Wat Phoust

Raul seisab ja vaidleb tuktukijuhiga, palju maksab sõit Wat Phousse ja tagasi. Tuktukijuht ütleb 250 000, raul ütleb 200 000. Tuktukijuht ütleb 270 000. Raul küsib et misasja. Tuktukijuht ütleb 270 000. Raul ütleb et eieiei 220 000. Tuktukijuht ütleb et 270 000. Raul ütleb et enne oli ju 250 000. Tuktukijuht ja raul mõlemad on segaduses, üks või mõlemad neist vist pole täpselt aru saanud et kuidas hinna üle tingimine käib. Tuleb teine tuktuijuht, sosistavad mavahel. Okei, 220 000, nõustub tuktukijuht ja raul ja M ronivad kasti ja tuktuk paneb ajama Wat Phou poole, jättes maha irvitava pataka kohalikke mehi.

Päeva plaan on esiteks kaduda hotellist kus kurat ning teiseks üle vaadata iidsed hindu templi varemed Wat Phous Champasakis, nii 40 kilomeetri kaugusel Paksest. Hotellist raul ja M kaovadki kui vaevalt on valgeks läinud, istudes juba varahommikul India söögikohas hommikuse masala dosa taga ning juues Laose teed ja kohvi, mis on tehniliselt võttes küll ülimagus kondenspiim mõttelise osaga kohvist ja/või teest. Leitud on ka uus ööbimiskoht, mis seekord tundub olevat isegi sellisel tasemel, et ei tekitagi soovi nüri kahvliga veene auklikuks torkida, ehk hommikupoolik on igati korda läinud. Edukad läbirääkimised tuktukijuhiga selja taga on raul veendunud, et ega ülejäänud päev saa halvemini minna.

Tuktuki kastil puudub seekord esimene sein – see tähendab, et mitte mingit takistust ei ole maantetuule ja kastis istuvate reisijate vahel nii et tuul, mis kastist läbi käib on piisav, et raul hoiaks kahe käega habemest kinni et see küljest ära ei lendaks. Tee läheb läbi riisipõldude ja külade ning üle laia rohelise Mekongi, vahepeal vahelduseks väikesed turud, rohelised mäed ning mõtliku pilguga tuktukki saatvad vesipühvlid.

Tund aega hiljem ollakse Champasakis. Champasak on kena väike linnake ja raul tunneb teatud soovi seda rohkem avastada, kuid aega pole. On missioon ära näha Wat Phou, Champasak jäägu järgmiseks korraks. 

Maksnud järjekordsed 50 000 kipi inimese kohta, avanevad väravad vana templi sissepääsu poole ning tuktukijuht sätib ennast rauli selja taga kenasti kasti magama. Raulil ja M-l on nüüd aega maa ja ilm templis ringi kooserdada.

Wat Phu varemed on muljetavaldavad. Vanemad kui Angkor Wat, kõrguvad senini säilinud seinad ning trepid, mida ümbritsevad sajandite vanused rododendronipuud. Kõrgel üleval on vana hindu tempel osaliselt kokku varisenud ning roheliste kasvudega kaetud, veel püstiseisvale osale on kohmakalt peale taotud maailma kõige koledam plekist katus ning sisse paigutatud kuldsed Buddha kujud. Templi ümber on hulk maasse vajunud kivirahne, osad nendest graveeritud – krokodill, elevant, madu – ning teisi graveeritud kujude tükke võib leida igalt poolt, sageli jalgade alt, kus kümned turistid ja kohalikud neid mudasse trambivad.

Üleval mäe otsas on hiiglaslik kivirahn, kust niriseb aegamisi vett kivist tahutud basseini – püha vee allikas, mille tõttu kogu tempel kunagi sai ehitatud, ja mida raul ja M nüüd aktiivselt puristavad ja endale pähe kallavad, et päikeselõõsas kuumaks köetud kehasid natukenegi jahutada.

Turiste on vähe. Noor sakslastest seljakotirändajate grupp lärmab, eestvedajaks poiss särgis, mida kaunistab sirp ja vasar, kuid õnneks on neil karm pohmell ning nad kaovad peatselt, jättes varemed peaaegu ainutl rauli ja M meelevalda. 

Väike vihmasabin käib varemetest üle ja värskendab õhku, õhkkond Wat Phous on rahulik, soliidne, tõsine. Sajandid ja sajandid on tempel siin seisnud, põlvkonnad on käinud siin kummardamas ning need varemed on seal veel pikki aastaid, rododendronid kasvamas ning õitsemas ning treppidele jahedat varju pakkumas. Seal, kus raskete maassevajunud kiviplokkidega tänaval kõndisid kunagi kirevad usuprotsessioonid, mäletsevad nüüd lehmad ja kõnnib raul, püüdes meeleheitlikult pläta küljest lehmasitta lahti saada.

Õhtul, olles taas uude hotelli sisse kolinud, hargnevad hotellis draamad. Kõigepealt on M hiivanud kusagilt turult kookospähkli, kuid hotellis pole selle avamiseks matšeetet. Raul küll imestab natuke et mis hotell see selline on, aga lõpuks saab kriis lahendatud Laose moel sellega, et Vientianest ostetud küünekäärid rammitakse kookospähklisse, nii et enamik kookosveest lendab üle hotellitoa laiali ning ka käärid on edaspidi enam-vähem kasutuskõlbmatud, kuid järgijäänud kookospähkel on seda väärt. Teiseks on hotellis huvitav elektrisüsteem mida raul pole veel kusagil mujal näinud – et näiteks tule põlemapanemiseks on vaja eelnevalt kaitselüliti sisse lükata ning seejärel alles hakkavad muud lülitid tööle. Kuna lüliteid on toas palju ja igal pool, siis raul palub, et M neid liigselt ei näpiks ja läheb duši alla.

Ei lähe minutitki, kui M laseb plärtsaki  vannitoas korgid läbi ning raul saab pimedas vannitoas peaaegu rabanduse, kui seni elektrisoojendajaga kuumutatud kuum vesi asendub sekundipealt veega, mis tunde järgi on pärit otse lähimalt liustikult.

Kõike seda arvesse võttes otsustatakse, et ilmselgelt ollakse Pakse külalislahkust juba liiga kaua kasutatud ja endiselt natuke lõdisev raul jookseb alla ning ostab leti taga tukkuvalt poisilt bussipileti Si Phan Doni – Kambodža piiri lähedal olevatele väikestele rohelistele saartele. Aeg on heita pikali võrkkiike ning lasta Mekongi meloodial ennast unele hellitada.