kolmapäev, 1. november 2017

Taas Singapuris olemisest

Singapuri hiinalinna südames asuv Chic Otel on omamoodi põnev koht. Näiteks on seal hostelivoodid, mida on võimalik eraldada toast kardinaga, mis on märkimisväärne eelis peaaegu kõigi teiste hostelite ees, kus ralil on õnn või õnnetus olnud viibida. Voodite jalutsis paiknevad telekad, kust väidetavalt peaks nägema tervet hulka filme, kuid näitavad vaid pornot (M puhul) või geipornot (rauli puhul). Toakaaslased on üldiselt ebasotsiaalsed ja nendest enamiku esivanemad on olnud tõenäoliselt hobused, vähemalt arvestades nende pideva hommikuse äärmiselt valju ringitrampimise järgi. On ka kodanik, kes alustab kell kuus hommikul kohvri pakkimisega – heli järgi tundub see toimuvat nii, et kodanik pakib kaasa võetud tuhat kolisevat eset ükshaaval eriti valjusti krabisevasse hõbepaberisse, viskab need metallkohvrisse segamini, tõmbab kinni maailma kõige valjema luku, vannub valjult, tõmbab luku lahti, kallab kohvri tühjaks, pakib kõik esemed individuaalselt lahti ning alustab uuesti. Hosteli vannitoad on vähemalt talutavad ning pole muret sooja duši pärast, kuigi rauli kogemus on et duširuumi põrand on paksult täis karvu, nagu oleks keegi püganud seal eriti pikakarvalist musta mammutit.

Hommikul veab raul end vaevaliselt kell üheksa voodist välja, et kohtuda oma vana sõbra Arnulfoga, kellega kohtuti esimest korda Ida-Timoris Dilis. Arnulfo kui tubli filipiino kunagi jääb tunnikese hiljaks ja kuna M on selle aja peale otsustanud taas magama minna, istuvad raul ja Arnulfo paar tundi hosteli terrassil, joovad vett ja jauravad filipiino-eesti aktsentidega inglise keeles maast ja ilmast. Hommikune ilm on leebe ja pilves, vaikselt hakatakse avama tänaval paiknevaid ärisid ja tuul toob kusagilt kaasa värskelt küpsetatud saiade lõhna.

Lõpuks ennelõunal otsustatakse ka M siiski maast lahti lüüa ja siirduda Singapuri avastama.

Raul on küll Singapuris olnud varemgi, kunagi, kui nad H-ga seal oma esimese Aasia reisi lõpetasid ja Arnulfo on lubanud neile näidata natuke teistsugust osa Singapurist. Seda ta teebki, vedades M ja rauli metsadesse ja soodesse mööda erinevate Singapuri reservuaaride matkaradasid. Vahepeal nähakse reservuaaris ujuvaid madusid, keda M paaniliselt kardab, aga raul ja Arnulfo valetavad siirast nägu tehes, et nad näevad madudel jalgu ja need on tegelikult sisalikud, ning M jätkab koos teistega matkamist. Vahepeal kohatakse väikesi pärdikuid kes üksteist puuokstega vastu pead taovad ning musti oravaid, kes ülbelt turiste põrnitsevad na ehmatatakse võsast jooksu pisike metssiga. 

Pargi servast leitakse india restoran,  mis meenutab india restorane nende kõige paremas tähenduses. Päevitunud poiss tuleb ja kuulab tellimuse ära seda üles kirjutamata, üksnes pead vangutades ja küsimustele menüü kohta vastab kõikehõlmava õlakehitusega ja kaob, et edaspidi turiste püüdlikult ignoreerida.. Nagu parimate india restoranide puhul ikka tavaks -  sa võid tellida mida iganes, aga saad lõpuks ikkagi seda, mida kokk parajasti viitsib kokku moorida ja isegi mõneti üllatavalt lähevad seekord täppi suisa üle poole tellimustest. 

Pikim matk tehakse MacRitchie reservuaari juures. Kümnekilomeetrine jalutuskäik läbi rohelise džungli paneb unustama, et viibitakse maailma ühes rikkaimas riigis ning lähedal olevaid kõrghooneid on üksnes harva uduvinest märgata. Pikk rippsild viib üle metsatippude, pakkudes suurepärast vaadet üle roheluse. Arnulfo, kes kardab kõrgust, läbib silla joostes ja kinnisilmi ja ümberringi häälitsevad tsikaadid kõrvulukustavalt nagu tema üle naerdes.

Peale pikki jalutuskäike leitaks lõpuks õhtusöök hotboat-tüüpi restoranis Bugise ristmiku lähedal. Hotboat tähendab iseenesest buffee-stiilis restorani, kus küpsetad omale toidu ise valmis. Lauas on kahte sorti kuuma suppi mida kuumutab gaasipõleti ja letist võid võtta omale piiramatus koguses erinevaid loomi ja taimi mida sinna sisse toppida. Valikus on enamvähem kõike mis on söödav ja ei liiguta, või äärmisel juhul lõpetab liigutamise minuti jooksul peale keeva laksa sisse surkamist. Samal ajal kui M, raul ja Arnulfo supi sisse erinevaid taimi ja kalu ja molluskeid uhavad, süttivad tänavatel tuled ja ümberringi pannakse tänavatel välja lauad, kus singapuri perekonnad kogunevad oma pottide ümber, et jagada perekonnaga oma õhtusööki ja ümbrus täitub hiinakeelse kõne ja naeruga.

Singapur on linn, mis poeb hinge vahele. See on puhas ja ei lõhna nagu kolm päeva seisnud okse rentslikanalis, erinevalt mõningatest teistest kohtadest kus raul on käinud. Siin on lugematuid viise aega veeta, ja siin viibitud paari päeva jooksul raul ja M võtavad sellest maksimaalse, hulkudes läbi kunstigaleriide, sõites maailma suurimas vaaterattas ning ronides ringi mereäärse botaanikaaia kasvuhoonetes. Singapur on täis värve ja lõhnu ja maitseid – hawker-keskuste kalasupid nuudlitega, kookose-avokaadosmuutid tänavaputkades, saago-mangomagustoidud sajandivanuses magustoidupoekes, hakka-nuudlid luksuskaubamaja keldrikorrusel olevast toidukeskuses mille kõigi ühisnimetajaks on et nad ühtemoodi viivad keele alla. See on täis inimesi – igas suuruses, igat värvi, igasuguste soengute ja silmavärvidega, kes kõnelevad läbisegi sadat keelt ja ostavad kümnetes kaubanduskeskustes ühtemoodi Hiinas tehtud asju.

Singapur on linn, kus luksuskaubamaju täis Orchard Roadi tänaval aastane hindu tüdruk tantsib ennastunustavalt, seljas heleroosa kleit. Linn, kus betoonist suurehitised upuvad rohelusse ning kõik nurgatagused on täis õitsevaid lilli. Linn, kus raul ja M jäävad troopilise tormi kätte ja varjuvad metroopeatuse lähedal oleva betoonkatuse alla koos mitmete teiste turistide ja kohalikega ja kus nad kössitavad malai perekonna kõrval, samas kui paks vihmakardin matab pimedusse lähedalolevad kõrghooned ning kus iga hirmsa raksuva kõuemürinaga betoonkatus vabiseb nagu haavaleht. 

Liiga kiiresti kipuvad need paar päeva Singapuris otsa lõppema. Kui raul ja M on peale tormi käest põgenemist varjunud Marina Bay Sandsi luksushotelli juures olevasse luksuskaubamajja ja raul on väänanud kuivaks oma särgi (mille tagajärjel on tal seljas koledasti märja särgi asemel koledasti märg ja kortsus särk) ja kõmpinud lirtsudes ja räpasena läbi hordide tippdisainerite riideid kandvate šoppajate, teenides neilt halvakspanevaid pilke, ongi aeg viimaseks õhtusöögiks koos Arnulfoga enne äralendu Borneo suunas. 

Viimase õhtu veedavad raul ja M mõeldes, mida pekki küll Borneos peale hakata kuna tõtt-öelda pole nad kumbki viitsinud eriti midagi ette mõelda, rääkimata planeerimisest. Nad guugeldavad, loevad Lonely Planetit ja foorumeid, uurivad kaarte ja lennukavasid ning peale mitut tundi tõsist tööd ronivad ära magama, olemata põrmugi targemad. Elu aga on näidanud, et varasemalt sellistes olukordades isegi kui planeerimine kukub läbi, siis midagi ikka juhtub, ja raul, lamades oma pisikeses sirmiga eraldatud voodis, kuulates ümberringi põõnavate prantslaste ja hiinlaste norskamist, sõnastab enda jaoks religioos-fatalistliku aksioomi ’Andis jumal lennupileti, ju annab ka midagi mida kohapeal teha.’ See aksioom eeldab, et kuidagi ikka asjad laabuvad ja kui ka mitte, siis kurat sellega, ning raul suikub sügavasse unenägudeta unne.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar