Otse põhisisu juurde

Tagasi Vientianes olemisest

Mõnikord on huvitav käia juba käidud radu.

Kõik reisid kipuvad algama viimasel ajal ühtemoodi. Raul läheb Tallinna lennujaama turvakontrollist läbi sama kiiresti kui Reformierakond peale Edgari kukkumist võimult, samas kui M, kellest justkui ei oskaks mitte midagi hullu karta, võetakse maha täiendavaks läbiotsimiseks, sealhulgas igaks juhuks kontrollitakse üle, et ega ta pole viimasel ajal lõhkeainetega kokku puutunud. Helsingi-Bangkok lennukis istub Rauli ees reas maskuliinne tätoveeritud kodanik, kes uuristab nina, käsi küünarnukini ninasõõrmes, uurib mõtlikult saaki ja siis nipsab selle mõni rida ees istuvate kodanikele pähe. Kusagil ees on laps, kes kooserdab rõõmsalt vahekäigus ja teeb raulile silma ja on muidu ka tore ja äge põnn, täpselt selle hetkeni, kui raul püüab magama jääda, ning seejärel paneb ta karjuma nagu püüaks keegi teda tulise rauaga kõrvetada. Juba traditsiooniliselt osutub seejärel lennukis magamine rauli jaoks võimatuks ja ta ärkab peale tunniajast poolunes vegeteerimist, kael valus ja suus surnud hobuse maitse.

Bangkoki Survarnurburhurrurrumurri lennujaamast välja astudes tabab tavapärane meeldiv Kagu-Aasia niiske kuumus rauli nagu märg kalts vastu kaela. Õnneks on juba ootamas enam-vähem konditsioneeritud buss, mis viib rauli ja M Dong Muengi lennujaama, kruiiside surmapõlgavalt läbi Bangkoki hommikuse suitsidaalse liikluse. Dong Muengi lennujaamas mitte kedagi ei koti see, et habetunud suure kõhuga raul kõnnib läbi turvaväravate, unustades kotist välja võtmata nii pakendatud kui pakendamata vedelikud ja pool tehnikast, aga kui on M kord, siis ta lehvitatakse kenasti rajalt maha kui potentsiaalne terrorist. Tõsise näoga uurib turvatöötaja M kotist välja sikutatud hambapastatuubi, küünekääre ja küüneviili. Mõtlikult kääre takseerinud iga külje pealt otsustab turvatöötaja, et ilmselgelt oli pisikesel M-l põhjalik plaan kedagi küünekääridega susata ning konfiskeerib need ühiskonna hüvanguks. M oma olemusega lihtsalt oskab kuidagi terroristlik välja näha.

Ja taas on järgmine peatus Laoses, Vientianes. Sama lennujaam, kust algas reis aasta tagasi. Samad tänavad. Raulile nii tuttav Mekong, voolates õhtuhämaruses ja lõhnates nagu miljon inimest oleks seda kasutanud rentslina - tõenäoliselt seetõttu, et miljon inimest kasutavadki seda rentslina. Hostelituba, kus värv koorub ja põrand kummub ja mille juurde käib vannituba, kus on nii madal, et raul selga sirgu ajade ei julge. Toaseinad, mis on parajasti nii õhukesed, et töötajad ja teised turistid, kes trepil üles-alla kõnnivad ja allkorrusel vestlevad, kajavad tuppa nagu kümme kankaani tantsivat  ja samaaegselt ooperit laulvat hobust. Tänavatoiduletid, kus grillitakse kõike mis kõnnib, ronib, ujub või lendab. Tänavaserval olev putka, kust raul ja M võtavad omale kausitäie nuudlisuppi kevadrullide ja Beer Laoga mis maitseb taevalik, samas kui pimeduses voolab vaikne Mekong ning igalt poolt keerleb grillide suits ning inimeste jutt ja naer.

Üks päev Vientianes, ning siis on juba ka etteplaneeritud reisiga ühel pool. Ehk siis raul tegelikult pole mõelnud üldse kaugemale et mida edasi teha - tema plaan oli Eestist ära saada ja siis küllap vast improviseerida. Võiks minna lõunasse. Või taas põhja poole. Või hoopis Taisse. Või proovida minna üle piiri Vietnamisse. Nii palju asju mida saab ja võib teha, aga kiiret pole. See on Lao PDR - please don't rush. Siin on aega. Ka seda nappi kuud, mis raulil ja M-l seekord Aasias kasutada on, annab venitada nii- ja teistpidi. Kui nii võtta, siis võib kojutulekuni olla aega terve igavik ja senikaua võib hulkuda läbi kitsaste roheliste tänavate, tingida pisiasjade hinna üle, hõigelda lastega vastamisi 'sabaidee' ja elada. 

Ja nii siis raul istubki õhtul oma hosteli varikatuse all ja rüüpab Beer Laod, M loeb ajakirja, turistid vestlevad ja naeravad ümberringi, mööda tänavat liiguvad autod ja inimesed ning raul tunneb, nagu oleks ta taas saabunud koju.

Kommentaarid