Ban Nahinist

’Ettevaatust maoga!’ hõikab naaberbungalo elanik hommikul, kui resorti töötajad nende pagasit bungalost välja ja autosse tarivad.

Vaene M läheb näost valgeks. Talle ei meeldi igasugused roomavad asjad ning olukorda ei aita eriti päästa see, et paar koera kogu aeg bungalo all põõsastes krabistavad. Naaberbungalo elanik selgitab aktiivselt, mis värvi ikkagi tema bungalo taga olnud madu välja nägi, et oli natuke rohelist ja kollast ja kuramuse suur ja M nägu kaotab üha enam ja enam värvi.

Päeva sisuks on planeeritud matk Namsanami kose juurde. See on väike kosk küla lähedal metsas, kuhu viib 3kilomeetrine metsarada ja väidetavalt pidi see olema tore. M, kes on nüüd veendunud,  et mets siin on täis eri värvi madusid, kes üksnes ootavad võimalust blondidele euroopa naistele pähe kukkuda, näitab idee vastu üles märkimisväärselt vähem vaimustust kui enne.

Sellele vaatamata viskab bungalo omanik Vongsamay, tubli pensioniealine kõhetu lao, rauli ja M hommikul kella kümneks matka alguspunkti. Maksnud 10 000 kipi inimese kohta ja loobunud giidi teenustest kuna raul tunneb ennast olevat suurepärases konditsioonis džunglis lootusetult äraeksimiseks, asuvad raul ja M teele metsasügavustesse, vastu lugematutele tapjaroomajatele. Teerada on esialgu piisavalt lai rolleriga sõitmiseks, kuid peatselt aheneb kitsaks metsarajaks ning seejärel hakkab käänduma üles ja alla, koosnedes valdavalt kividest ja mudast ja kuivanud lehtedest, mis kenasti kõik libisevad ja veerevad jala alt, kui turist oma sandaali nendele toetab. Pole harvad korrad, kus peab ennast sikutama keerulisematest kohtadest üles või läbi käte abil, klammerdudes liaanide (M eelnevalt põrnitseb iga vääti kahtlustavalt) ja muude kasvude külge ja ületades väikeseid ojasid mööda sinna peale hooletult loobitud vettinud puuronte mööda.

Poolteist väsitavat ja higist tundi hiljem ollakse kohal. Kose külmad veed voolavad mööda halli kaljurünka, kogunedes sügavaks laguuniks, mida ümbritseb sügav mets. Ülevalpool on näha teine kosk, vesi langemas mitukümmend meetrit mööda mäekülge. Raul püüab küll natuke suitsidaalselt proovida mööda mäekülge ja jõepõhja üles ronida, kuid hiiglaslikud kõikuvad kivimürakad ning vettinud jõepõhi annavad mõista, et on asju, mida vahest ei oleks vaja proovida, kui on soov pensionisambasse kogutud raha kunagi kasutada. 

Selle asemel veedavad raul ja M vaikse lõuna ujudes kose all väikeses jahedas laguunis, klõpsides pilte ja puhates soojadel kividel. Mets on inimtühi, pole mitte ühtegi teist turisti, laiad rohelised puuvõrad varjutavad lõunapäikese kuumuse, tsikaadide sirin on kõrvulukustav, kohati varjutades isegi kose sügava mühina. Kümned ja sajad kollased, valged ja kirjud liblikad lendavad veepinna kohal, seda aegajalt puudutades. 

Tagasitee on pisut lihtsam, isegi arvestamata, et enesekindlalt läbi džungli otseteid murdes eksib raul mõned korrad teelt, aga õnnelikult jõutakse pärastlõunaks metsast välja. Ühtegi madu ei nähta, kuigi M endiselt põrnitseb kahtlustavalt iga üle teeraja kaarduvat puud, oodates sealt hiigelpüütoni halastamatut rünnakut.

Taas on kõik külas olevad poed pärastlõunaks suletud, kuid müüjad veel veedavad aega kohalikul turul ja raul ostab sealt pataka kohalikke väikeseid banaane. Müüja on nii segaduses sellest, et turistid tahavad tema käest midagi osta ja ei suuda kuidagi öelda, et kui palju siis tegelikult banaanid maksavad, nii et raul ulatab talle lõpuks 5000 kipi, ilmselt kaks või kolm korda enam kui tavahind, ja kõnnib ära, jättes jahmunud müüja raha põrnitsema ja raulile järgi vaatama.

Lõpetanud banaanide nosimise – need on kaks korda väiksemad ja kolm korda magusamad kui need, mida Eestis banaanide all tuntakse -, korjab Vongsamay rauli ja M oma minibussi peale ja viib nad ümbritsevate mägede tippudes olevate vaatepunktideni. Rauli esialgne idee oli külastada neid punkte jalgrattaga, kuid kuna linnas polnud ühtegi kohta, kust jalgratast oleks võinud saada, siis Vongsamay pakkus ise ennast lahkelt autojuhiks. Sõites üles mööda käänduvat mägiteed saab raulile ka üsna kiiresti selgeks, et jalgrattaga neid teid läbida poleks saanud, või siis oleks ta peale paari järsku tõusu infarkti saanud ja sinnasamasse koolenud.

Vaated vaatepunktidest on imelised.Sinised karstimäed kuni silmapiirini. Ban Nahini küla all orus, ümbritsetuna väikestest riisipõldudest, oru seinteks halli-rohekaskirjud kõrguvad kaljud ja sinine pilvitu taevas katuseks selle kõige kohal. Oru põhjas voolav roheline jõgi, mille peale on ehitatud uus hüdroelektrijaam, kus Vongsamay töötas aastaid enne pensionile jäämist. 

Laos on uskumatult ilus riik ning Vongsamay on õigustatult uhkusest puhevil.

Samal ajal kui raul ja Vongsamay vaatavad alla orgu ja lahkavad Laose ja Eesti võrdlevat ajalugu ja M klõpsib orust lugematuid pilte, keerab nende juurde üksik õnnetu mootorrattur, kaart käes ja küsib, et kus kurat on Namsanami kosk. Raul ja Vongsay selgitavad, et tuleb sõita mäest alla ja siis otsida üles putka, kust pilet osta. Ühtlasi Vongsamay selgitab, et kose külastamiseks on juba hilja, et sinna on vaja poolteist tundi kõndida ja kuna käes on hiline pärastlõuna, siis tagasi jõuaks alles pimedas ning oleks suur tõenäosus ära eksida. Turist sügab natuke kukalt, ilmselgelt ei usu, ronib oma rattale, sõidab minema ning rohkem teda enam ei näe. Äkki eksleb metsas tänapäevani.

Kuid maapealset ilu on imetletud juba küll. Järgmisel päeval on plaanis sukelduda natuke sügavamale ja vaadata üle Konglori koobas.