pühapäev, 13. november 2016

Hirmudest

Reisimise vahetu osa on hirm. Hirm teadmatuse ees. Hirm tuleviku ees. Hirm tagasitulemise ees. Hirm selle ees, et keegi paneb pihtsa su rahakoti ja sa istud keset Laose viimast kolgast ja mõtled, et oleksid pidanud koolis õppima trombooni puhuma.

Rauli suurim hirm seoses reisimisega on  külmkapi koristamine enne äralendu.

See on see hetk, kus sa oled sunnitud otsa vaatama endale ja kogu maailmale. See, kus sa oled sunnitud tunnistama endale, kes sa tegelikult oled. See hetk, kui sa tõstad ülevalt teisest külmkapisahtlist eest ära need purgid, mis on seal seisnud sellest hetkest alates, kui sa oma elamisse sisse kolisid ja tõenäoliselt veel kauemgi. See hetk, kui sa vaatad nende taga olevat ollust.

See ollus on tõenäoliselt rohekas. Seal on kõvasti elujõulisi halle ja pruune varje ning pisut ka karastatud musta. Tõenäoliselt on seal mõned kasvud või kombitsate alged. See levitab aroomi, mis su hellalt endasse mässib ja meenutab marineeritud skunksi. See võis kunagi olla tomat. Või kausitäis maasikaid. Või naabri kass, kes kunagi ammu koridoris kooserdas ühel päeval kui sa keldrisse läksid, aga jätsid korteriukse lahti. Sa vaatad seda ja see vaatab sulle vastu. 

See hetk on tähenduslik teile mõlemale. Mõneti tähendab see teile mõlemale nii lõppu kui algust. Sa noogutad ollusele nagu üks professionaal teisele ja see võdiseb sulle vastu ja te mõlemad asute teele - sina Aasiasse ning tema prügikasti.

Kuid sama tähenduslik on ka see, et sellest ei muutu midagi. Te mõlemad tulete tagasi. Kunagi, aasta-paari pärast, kui on aeg taas teele minna, vaatate te taas üksteisele sõbralikult otsa enne pika teekonna algust ning teate, et te mõlemad teete, mida peab tegema.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar