma pikemalt mõtlemata, kuna ta on üsna veendunud, et kui M peaks öösel sattuma ninakuti kokku mõne maoga, siis järgmisel päeval matkab ta metsas üksinda.

Õhtul kui on pimenenud, maksvad öise jalutuskäigu huvilised 10 ringgitit ning kogunevad pargi peamaja juurde giididega kohtuma. Kaasas on kaks giidi, kes juhendavad viit turisti – lisaks raulile üks ameerika paar ning tuttavad alžeeria poisid. Giidid, töötanud mõlemad pargis ligi kolmkümmend aastat, tutvustavad loomi, keda nad tõenäoliselt metsas võivad näha – erinevad ämblikud, leemurid, maod, metskassid, hiirhirved, habetunud metssead. Üks viimatinimetatutest valib parajasti selle hetke,  et astuda unise moega ümber nurga ning kogu grupi pilgud pööratakse metssea poole. Siga vaatab natuke üllatunud moega teda jõllitavaid turiste ning läheb selg ees tagasi nurga taha peitu, edasi ajama oma metssea-asju.

Mööda laudteed seatakse minema pimedasse metsa, giidid valgustamas taskulampidega metsa, saateks kõrvulukustav konnade krooksumine. Üksteise järel näitavad giidid erinevaid ööloomi, keda kõik näevad, aga raul kunagi ei näe. Giid näitab midagi, mis peaks olema harvanähtav kala aeglaselt voolavas metsaojas ja ameeriklased ohhetavad, raul vaatab ja näeb puulehte. Keegi sabistab metsas ja giidid näitavad erutatult sinnapoole valgust ja räägivad, kui erakordne sündmus just juhtus, ameeriklased klõpsivad pilte, alžeerlased sädistavad omavahel araabia keeles ja raul vaatab ning näeb puuoksa. Midagi läigatab lehestikus, giid hüüatab vaikselt, raul haarab kaamera, suunab sinnapoole kus teisedki ja teeb pilti ning pildile jääb tema suur varvas.

Ühel hetkel jääb raul teistest maha, sättides fotoaparaadi seadeid pimedas pildistamiseks. Ülejäänud grupp koguneb eespool, kummardudes midagi vaatama, tehes pilti ja seejärel tõustes ja liikudes edasi. Raul teeb paar kiiremat sammu pimedas et teistele järele jõuda, komistab ning peaaegu kukub, astudes millessegi, mis meenutab ahvisitta. Tusaselt rapsib ta jalga puhtaks, mõeldes, et see nüüd veel puudus, ja tambib teistele järele.

’See oli ju imeline, kas polnud?’ küsib ameeriklane raulilt.

’Mhm,’ nõustub raul. Ta ei plaanigi küsida misasi, kuna ta tõenäoliselt seda ei näinud.

’Jah,’ uneleb ameeriklane edasi. ’Nii haruldane peaaegu väljasurnud konn, sellised imelised värvid, ja siinsamas selle laudtee peal...’

Raul kuulab, mõtleb, jääb teistest natuke kaugemale maha ja suunab taskulambi oma jalatallale. Küütlevad niisked värvid pleegivad talle vastu ja ettevaatlikult kraabib raul konna, mis nüüd on üks eksemplar lähemal lõplikule väljasuremisele,  vastu puittee serva oma sandaali küljest lahti.

Vesiämblik veelombis. Üldiselt toituvad üllatuslikult kaladest.
Mingist hetkest aga hakkavad isegi rauli linnainimese silmad üht-teist seletama. Hiiglaslik vesiämblik ootab läbipaistvas veeloigus, varitsedes väikeseid kalu. Must skorpion piilub välja puuõõnest  ja poeb ärritunult peitu niipea kui teda tabab esimene valgusvihk. Puude vahel sabistab pruun pisike loom, keda tutvustatakse kui hiirhirve. Kahe palmi vahel lendleb hiidnahkhiir. Suure kivirahnu siseküljele on pesa teinud mitmed pääsukesed kes tukuvad nüüd seal, sabad koogutamas. Raagritsikad peidavad ennast lehtede küljes, olles silmale peaaegu märkamatud.


’Ja nüüd lähme vaatame madusid,’ teavitab giid rõõmsalt ja grupp seab vaikselt sammud tagasi. Raul irvitab ja mõtleb omaette, et on hea, et M koju jäi. 

Esimene madu leitakse põõsast, mis on parajasti umbes kolme meetri kaugusel rauli ja M majast. Suur valge rästik õõtsub kerratõmbunult puuokste küljes, rahulikult oodates saaki. Teine roheline sama suur rästik istub põõsas viie meetri kaugusel rauli ja M majast ning kolmas on ka sealsamas, nende klaasistunud roomajapilk suunatud ainiti majale, kus M parajasti magab.




’Ahsoo,’ mõtleb raul.

Ta läheb ettevaatlikult tuppa, valgustades iga sentimeetrit enda ees olevast laudteest ning tehes suure ringi ümber madusid täis põõsaste. Maohammustus siin on tappev kuue tunniga ja kuigi pargis on olemas vastumürk, siis nad seda sulle ei anna, kuna sa võid olla sellele allergiline ja ära surra. Malaisia loogika.

’Kas nägid midagi?’ küsib M uniselt.

’Näkää, ei midagi huvitavat,’ vastab raul, ja enne magamaminekut vaatab ta üle nii vannitoapõranda kui wc ja kontrollib kaks korda, et prügikasti kattev kaas oleks turvaliselt kinni.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar