neljapäev, 17. november 2016

Laoses edasi liikumisest (5)

Kell on kaheksa hommikul ja raul teab, et nad on lootusetult hiljaks jäänud.

Raul aktsepteerib kaotust juba enne lahingut. Kolm tuktukijuhti löövad hosteli ees hommikul aega surnuks ja raul teab, et tema võimalus nendega kaubelda on null. Samuti on häda ajaga – raul on hommikul kenasti äratuskella kinni vajutanud ning kell seitse stardi asemel on start kõige varem tund aega hiljem. Niisiis kui tuktukimeeste eestkõneleja suunab mõtliku pilgu taevasse ja ütleb, et sõit Vientiane lõunapoolsesse bussijaama maksab 80 000 kipi, ei hakka raul liigselt kobisema, vaid nad loobivad seljakotid tuktuki kasti ning järjekordne teekond võib alata.

Kogu tee bussijaama, mis kestab ligi tund aega läbi Vientiane hommikuse liikluse, teab raul, et nad jäävad lootusetult bussist maha.

Laoses bussid üldjuhul stardivad varahommikul – kell 6 või 7 startiv buss o  tavapärane arvestades suuri vahemaid ning aeglaseid kiiruseid.  Hiljem startivad bussid on enamasti ööbussid, mis lisaks muude Aasia bussisõidu võludele nagu kits süles ja kana kukil võimaldavad lisaks nautida kõiki magamata öö rõõme. Kogu teekonna paneb raul kokku alternatiivset marsruuti, mis hõlmab paari ümberistumist ning tõenäoliselt vahepeal ka hääletamist. 

Kui raul ja M veerevad bussijaama uksest sisse, siis kellaosutid näitavad juba peaaegu üheksat. Bussijaam on vaikne ja inimtühi, kinnitades rauli teadmist, et hommikused bussid on kõik lahkunud ja põhimõtteliselt on nüüd kööga. Ettevaatlikult peegeldab raul oma alternatiivmarsruuti M peal, kes küll ei kilju optimismist ja nii ei jää muud üle, kui raul  astub infoleti ette, surkab ette paberilehe, kuhu on peale kirjutatud ’Ban Nahin’ ja naeratab oma võluvaimat habetunud naeratust. Mees selgitab, et ta tegelikult ei räägi inglise keelt, aga hõikab siis teise leti juures rahalugevale tüdrukule, kes tõenäoliselt siis justkui oskab keelt. Tüdruk tuleb ja küsib et kas raul tahab minna Ban Nahini. Raul selgitab et tõepoolest on selline tema siiraim soov ja tahtmine. Tüdruk viipab leti poole ja ütleb et maksa seal. Raul läheb kuhu vaja ja maksab mis vaja, tuleb välja et vaja on 140 000 kipi. Raha üle antud, tuleb raulile meelde ka küsida et oot, aga millal minek on, ja tüdruk vastab et nüüd ja kohe.

Ja enne, kui raul on täpselt aru saanud mis toimub, viib tüdruk tema ja M välja ootavasse punasesse bussi, kus kolmkümmend tumedat silmapaari neid üllatusega põrnitsevad. Raul ja M on bussis ainukesed eurooplased, vahekäigud, riiulid ja toolialused on täis topitud kotte ja kodinaid – isiklikud asjad, kottidesse pakendatud suured saiad, riidepambud. Raul leiab omale koha kena lao tüdruku kõrvale ja M temast paar istet tahapoole ja vaevalt on nad saanud istuda kui bussijuht naeratab iseendale peeglis, ringutab, sulgeb uksed ning buss asub teele.

Viis minutit hiljem tehakse peatus. Pissipaus. Kõik kobivad välja ja siis tasapisi tilguvad tagasi. Raul ei lähe välja. Raul hoopis nõjatub toolile ja mõtleb, et see läks nüüd küll lihtsalt ja hästi.

Vaevalt on buss linnast välja saanud kui bussijuht keerab põhja lao diskomuusika. Suurel ekraanil bussi eesotsas näidatakse muusikaga kaasnevaid videoid karaokestiilis, video allosas jooksmas tekst, et kõik soovijad saaks kaasa laulda. Laulud tunduvalt valdavalt koosnevat fraasidest na-na-naa ja yi-yi-yee, mida kantakse edasi läbi kõrvakilesid purustava helisüsteemi, mis selle võimsust arvestades moodustab bussi hinnast vähemalt poole.

Kilomeetrid kuluvad. Iga 30 minuti tagant tehakse paus ja lastakse sisse tänavakaubitsejad, kes müüvad rohelisi mangosid, maapähkleid, grillitud liha ja banaanilehtedesse keeratud kleepuvat riisi. Müüjad valivad sageli oma peamiseks seisukohaks rauli kõrval oleva vahekäigu, teda silmanurgast piiludes ja aeg-ajalt proovides teda kogemata torgata teravate oradega, mille otsa on lükitud grillitud kanasisikonnad. Vahepeal on pissipeatused, kus kõik tormavad metsa – mehed jäävad soristama niisama teepervele, naised jooksevad sügavamale metsa sisse. Bussijuht laseb kõrges kaares otse bussirattale. Kui raul läheb ja püksiluku avab, siis ümberringi sorin vaikib ja kõik püüavad teda märkamatult silmanurgast piiluda.

Tund ja tund ja tund. Akna tagant möödalibisev Laose maastik, külad, riisipõllud, rohelise metsaga kaetud karstimäed. Kohalik mees alustab rauliga katkendlikku vestlust ning seejärel annab valjult vestluse sisu edasi ülejäänud bussile.  Raulis tekib ebaterve huvi lao muusikavideote vastu ja ta jälgib neid süvenenult pika aja jooksul – üldiselt tunduvad videod olevat kõik sama süžeega, kus ilus poiss petab ilusat tüdrukut, seejärel tüdruk tõukab poissi eemale ja loobib teda munadega, samas kui viimane kurblikult lõõritab ja siis hakkab vihma sadama. Rauli kõrval olev tüdruk teeb endast pidevalt selfiesid ja saadab neid kellelegi ja vahepeal pakub raulile grillitud maapähkleid.



Kokku kuus tundi hiljem paneb punane buss paneb rauli ja M maha keset lõõskavat keskpäevapäikest pooleldi väljasurnud keskväljakul. Ban Nahin on väike külake, peidetud roheliste ja hallide karstimägede vahele, ümbritsetud metsast ja riisipõldudest. Keskpäevases leitsakus on poed suletud, müüjad-omanikud tukkumas poesügavustes võrkkiikedes. Raul on broneerinud ööbimiskohaks Sainamhai resorti mis asub 3 km külast eemal, ning väga selgeks saab plaanis olev nõrk koht.

Resorti saamiseks pakutakse koduleheküljel välja telefoninumber, millele helistades tullakse ja korjatakse sind peale. Raul aga on teinud valearvestuse sellega, et tema ostetud kohalik SIM kaart sisaldab küll mobiilset internetti, aga mitte väljahelistamisvõimalust. Ta väga palju selle pärast ei muretsenud ning igaks juhuks saadab ta natuke enne külla jõudmist meili et nad on kohale jõudmas, aga tema plaan B (või noh, tegelikult plaan A) oli see, et ta lihtsalt leiab külast mõne tuktuki.

Häda on selles, et Ban Nahinis lihtsalt pole ühtegi tuktukki. Tegemist on väikese külaga, kus turistiinfrastruktuur on napp ja inimeste inglise keele oskus veelgi napim, millega raul saab tuttavaks kui ta proovib leida kedagi, kes tema eest resorti helistaks ja neile kutsuks transpordi järele. Alternatiiv C oleks kõndida lõõskavas päikeses ja 35+ kraadis 3 kilomeetrit, mille raul üsna kindlasti välistab.

Peale pool tundi ringikondamist, mille käigus raul püüab leida inglise keelt kõnelevat inimest ja selles osas lootusetult läbi kukkunud, leiab ta lõpuks ühe tädikese, kes ei saa väga hästi liikuda ning seetõttu ka rauli eest põgeneda, kui raul talle viipekeeles oma muret selgitab. Lõpuks saadakse tädi abil ka telefonikõne tehtud ning resordist saadetud minibuss ujub välja.

Raul ja inglise keelt kõneleva inimese otsingud.

Resort ise on peidetud vaikusesse ja rohelusse, koosnedes suurest üldmajast ning väikestest bungalotest jõe ääres. Rauli ja M bungalo asub otse jõekaldal, mööda seinu krabistamas gekod. Õhtul kui kuu tõuseb, värvib see jõevalguse hõbedaseks ning tsikaadid siristavad oma lõppematut laulu. See on vaikne ja rahulik koht, peidetud ära muu maailma kära eest ning selles rohelises jõevulinaga täidetud maailmas sa tunned, kuidas aeg jääb seisma.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar