pühapäev, 20. november 2016

Konglori koopast

Jõmpat-jõmpat-jõmpat sõidab pisike veoauto-laadne toode mööda teeauke. Kastis istuvad kohalikud ja kaks valget turisti hoiavad elu eest roostes metalltorudest kinni, samas püüdes meelehitlikult katta nina ja suud, et mitte liigselt peent punast teetolmu sisse hingata.

Konglori koobas asub 40 km Nahinist eemal ning hommikul korjab kohalik songthaew rauli ja M Sianamhai  juurest peale. Songthaew on ebapüha ristsugutis tuktukist, veoautost ja raevunud elevandi röökimisest, olles pärinud kõige halvemaid omadusi nendelt kõigilt. Need on ilmselt kokku pandud mingis riigis, mis tõenäoliselt kadus maailmakaardilt enam-vähem Rooma riigiga samal ajal kui mitte varem ning neid üldiselt kasutatakse Laoses laialdaselt ühistranspordina. Maksa juhile ja roni kasti, palveta kõvasti vabalt valitud jumalus(t)e poole ning kui oled kohale jõudnud, siis roni maha. Vähemalt teoorias.  

Kui raul ja M kasti ronivad, siis seal ootab ees juba hulk kohalikke, kes naeratades nihkuvad kõrvale ja teevad ruumi pingil, mis on küll visuaalse vaatluse jälgi kaetud pehme polstriga, kuid selle peale istudes kõva nagu riigihanget kontrolliva Rahandusministeeriumi audiitori süda. Põrandale on ebaregulaarsesse kuhja loobitud läbilaskvad plastist kanistrid, millest imbub bensiini ja petrooleumi lõhna ja raul mõtleb, et kui nüüd keegi suitsu ette paneks, oleks kõigil minek märgatavalt kiirem. Väike poiss istub rauli vastas, nosib mandariine, pillub koored üle kastiserva välja ning põrnitseb rauli. Mandariine ei paku.

Tee on kohati asfalt, kohati savi, kohati asfalt saviaukudega, kohati savi asfaldiaukudega ja kohati saviaugud. Tee peal sõidavad ja kõnnivad autod, rollerid, veoautod,  jalakäijad, jalgrattad, sead, lehmad, siblivad kanad, seal mängivad lapsed, magavad koerad ja hüplevad kitsed. Pidur-sidur-gaas-gaas-auk-pidur-sidur-gaas-kits-auk-koer-kurat, see läks napilt-sidur-gaas-auk-auk-AUK-kurat kui valus tagumik nüüd on-palun ma nüüd läheksin maha-gaas-pidur-gaas. 

Keskmine Laose tee.Vähe auke, seevõrra rohkem punast tolmu.
Ümbruse vaated on laoselikult kaunid. Riis põldudel on koristatud, karstimäed ümbritsevad orgu igalt poolt, väikesed külad, naervad ja jooksvad lapsed. Vahepeal väiksemad peatused, kus inimesed lähevad maha või tulevad peale. Mõnikord tõstetakse lihtsalt riisikotte peale või maha ja ühe vahepeatuse ajal kaovad ka bensiinikanistrid, peale mida võib tsipake kergemalt hingata.  

Poolteist tundi sidur-pidur-gaasi hiljem jõutakse Konglori koopa juurde ja raul ja M, kes on jäänud viimasteks reisijateks, kobivad valusate sabakontidega maha. Koopasse pääsemiseks on vaja läbida väike park, enne seda aga maksta mõnituhat kipi sissepääsu eest. Pargi teises otsas on teine putka, kus kasseeritakse taas raha ning ulatatakse vastu iidsed päästevestid ja pealambid ning viibatakse lähemale vana kuivetunud mees, kelle kummalgi jalal on neli varvast ja öeldakse, et tema on teie Paadimees. Paadimees naeratab laialt valgete hammaste välkudes ja viib rauli ja M koopa juurde. Koopasuu on varjatud rohelise metsatuka taha ja rohelise jõe kaldaid katab peenike puhas valge liiv, kus paar turisti päikest võtavad.

Peab tunnistama, et raul ei oska koopast tegelikult palju oodata. Raul on roninud sügaval maa-alustes koobastes ja sõitnud paadiga mööda maa-alust jõge Filipiinidel, hulkunud koopas Vang Viengi lähedal Laoses ning koos miljoni teise turistiga teinud halbu fotosid Vietnamis Halong Bay koobastes. Ta on üsna kindel, et teda ei suuda miski üllatada.

Laos aga on alati üllatusi täis. Konglori koobas on hingemattev.

Sissepääs pimedusse. Nagu Donald Trumpi valitsemisaeg.
Paadimees viipab rauli ja M pikka kitsasse paati ja paneb mootori käima ning paat libiseb aeglaselt mööda jõge maa-alusesse pimedusse. Koopa sissekäik selja taga oma valguslapikesega kaob kiiresti silmist ning valgus kustub, üksnes nõrgad pealambid ja rauli kaasavõetud taskulamp ümbritseva koopa detaile välja toomas. Koopa hiiglaslikud võlvid kaovad kümnete meetrite kõrgusel pimedusse, koopaseinad ning stalaktiidid peegelduvad sünkjalt veelt. Lambid heidavad koopaseintele kummituslikke varje, iga heli kajab seintelt kümnekordselt vastu. Laest ja seintest turritavad erinevad sürrealistlikud kivimoodustised, vett tilgub laest, vahepeal valgub kusagilt hiiglaslikust kõrgusest alla jõkke terve veejuga. Kohati on kuhjunud kokku gigantsed vee poolt lihvitud kaljurüngad, mis kaaluvad sadu tonne ja mille kõrval raul tunneb end nii väikese, nii pisikesena – kuni paat jookseb sihinal põhja kinni ja raul koos Paadimehega ronivad välja seda koos lahti tirima. Paadimehe pimeduse poolt peaaegu varjatud muie  annab väga selgelt mõista, et raul pole sugugi nii väike nagu ta ennast tunneb ja raul vannub, et kaotab mõned kilod.

Vahepeal on võimalus minna koopasisemuses ka jalutama – praeguseks kuivaks jäänud koopa osas on valgustatud hiiglaslikud stalaktiidid ja stalagmiidid, nende peale aastatuhandeid tilkunud vesi endiselt koopavaikuses tilkumas.

Miljonid aastad rahu ja vaikust ja siis klõpsib turist sinust pilte.
Turiste on väga vähe. Kohtutakse küll viieliikmelise lärmava hiinlaste grupiga, kes aga kaovad kiiresti pimedusse ja vaikusesse ning teised vähesed turistipaadid on vaiksed, nende pea- ja taskulambid hetkeks pimeduses säramas ja kadunud nad ongi, liikumas oma paadiga koopasuudme poole. See on nii erinev kõigist teistest koobastest, kus raul kunagi on käinud, nood koopad on alati olnud paksult turiste täis. 

Ligi tund aega läheb aega, kuni eespoolt hakkab paistma valgust. Koopa väljapääsu juures kaljuvõlvi küljes ripuvad sajad ja tuhanded nahkhiired, kes segamise pärast tõredalt karjuvad. 

Koopast välja saades on valgus pimestav. Peatus tehakse kohe koopasuu juures olevas väikeses külas, kus on võimalik hetkeks jalgu sirutada ja snäkke osta. Raul ja M istuvad maha ühe laua taha, sel ajal kui Paadimees haarab matšeete ja selgitab midagi. Kuna keeleline kommunikatsioon väga hästi ei suju, minnakse üle kehakeelele, ning raul vaatab Paadimeest tähelepanelikult, et aru saada, mida too talle räägib.

Peale koopa külastamist hindad rohkem häid asju elus. Näiteks valgust.
Paadimees näitab žestidega istumist, kõndimist, ronimist, seejärel, et kuidas ta millestki kinni haarab ning kõvasti matšeetega seda raiuma hakkab. Raul saab suurepäraselt aru – see on sõnum, et püsige paigal, muidu ma tulen teile järgi isegi kui te peaksite puu otsa ronima ja raiun teil pea maha. Tundub küll natuke ekstreemne olevat, aga raulil on kombeks mitte vaielda inimestega, kelle käes on hiiglaslik teravaks ihutud ja päikese käes särav matšeete, ja nii nad istuvadki koos M-ga maha kohaliku poekese juurde ning ostavad nälja peletamiseks paki kartulikrõpse.

Natuke aega hiljem tuleb Paadimees tagasi, käes hiiglaslik värskelt puu otsast toodud papaia, mille ta oskuslikult osadeks lahti raiub ning ulatab mahlast tilkuvad erkoranžid puuviljalõigud raulile ja M-le närimiseks. Poeomanik, kes sealsamas istub, tuleb ka oma leti tagant välja ja lisab omalt poolt paar banaani, tõrjudes rauli katsed talle selle eest raha anda.

Kehakeele mõistmine pole ilmselgelt rauli tugevaim külg.

Raul ja Paadimees, kehakeeletund.
Tagasiteel läbi sama koopa on võimalik vaadelda kõike seda, mis esialgu nägemata jäi. Paadimees teeb lisaks ekstrapeatuse kohas, kus ilmselgelt muidu peatusi ei tehta – lai liivarand on inimjälgedest puutumatu ning paadimees juhib rauli ja M pimedusse, kust kostab üksnes tasast veevulinat. Peale mõneminutilist peent liiva ülesronimist viitab paadimees pimedusse – kaljude alla, eraldatuna ülejäänud jõest, on kogunenud väike külm laguun, mis suisa kutsub ujuma, kuid rauli siiraks kurvastuseks selleks aega pole – ainult üks songthaew läheb Konglorist õhtul Nahini poole ja sellest mahajäämine tähendab ööbimist kusagil koopa lähedal.

Maa-alusest pimedusest välja saades ootab juba tuttav songthaew neid kannatamatult. Raul ja M viipavad Paadimehele ja pikalt vahetatakse tänusõnu, kuid lõpuks on aeg ronida juba tuttavasse kasti. Tagasitee on sama hüplik kui ennegi, kuigi ruumi on rohkem, kuna kedagi peale rauli ja M pole Nahini suunas liikumas. Pärastlõunal väheneb ka tavapärane liiklus tee peal ning tee on nüüd täidetud koolilastega, nii suurte kui väikestega, kes hõiklevad ja lehvitavad, nähes falange songthaew kastis sõitmas.

Viimane õhtu Ban Nahinis Vongsamay külalislahkust nautides. Roheline vesi voolab külalistemaja restorani rõdu ees kus raul ja M õhtul istuvad, olles ainukesed külalised. Gekod krabistavad mööda seinu ning Vongsamay ema ja vanaema küpsetavad kokku ühe suurepärase toidu teise järel.  Õhtul duši all raul mõrvab ringilendava malaariasääse, teenides sellega ära sügavalt etteheitva pilgu vannitoa seina peal juba pikalt varitsenud gekolt. Kohalikud koerad – või vahest ka maod – sahistavad bungalo põranda all. Jõe vaikne vulin ja tsikaadide siristamine kostavad tuppa, kui õhtul turvaliselt sääsevõrgu alla peitununa silmad sulgeda.

Raske on Nahinist lahkuda.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar