kolmapäev, 15. november 2017

Bruneist

’Allahu akbar,’ kõlab imaami madal hääl kuldvalge mošee kõlaritest üle kuumavpalava linna. 

On keskpäev Bandar Seri Bagawanis, Brunei Darussalamis. Darussalam tähendab tõlkes iseenesest rahulikku kodu või midagi sarnast ning kogu riik tõepoolest kiirgab rahu ja vaikust – kuid mingi kummalise alatooniga.

Raul ja M jõudsid Bruneisse peale südantrebestavaid hüvastijätte Sara ja Tine ja Stepheniga, peale viimast käeraputust Nickiga Miri lennujaamas. Viimasel Bario hommikul nuttis ka taevas rauli ja M lahkumise pärast, kallates ohtralt halli ja jahedat vihma ning pisikese Mirisse suunduva moosiriiuli väljalend hilines taas. Miris tundis Bario tunduvalt leebema kliimaga harjunud raul nagu teda kärsatataks leeklambiga, kuid sellele vaatamata leiti üsna kiiresti Bruneisse minev buss ja sinnani jäänud aeg löödi igavledes ja Bariot igatsedes Starbucksis, kus hiiglaslikud ameeriklased liitrite kaupa vahukoorelattesid rüüpasid.

Mirist Bruneisse sõit võttis kolme tunni ligi ja piirist pääsesid nii raul kui M lihtsalt nagu Hanno Pevkur rahastamisskandaalist. Brunei piirivalvur, kelle pealagi oli raseeritud ja õlitatud ning läikis säravalt nagu kristalllühter, põrnitses natuke aega rauli ja M passe, lõi sinna ükskõikse näoga templid sisse ja oligi asi ühel pool.

Tee Brunei piirilt pealinna Bandar Seri Begawani on ääristatud valgete ehitiste, tuliuute autode ja õnneliku moega lastega. Mets tee ääres paistab olevat enam-vähem puutumatu ja silma ei hakka ühtegi palmiistandust, teed on siledad ja laiad. Bandar Seri Begawani jõudes säravad kõikjal erksad tänavatuled ning mööda sõidetakse hiiglaslikest kuldsetest mošeedest, nende fassaadid valgustatud vikerkaarevärvides.

Ühtlasi on Bendar Seri Begawan väga igav linn. Kuigi raul, sügavalt masendunud Bariost lahkumise pärast, veedaks hea meelega päeva mitte midagi tehes oma hotellitoas, kibeleb M siiski linna avastama ja sügavalt ohates ajab raul ennast püsti. Linnas käiakse läbi mošeed ja kaubanduskeskused ja jalutatakse jõe ääres. Raul maksab paadimehele ühe Brunei dollari, et too viiks nad Kampong Ayeri – maailma suurimasse vaiadele ehitatud linnaossa mida kutsutakse mõnikord ka Aasia Veneetsiaks, kuid mis paistab üldiselt koosnevat mõnede teretulnud eranditega poolmädanenud ehitistest, kus elab endiselt hulk inimesi ja vähestes tühjades majades mängivad hallid pärdikud. Hulk aega veedetakse muuseumis, kuhu Brunei sultan, kes on valitsenud seda väikest riigikest juba üle viiekümne aasta, on koondanud kokku hulga talle aastate jooksul tehtud kingitusi, valdavalt relvad, maalid, portreed, kalliskivid ja veel palju muud. Õhtusöögiks leiab raul toiduturu Tamu Seleralt, kus rohelised puud kaarduvad üle toiduputkade ning grillide suits hõljub meeldivalt ringi, kuid kus ühtlasi tõmmatakse ta haledalt lohku ja kasseeritakse võiga praetud krevettide ning raulile Floresel nii armsaks saanud indoneesia bakso eest vähemalt kolmekordse hinna.

On õiglane öelda, et raul on Bruneis pisut pettunud. Ta teab ka selle riigi muid probleeme – seda, et riiki valitsevad sharia seadused ja sultanil on sisuliselt piiramatu võim. Ta teab, et alkoholi tarbimise eest saadakse siin nelikümmend piitsahoopi ning teise kalda mehed ja abielurikkujad loobitakse seaduse järgi kividega surnuks. Samas on tänavad on täis rõõmsaid inimesi ja lapsi, kuldsed mošeed säravad kõikjale ning elu tundub ilus – kuid kusagil selles käib läbi mingi alatoon, millest raul ei suuda täpselt kinni hakata, kuid ta tunneb üsnagi rõõmu, kui ta peale kaht ööd Bruneis veetmist avastab ennast taas lennujaamas. Seda isegi vaatamata tõsiasjale, et lennujaamas kaalutakse üle ta pagas ning raul peab minema lennukisse, seljas pooled ta kaasavõetud riietest ning igast taskust turritamas välja veel midagi rasket, et mahtuda Air Asia ettenähtud kaalupiirangusse. Teda ei morjenda isegi see, et tema ees istuv kodanik haarab kramplikult oma peatoest kinni ja säilitab surmahaaret kogu reisi jooksul, pakkudes raulile suurepärase võimaluse kahe ja poole tunni jooksul detailselt tutvuda tema küünealustega.

Ta on rõõmus, et saab Bruneist ära, ning ees on ootamas taas uus riik, kus ta pole varem käinud.
Kuid vahest polegi niivõrd oluline see, kas Brunei raulile meeldis või mitte. Tema jaoks on tegemist sootuks olulisema verstapostiga – Brunei on viimane riik rauli armastatud Kagu-Aasias, kus tal oli nüüd veel käimata. Oh, kindlasti ei saa öelda, et raul oleks käinud kõikjal – siin on avastamist veel aastateks. Tal on käimata suur osa Myanmarist ning lahmakad Taist, temast on puutumata Malaisia poolsaare-osa, ta on üksnes nuusutanud Indoneesia ja Filipiinide hiiglaslikke saarestikke, ta tahaks sõita mootorrattaga läbi Vietnami ja Laose kaugemate kohtade ning seilata Borneol Sabahi osariigis alla mööda Kinabatangani jõge ja ronida Kinabalu mäe otsa. 

Sellele vaatamata on raul õnnelik, et ta on vähemalt midagi näinud kõigist nendest riikidest. Kunagi 2013. aasta veebruaris astus ta koos H-ga välja Ho Chi Minh City lennujaamast ja sõitis kesklinna läbi linna tulede, lonksates otse pudelist viskit mida pakkus talle juhuslikult nende reisikaaslaseks sattunud naine. Sel hetkel, väsinult nõjatudes vastu autoust ning viski põletamas ta hingetoru, ei osanud raul veel aimatagi, et selle reisi jooksul kaotab ta Aasiale osa oma südamest ja et see oli esimene samm tema pikal Kagu-Aasia retkel, mis viib teda järgnevate aastate jooksul läbi Vietnami, Filipiinide, Singapuri, Laose, Tai, Myanmari, Kambodža, Indoneesia, Ida-Timori, Malaisia ja nüüd lõpuks ka Brunei. See on olnud teekond, mis on kestnud aastaid ning neelanud rauli säästud ja puhkusepäevad. 

Kuid nüüd, istudes taas punase Air Asia lennuki pardal ja suundudes Kuala Lumpurisse ning sealt edasi Jaapanisse, on raul kindlam kui kunagi varem.

Iga sekund sellest ajast ja iga sent rahast, mis ta on kulutanud Kagu-Aasias, on olnud seda väärt ja kui ta saaks midagi muuta, ei muudaks ta mitte kuraditki. Kogemused, mis ta on saanud ja lood, mida leidnud ja millest terve hulk on kirja pandud siin blogis, on hindamatud nii raha kui aja mõttes.
Ja kindlam kui kunagi varem on ta ka selles, et tõsiasi, et ta on külastanud kõiki Kagu-Aasia riike, on vaid üks ebaoluline vaheetapp tema reisides. Kagu-Aasia tõmme ei ole vähenenud ja isegi nüüd, lennates Jaapani suunas, vastu sootuks teistsugustele kogemustele ja seejärel mingi hetk taas ka koju, teab ta, et ta tuleb siia tagasi, ikka ja jälle.

Siin on endiselt liiga palju lugusid, mida jutustada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar