pühapäev, 20. november 2016

Laoses edasi liikumisest (6)

Järjekordne songthaew hüppab ja rapub nagu vana kurat.

Hommikul kell 8 on raul ja M Nahini bussijaamas. Plaan oli võtta buss Nahinist Thakhaeki, kus hüpata järgmise bussi peale, mis viiks nad edasi Savannakheti. Raul ja M on valmis bussireisiks – kaasas on piisavalt vett ning silma- ja kõrvaklapid. Nii vaimselt kui füüsiliselt ollakse valmis istuma vanasse, aga mugavasse bussiistmesse ning laskma silma neljaks tunniks looja.

Tuleb välja, et bussiks nimetatakse siinkandis ka songthaewsid, ning bussijaama jõudes Thakhaeki suunduv songthew viipab juba Raulile ja M-le kutsuva naeratusega.

Surunud viimast korda kätt Vongsamayga, ronivad raul ja M kasti, kus juba istub hulk kohalikke ning nurgas konutavad veel neli valget turisti – kaks poola ja kaks saksa tüdrukut, viimased tunduvad olevat vaevalt-vaevalt keskkooli lõpetanud. Tundub küll, et ega rohkem inimesi enam sisse ei mahu, kuid ei songthaewdel ega ka busside puhul Laoses ei ole selliseid mõisteid nagu maksimaalne lubatud inimeste arv või maksimaalne võimalik inimeste arv. Mahutatakse sisse niipalju kui huvilisi on ja nii palju kui vaja, ja siis kõige otsa tõstetakse veel riisikott või kaks. Ka praegune juhtum pole erand – kui kasti servades olevad raudkõvad pingid on täidetud, siis täiendavate inimeste mahutamiseks leitakse kusagilt pikk kitsas puupink, mis mahutatakse kitsasse vahesse keset kastipõrandat riisikottide ja M varvaste peale, ning siis selle peale pannakse kõõluma veel inimesi.

Hommikune päike kõrvetab nagu leegiheitjaga ja raul paneks hea meelega omale natuke päikesekreemi peale, aga ta ei mahu käsi liigutama, liiga kitsas. Tema vastas sööb väike poiss Oreo küpsiseid – sikutab küpsisepooled lahti, lakub vahelt kreemi ära ja arvates et keegi ei vaata, siis sokutab küpsisepooled vaikselt üle kastiserva välja. Peenike tolm keerleb ja katab kõik pinnad. Keskel pingil istuv naine haarab raulil põlvedest iga kord, kui songthaew hüppab ja tal on vaja kusagilt kinni hoida ja mõnikord ka siis, kui seda tingimata just vaja ei ole.  

Vahepeatuse ajal ristteel olevas külas, kus kohtuvad põhja-lõuna ja ida-lääne suunalised maanteed, kraabivad poolakad välja paberkaardi ja asuvad selle ümber midagi arutama. Raul, kes pole reisides enam ammu paberkaarti kasutanud ning kes on kohalikust mobiilsest internetist ja Google Mapsist sama sõltuv kui Reformierakonna võim oli Edgar Savisaarest, ajab ka ennast püsti, kuna tema tagumik valutab ja ujub ligi, et tutvust teha. Tuleb välja, et poolakad tahavad minna Phonsavanisse – laokeelsel kaardil on sellele suur punane ring ümber tõmmatud - aga nad tegelikult täpselt ei tea, kus see on. Raul kui tuntud reisinõustaja selgitab, et songthaew, mille peal nad hetkel on läheb lõuna suunas Thakhaeki, Phonsavan aga jääb mitusada kilomeetrit põhja poole, ning sinna minekuks peab kõigepealt minema Vientianesse ja siis veel pool päeva edasi. Eieieie, vaidlevad poolakad innukalt vastu, näe, kaardil on ju Phonsavan allpool. Jah, on raul nõus, aga teil on kaart valepidi käes.

Palju piinlikkust hiljem ja laokeelset kaarti ühte- ja teistpidi veel kruttinud ning seda rauli Google Mapsiga võrrelnud, võtavad poolakad oma seljakotid songthaew katuse pealt maha ning jäävad teeristile ootama, et hääletada ennast põhja Vientiane suunas mineva bussi peale. Raulile head aega ei öelda.

Songthaew jätkab oma teed ilma peatusteta, kiirendades hullunult mööda teed ja põigeldes bensiini ja muid kergestiplahvatavaid kemikaale täis rekkade vahel. Vaestel saksa tüdrukutel on põied lõhkemas ja iga kord, kui tehakse peatus, et kedagi maha lasta, tõusevad nad lootusrikkalt ja püüavad kastist välja ronida et minna wcd otsima, aga iga kord hakkab songthaew kohe liikuma ja tüdrukud istuvad piinatud nägudega maha.

Neli tundi hiljem on lõpp-peatus Thakhaekis ning tüdrukud liduvad WC poole kiirusega, mis ehmataks Usain Bolti haigeks.

Juba songthaew kastist maha ronides hõigatakse, et kas keegi tahab minna Savannakheti suunas – ja raul ja M võtavad oma seljakotid ja tõstavad need järgmise bussi peale. Seekord on tegemist suure bussiga ja M silmad löövad seda nähes särama, kuna  viimased neli tundi on ta veetnud vaikselt songthaewd needes iga teeaugu juures. Oma asju bussi visates on küll tunne nagu siseneks sauna, mida on tublisti mitu tundi köetud, aga sellest pole probleemi, kuna konditsioneer pannakse alati alles siis tööle kui buss liikuma hakkab. Samamoodi nagu karjuv lao diskomuusikagi koos selle juurde käivate videotega ning raul, kellel endiselt on ebaterve huvi lao muusikavideote vastu, hõõrub vaikselt käsi kokku.

Tuleb aga välja, et bussi kena välimuse taga peidavad ennast tillukesed tehnilised probleemid – nimelt ei tööta ei helisüsteem, telekas ega ka konditsioneer. Harjumatu on sõita Laoses bussis, kus sa ei tunnegi vastupandamatut soovi istmekatteid pealt rebida ning neid endale kõrvu toppida. Samas aga on buss on seisnud tunde Laose kõrvetava lõunapäikese all ja selle temperatuur on kusagil viiekümnendates kraadides. Higi voolab sulinal mööda selga alla nagu Mekongi kõrvalharu ning särgist ja pükstest võiks vett välja väänata. 

Kuna aega Thakhaekis oli liiga vähe et midagi süüa või isegi midagi kaasa osta, peab raul kogu tee jooksul samaaegselt heroilist võitlust et ta dehüdratsiooni ei sureks ning et M, kes pole hommikust saadik midagi söönud ja on valmis kõigil kõrisid läbi närima, vaos hoida. Õnneks astuvad ühel hetkel bussi teeäärsed toidumüüjad ja raulil õnnestub neilt osta viilutatud mango ning see jupphaaval ettevaatlikult M-le sisse sööta, umbes nagu toidetakse distantsilt tiigreid, peale mida on vaja üksnes ise ellu jääda nende kolme tunni jooksul, mil grillbuss aeglaselt Savannakheti suunas paarutab. 

Savannakheti jõudes on raul juba üsna küpse tükk, peaaegu valmis serveerimiseks, üksnes pane küpseõun hammaste vahele ja tõsta lauale. Kuidagi arusaamatul kombel suudab ta siiski bussitrepist alla veereda ning leida lähedusest ööbimispaik, millel on õnnistatud - oo kui õnnistatud - võimalus pikaks külmaks dušiks, peale mida maailm liigub vaikselt taas fookusesse.

Savannakhet on vaikne linnake. Koloniaalstiilis linnasüda, natuke vana ja väsinud, linna külje all aeglaselt voolav Mekong. Õhtupimeduses  leiavad raul ja M söögikoha, mis pakub läbisegi ameerika ja India kööki – põhjusel, et koha omanik on Indiast pärit hiinlane Danny, kes kunagi sattus tööle Luang Prabangi, kohtus Vientianes töötanud ameeriklannaga ja nüüd nad siis peavad Savannakhetis ameerika-india restorani. Maailma ja inimeste teed on kummalised ja ettearvamatud, kuid sellest ühendusest tekkinud restoran ja selle toidud on täitsa head.

Olles Savannakheti ka kergelt üle vaadanud, ei tunne raul ega M erilist sundust kauemaks jääda. Kunagi oli mõte, et võiks Savannakhetis veeta paar päeva, aga nüüd otsustatakse järgmisel päeval edasi liikuda. Ostnud kohaliku belglase poest mõningad snäkid ja turutädi käest mõned mandariinid bussis söömiseks ja täitnud sularaharahatagavarasid mõne miljoni kipiga, valmistatakse ennast ette järgmise päeva kuuetunniseks reisiks kaugemale lõunasse Pakse suunas.

Laoses reisimine koosnebki suures osas bussides reisimisest – diskobussid, kohalikud bussid, grillbussid, kusagil kindlasti vahest ka müütilised bussid kus jalaruum on piisav, konditsioneer töötab ja mis liiguvad nii nagu on harjumuspärane lääne inimesele – kuid seda ei saa ette heita. Need bussid on samamoodi osa Laosest nagu imeline loodus ja kaunid mäed, vulisevad kosed ja naeratavad inimesed, vürtsikas toit ja kuldsed templid. Need viivad sind ühest suurepärasest kohast teise, kolisedes, suitsedes, sa oled tülpinud ja sul on palav ja sul on pissihäda – kuid siis tuleb peatus ja sa ronid sealt välja ja poed metsa alla, ostad bussi astuva tüdruku käest värske mango või kotitäie kleepuvat riisi ja jätkad teed, vaadates möödalibisevat maastikku ning see tegelikult ei tundugi enam nii hull. See on üks osa teekonnast, üks osa kogemusest, üks osa Laose loost.

Reisimine Laoses ongi teekond, mitte sihtpunkt.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar