neljapäev, 9. november 2017

Kuchingist (2)

Järgmiseks hommikuks on plaanid selgunud. Kuna Kuchingiga ollakse tutvunud, siis nüüd oleks vast mõistlik järgmisena tutvuda kogu Sarawaki osariigiga. Sarawak, üks Malaisia osariik Borneos (teine on Sabah), pindalalt sama suur kui kogu poolsaarel asetsev Malaisia osa, koduks paljudele hõimudele ja loomadele ja putukatele ja mutukatele. Kui juba siin ollakse, on vaja sellest osa saada ja seetõttu planeeritakse järgmised kaks päeva niimoodi, et saaks käia Kuchingi lähedal asuvas Sarawaki kultuurikülas ning kindlasti näeks kohalikke orangutange Semenggohi looduspargis. Lõpptulemusena elavadki orangutangid ju Borneos, et natuke piinlik oleks neid nägemata ära minna. Nagu läheks külla, kus elavad su sugulased, ning lõpuks hiiliks minema neid nägemata.

Plaani esimene osa algab sellega, et raul püüab leida taksot kultuurikülasse. Kultuuriküla asub ca 1 tunni kaugusel Kuchingist ja kuna tegemist on ühe peamise turistiatraktsiooniga, siis on selge, et sinna ühistranspordiga minna ei saa kuna seda lihtsalt pole. Tekitada turistiatraktsioon kusagile karuaanusesse ja unustades selle juures ära transpordikorraldus on üsnagi malaisialik. Ainuke variant on leida takso või proovida midagi kombineerida erinevate bussidega, aga raul otsustab seekord takso kasuks. Kuna ta aga enam tegelikult väga ei viitsi taksojuhtidega vaielda ja ta on vahepeal muutnud modernseks nooreks inimeseks, siis avab ta Uberi ja proovib tellida masinat. Tore on ju, kui ei pea murdunud inglise keeles pidam aläbirääkimisi taksojuhtidega et kui palju miski maksab, saab lihtsalt viisakalt ja kenasti öelda mis vaja ning kõik juhtub tehnikaajastul maagiliselt. 

Niisiis esitab raul tellimuse sisse ja kuna Moi külalistemaja pole Uberi kaardil, liiguvad nad M-ga natuke suurema hotelli juurde, kus neid eeldatavalt on lihtsam üles korjata ja kus ühtlasi hommikune lõõskav päike neid aeglaselt omas mahlas grillib.

Peatselt vastab Uberikutsele poiss, nimega Sartap, et tema on nõus rauli ja M peale võtma ning seejärel ei liigu ta paari kilomeetri kaugusel olev auto sammukestki. Raul küsib et mis värk on, saates Sartapile sellekohase lühisõnumi:

Raul: my good Uber driver, I can already see us becoming fast friends. Would you please be so kind as to let us know why you have not moved an inch from your present position towards our mutually agreed meeting  point so we could all henceforth set forth to educating ourselves about your amazing historic and cultural heritage?

Sartap: Cultural village far yes??? U no get uber there back.

Raul: maybe, my good sir, we shall try to reach mutually profitable arrangement to further both of our interests in best ways, and we can perhaps agree on sum that is acceptable for you to assist us in our return journey?

Sartap: it remote. Veeeery much cost.

Raul: my good friend, I am entirely aware of distance to our intended target and aware of logistical obstacles we may have to face. Perhaps you should name your price with which you would be comfortable for you to take us to cultural village, wait for us and then return us to location where we started our journey?

Sartap: very far. Much pay?

Raul ohkab sügavalt. Ei, vist mõned asjad ikka ei ole tehnikaajastul nii palju muutunud ja ta proovib tavapärasemat lähenemist.

Raul: Name price we go?
Sartap: Much?
Raul: Uber there 31 ringgit, wait and come back, 75 ringgit total yes?
Sartap: hihi, you double.
Raul. No double 80 ringgit good you?
Sartap: no no. Very remote.
Raul:  85 ringgit last price. Yes no?
Sartap: 90 ringgit yes?
Raul: ok we go.

Sartap paneb hääled sisse oma autole ja natukese aja pärast sõidabki noor poiss oma valge autoga ette ja raul ja M kobivad autosse. Vaidlus taksojuhiga, mis muidu oleks kestnud viis minutit, kestis seekord pool tundi, mille käigus M saab peaaegu päikesepiste ja raul on lootusetult dehüdreerunud. 

Kuchingi ümbrus on natuke nukralt pooltühi. Kõik on mattunud raskesse rohelisse džunglisse ning linnas väljas üksikud majad tunduvad pidavat pidevat võitlust pealetungiva metsaga. Samas on näha kui palju on näha metsast puhastatud mudaseid alasid, kuhu ehitatakse hirmsaid betoonmonstrumeid nii äri- kui elupindadega. Kohati kerkivad metsast hiiglaslikud mudalagendikud, mille peal on pooleliolevad või viimases valmimisjärgus ridaelamu-laadsed ehitised, kus ei tööta ühtegi töölist ning mis paistavad juba vaikselt lagunevat. Väikesed külad on uppunud hoolitsemata rohelusse, majade ümbrused rohmakalt puhtaks raiutud ning seal voolavad väikesed rokased savijõed.

Kultuuriküla on pisike küla, mis on ehitatud tehisjärve ümber ja kuhu pääsemiseks on vaja osta 60-ringgitine pilet, mille hind võtab silmist vee välja – ca 12 eurot, ehk rauli ja M tavapärane kahe päeva toidueelarve Aasias. Küla moodustavad seitse suurt hoonet koos abihoonetega, neist igaüks ehitatud vastavalt hõimu traditsioonidele. Iga hoone on ehitatud vastavalt etnilistele traditsioonidele – majad on nii hiinlastel, malaidel kui kelabiti jt hõimuda traditsioonidele. Iga maja on eraldi omamoodi – Ibanite pikkmaja ehitatud ornamenteeritud vaiadele, kelabitide vaenlaste pealuude suitsutamiseks mõeldud hütt, hiinlaste betoonpõrandaga monstrum, malaide kulla ja karraga kaunistatud puithoone. Igas majas elab keegi, tegeledes igapäevategevustega või niisama aega surnuks lüües ja ilus olles. Iga mõne tunni tagant toimuvad kultuurišhowd, kus kirevatesse rüüdesse riietunud inimesed tantsu löövad, kuid raul ja M ei plaani selleks sinna jääda kuna taevas kisub taas kahtlaselt pilve.

Kultuuriküla lähedal on rand koos rannakuurortiga kuhu M ja raul lähevad, otsides Sartapit kes on kusagile ära auranud. Sartap leitakse rannast müügiletti pidava noore tüdrukuga mesijuttu vestmas ning ta näeb välja natuke morn kui raul ütleb, et nad nüüd läheks tagasi. Natuke veel jõuab rannas ringi vaadata kuid torm saabub – vihmapiisad vaikselt sabistavad, tinased lained löövad raskelt randa – ning raul ja M ronivad taas autosse ja Sartap paarutab aeglaselt tagasi Kuchingi poole. Vihma hakkab kallama, tee muutub libedaks ning kõikjal tee ääres olevast metsast voolavad tee kõrval olevatesse punasesse savisse kaevatud kraavidesse väikesed ojad kuni kraavid täituvad ja mudane vesi voolab kõikjale laiali.

Raul ja M veedavad õhtu, otsides viisakat massaažisalongi kus koos massaažiga ei pakutaks intiimteenuseid ning peale seda õhtusööki, kuna kell on tiksunud ajani kus vaikselt hakatakse restorane kinni panema. Lõpuks maabutakse taas jõe ääres, kus väikesest putkast tellitakse omale taldrikutäied praetud riisi ning nositakse seda vaikselt koos värske arbuusimahlaga ning raul tunneb, kuidas kaasa võetud igapäevamured ujuvad tasapisi ära koos jõe vaiksete voogudega.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar