teisipäev, 15. november 2016

Vientianes tagasi olemisest (2)

Vientiane on kõikidest Aasia pealinnadest kõige väiksem ja väidetavalt ka igavaim.

Üldiselt soovitatakse reisijuhtides Vientianes olla päeva või kaks maksimaalselt. Raulil aga on üleval võlad, mis jäid üles eelmisest külastusest aasta tagasi ja mis vajavad lahendamist. Vaja on külastada Buddha parki. Vaja on vaadata päikeseloojangut Mekongil. Vaja on süüa rohkem tänavatoitu.

Enne aga olulised asjad - käärid ja müts M-le.

Kääride osas tekkis probleem Bankokis, kus need nüüd täiendavad kena Bangkoki turvatöötaja maniküürikomplekti ja selle leidmisega turult erilisi probleeme pole. Mütsiga on keerulisem - raulil ja M-l on kahe peale üks müts mille raul omale eelmise reisi käigus Luang Prabangist ostis ja nüüd kaasa võttis, M müts on üks nendest asjadest mis on jäänud kodumaale, raul on samuti midagi unustanud, aga talle pole veel meenunud mis. Nüüd M põrnitseb rauli, kui see kelkab oma kena kliimasse sobiva ja ideaalselt pähe mahtuva mütsiga, nautides selle poolt pakutavat jahedat varju. Paraku on naistele sobivas stiilis mütside leidmine Vientiane hommikusel turul natuke komplitseeritud kuna kohalikud inimesed neid ei kasuta, Vientiane lõunane päike aga lõõskab halastamatult ja temperatuur on lähenemas Lääne inimeste sulamispunktile. Raul naljatades pakub M-le oma mütsi korraks laenuks ning järgneb kompromiss, mille käigus leitakse raulile kohalikult turult uus meeste stiilis müts.

Turu tagant kõrvaltänavalt, mis ühtlasi täidab samuti turu rolli ja kus parajasti kaks kohalikku turumüüjat nugadega vehivad ja üksteisel soolikad välja lasta lubavad, läheb number 14 buss, mis peaks viima Buddha parki mõnedkümned kilomeetrid Vientianest väljas. Tehniliselt võttes saaks Buddha parki minna märkimisväärselt väiksema vaevaga kui osta organiseeritud tuur hostelist (hind 70 000 kipi, ehk ca 8 eurot inimene), kuid raul keeldub aktsepteerimast poolikuid lahendusi ning on otsustatud, et minnakse sinna kohaliku transpordiga, makstes selle eest inimese kohta 6000 kipi (ehk siis ca 70 senti). Raul ja M ronivad logisevast trepist üles jaapanlaste poolt Laosele kingitud veeuputuseelsesse rohelise-valgekirju bussi, mida tundub koos hoidvat rooste, kleeplint ja bussijuhi tahtejõud, ning raul piilub läbi kardina kuidas tänaval nugadega vehkijad politsei poolt lahutatakse ja putka taha veetakse.

Klomp-klomp-klomp-vrump-vrump-vrump teeb buss, kruiisides linnast välja. Teed ääristavad kuivanud riisipõllud, mõtlikud lehmad ning kõrgete müüride taha peidetud saatkonnad. Kümme minutit peale reisi alustamist magavad bussis kõik, sealhulgas M, kelle oskust igal ajal ja igas asendis magada raul kogu südamest kadestab. Tee on hea kuni Laost ja Taid ühendava sillani kus enamik reisijaid ärkavad ja välja kobivad, jättes bussi vaid oranžides rüüdes buda mungad, segamatult põõnava M ja rauli. Kell, mis on bussijuhi pea kohal, on ammu seisma jäänud, kellaosutid näitavad pool kahte.

Buss, buda mungad ja seisev kell.
Buddha park on omamoodi nähtus. Hullu munga poolt kokku pandud kollektsioon erinevatest budismi ja hinduismi sümbolitest ja kujudest mõjub lõõskava lõunapäikese all huvitavalt. Kollektsioon koosneb ligi kahesajast kujust - gigantne lamava Buddha kuju, erinevad jumalused ja loomad laialipillutatud palmide alla, nende vahel kooserdamas üksikud uimased turistid.




Õnneks on jõekaldal väike restoran puidust ja riisimattidest ehitatud varjualuste ja täiesti mõistliku praetud riisiga, kus on märkimisväärselt parem unist pärastlõunat veeta kui kujude vahel hulkudes.


Raul ja teeseldud ilme, mis justkui ütleks, et ta mõtleb Mekongi ja selle taga olevat Taimaad vaadates ja praetud riisiportsjonit oodates suuri ja sügavaid mõtteid. Tegelikult on tal pissihäda.

Kui temperatuur on pisut langenud, täitub ka park turistidega ja raul veedab aega, ronides hiiglasliku kõrvitsat kujutava ja põrgut sümboliseeriva betoonist kõrvitsa otsa ja klõpsides seal selfiesid hiina turistidega, kellel on arusaamatu vajadus rikkuda oma turismipilte mõne habetunud molkusega, ning hiina tüdrukutega, kes kiljuvad naerda iga kord kui raul nende poole vaatab.

Betoonist kõrvits ja kiljuvad hiina tüdrukud selle otsas lehvitamas.
Tagasitee läheb täpselt samamoodi, selle põhjapaneva erisusega, et bussijuhi pea kohal olev kell seisab samuti, aga kellaosutid näitavad pool seitset. Ühtlasi pandi pargis paika ka plaan edaspidiseks, või noh, vähemalt siis järgnevaks päevaks. Raul on vahepeal kirjutanud mingisesse kahtlasesse resorti veelgi kahtlasemas kohas mille nimi on Ban Na Hin (või ka Ban Khoun Kham) ja saanud sealt kahtlase kinnituse, et nad on seal järgmisel päeval oodatud. Kuna raul päris täpselt ei tea kuidas sinna saada, otsustatakse küsida hostelist bussipiletite osas õpetussõnu, eelistatavalt selliseid, mis lõpevad sõnumiga, mis ütleb enam-vähem midagi sellist et 'kebige hommikul kell kaheksa oma toast alla ja teile tuleb järgi minibuss mis viib teid suuremasse bussi mis viib teid paari tunniga kohale kuhu sul vaja ilma erilise aja- ja närvikuluta.'

Enne aga on vaja Vientianesse jõudes üle vaadata päikeseloojang Mekongi ääres.

Päikeseloojangud Aasias on alati vaatamist väärt. Kusagil on alati mõni mägi, mida päikesekiired kullata saavad. Kusagil on vesi, kust loojuv päike saab vastu peegelduda. Alati on võimalus kusagil istuda ja seda nautida, samal ajal kui keegi sulle püüab midagi pähe määrida ja Vientiane pole erand. Ööturu ja jõe vahel on tekitatud piisav jalakäijate ruum ja autoliiklus seal õhtuti blokeeritud. Teisel pool Mekongi on Tai, kaldaid ääristamas valged villad, siinpool aga betoneeritud promenaad täis sörkivaid, jooksvaid, kõndivaid ja istuvaid inimesi, kes aegajalt üksteisele või turistidele proovivad häbelikult midagi maha müüa. See on kena rahulik hetk keset hektilist Kagu-Aasiat, jalutamine päeva viimases valguses Mekongi kaldal, tänavad ääristatud kohalike ja turistide ja turu- ja tänavatoidulettidega.

Hostelisse tagasi jõudes küsib raul kõigepealt leti taga seisvalt tüdrukult, et kuidas Ban Na Hini saada. Tüdruk mõtleb pikalt ja ütleb lõpuks, et nad sinna pileteid ei müü ja kõige lihtsam on minna hommikul lõunapoolsesse bussijaama ja sealt sobiv buss otsida. Raul küsib et kas ta saab õigesti aru - et ta peab võtma tuktuki ja minema bussijaama ja ise pileti ostma, mõeldes, et kas tõesti tähendab see, et ta peab otsima varavalges tuktuki, tingima pikalt hinna üle ja eepiliselt kaotama tingimislahingu, sõitma logu tuktukiga mööda lagunenud ja auklikku teed bussijaama kus valitseb totaalne kaos ja iseregulatsioon ja kus keegi kunagi ei tea kuhu peab minema, millal ja miks; kus keegi ei räägi inglise keelt ja lihtsalt karjutakse läbisegi lootuses, et äkki lollid falangid saavad aru ja tõmbavad uttu, kus kui isegi mingi ime läbi peaks leitama õige buss, siis on see täis kanu ja kitsi ja kummalisi inimesi ja kindlasti paigutatakse raul ja M istuma ratta peale kus hüppab hullupööra soolikaid ja aju segi raputades, samal ajal kui bussis kogu kuuetunnise reisi jooksul mööda suuri, suuremaid, väga suuri ja VÄGA KURADI SUURI teeauke möirgab Lao disko valjudusega, mis peaks olema inimkonnale praegu kättesaadava tehnika jaoks saavutamatu. Tüdruk ütleb et jah, raul saab väga täpselt ja väga õigesti aru mõeldes et jah, raul saab väga täpselt ja väga õigesti aru.

Raul ja M, natuke demoraliseeritud, otsustavad minna ja premeerida ennast väsitava päeva puhul õhtusöögiga heas restoranis. Hea restoran Tripavisori a Foursquare abil välja valitud, kohale kõmbitud mööda õhtuseid vaikseid Vientiane tänavaid, sätitakse ennast istuma ja menüüd läbi töötama. Restoran on paksult täis turiste ja menüü on mahukas ning kui lao poiss tuleb küsima et kas ta saab midagi juba tuua, siis raul ütleb et veel mitte ja palub poisil viie minuti päras tagasi tulla. Paraku unustab raul ära, et Laose ajaarvamine on natuke teine ja kui ka poole tunni pärast pole  enam kedagi tulnud, et võtta vastu rauli 120 000-kipist tellimust, tõusevad raul ja M püsti mõttega, et äkki oleks mõttekas proovida mõningaid muid Vientiane kulinaarseid võlusid. 

Kulinaarsed võlud leitakse lähedalasuvalt öiselt toiduturult, kus tänava pikkuselt on üles seatud grillid ja letid ning kus müüakse Laose köögi alustalasid, alates grillitud seasoolikatest ja lõpetades pargitud veisenahaga. Eraldi söömislaudu turul ei ole, üldiselt peatuvad rollerid otse lettide kõrval, müüjad roogitsevad pikkade kulpidega auravatest pottidest ja kaussidest soovitud delikatessid kilekottidesse ning rollerid sõidavad kodude poole.

Keskmine lett Vientiane öisel toiduturul. Nom nom nom.
Raul ja M otsustavad siiski mitte liiga eksootiliseks minna ning polüstüreenist karpidesse kuhjatakse neile suures kogustes praetud riisi ja nuudleid, lisades sinna lahkelt grillitud tšillikaunu koguses, millest piisaks kümne Lääne inimese koheseks surmamiseks. Lisaks roobitsetakse M jaoks eraldi plastiktopsi magustoitu, mis koosneb suhkurdatud banaanist, granaatõunast, mustast riisist, suures koguses üle kallatud suhkrusiirupi ning kontsentreeritud kookospiimaga ja maitseb kokku nagu midagi illegaalset. Kõik kokku maksab 15000 kipi, ehk ca 1.70 eurot. Raul ulatab kogemata liiga väikese rahatähe ning kui viga parandatakse ja ta püüab maksta õige rahaga, viipab leti taga olev imeilus lao tüdruk talle naeratades et tegelikult võib raul toidu võtta niisama ja head isu. 

Koju kõmpides ja mõeldes, et milliseid hirmuäratavaid eepiliselt massiivseid kõhulahtisusi tekitavaid tõbesid võib hilja õhtul turult ostetud ja tarbitud toit endaga kaasas kanda, meenub raulile lõpuks, mis ta on unustanud.

Loperamid jäi koju.

Head teed meile homme. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar