kolmapäev, 7. detsember 2016

Sellest, kuidas raul Jänesesaarel särki otsis

Kollane liiv ja kaarduvad palmid helkiva läbipaistva merevee kohal. Võrkkiiged ja lamamistoolid nii lähedal merele, et võid nendel istudes varbad vette pista. Sinine taevas väheste valgete pilvetupsudega, mis kenasti varjavad liigkuuma päikese.

On varahommik Koh Tonsayl ja see on paradiisilik.

Koh Tonsayle tõi rauli ja M pisike paat, mis mahutas kokku kuus turisti, hinnaks 8 dollarit, milles sisaldub ka tuktuki poolt üles korjamine Michaeli bungalote juurest. Paat sõitis natuke alla poole tunni, mille käigus M oskas lootusetult merehaigeks jääda.

Päeva eesmärgiks on puhata – rauli valutavad endiselt kõik kondid ja lihased Bokori mäel tekkimisest ning ta ei plaani üldse midagi füüsilist teha. Samas aga läheb paat tagasi suurele maale alles õhtul kell neli ja no senikaua ometi ei saa ju niisama võrkkiiges istuda. Või noh, saab, aga võiks teha midagi muud ka äkki. Lisaks natuke liigutamist võiks aidata ka M-l kiiremini üle saada merehaiguse järelnähtudest.

Ja nii otsustavad raul ja M kõndida ümber saare.

Ümber saare läheb kena väike tee, kus vahepeal saab kõndida jalgupidi soojas merevees, palmid pea kohal kaardumas ja liiv meeldivalt jalgu jahutamas. Kohati on see jalgrada, kohati traktoritee ning kohati kuivanud mudamülgas. Vahepeal läheb tee kitsaks ja on kaetud väänkasvudega, mis rauli Kampoti trekkimisel hangitud napilt paranenud haavad jalgadel uuesti lahti sikutavad.Vahepeal läheb tee läbi väikesest külast, kus võrkkiiges kiigub kohalik vanamees. Vanamees näeb rauli ja naeratab talle, raul naeratab vastu.

Päike on soe, meri sinine ja raul otsustab oma šokeerivalt valget kontoritöötaja keha pisut päevitada ning võtab särgi seljast ja seob selle õlakoti külge. Tee läheb mööda väikesest külast, kus võrkkiiges mere ääres tukub kohalik Vanamees. Vanamees avab silma, näeb rauli, naeratab, raul naeratab talle vastu, Vanamees paneb silma kinni ja magab edasi. Kalamehed on paatides ranna juures, näpivad võrke ja saadavad turiste pikkade pilkudega.

Peale pooltteist tundi meeldivat metsas ja rannas jalutamist ja suure koguse piltide tegemist jõutakse täpselt teisele poole saart ja avastatakse, et sealt enam edasi ei saa. Vastu tulevad rootsi turistid ütlevad et rada lõpeb ära ja ainuke variant on kas minna tagasi või siis maksta kohalikule külapoisile 7 dollarit et ta viiks paadiga tagasi rannale.

Raul ja M mõtlevad natuke. Kolm kilomeetrit on käidud, hommikupäike hakkab asenduma lõunase kuumusega, võrkkiiged rannal on kutsuvad. Lisaks on nad unustanud kaasa võtta vett ning väljavaade kõndida veel kolm kilomeetrit tagasi lõõskava päikese all ei ole väga kutsuv. Rannas oleks külmad kookospähklid ja kokteilid ja kõht hakkab ka natuke tühjaks minema ja seal peaks olema head mereannirestoranid.

Seitse dollarit on muidugi seitse dollarit.

Ja nii keeravad raul ja M otsa ringi ja kõnnivad järgmised poolteist tundi tuldud tagasi. Pilte teevad vähem. Meri tundub olevat natuke tulisem, teokarbid jala all ebameeldivalt krõmpsumas. Mudas sumpav sisalik, keda M lähedalt uurib, näeb välja nagu ta kohe hammustaks. Vanamees külas on võrkkiigest välja tulnud ja lehvitab raulile. Raul lehvitab vastu. Kalamehed panevad lähedal rannas võrke välja, viipavad turistidele.

Tagasi rannale jõudes on nii raul kui M kergelt väsinud kolmetunnisest läbi randade, metsa ja mudamülkaid trekkimisest. On aeg võtta külm kookospähkel ja süüa häid mereande.

Kookospähkel pole küll külm ja praetud nuudlid mereandidega maitsevad ilgelt, kuid üldiselt tundub elu olevat elatav. Tubli kolm tundi on aega enne, kui tuleb paat neile järgi, ning senikaua kavatseb raul kiikuda võrkkiiges ja lugeda raamatut ja ujuda ja saada pruuniks ja ilusaks. Kuus kilomeetrit kõndimist päevas on ka kindlasti piisav, et täita reisi jooksul varem lubatud kaalukaotuseesmärgid.

Raul leiab sobiva tema raskust kandva võrkkiige ja sirutab ennast välja kaardus palmi all ja võtab raamatu kätte. Seda tehes märkab ta, et ta kipub võtma kergelt punakaid toone külge ja mõtleb, et okei, paneks ikka särgi selga ja sirutab käe koti poole, et särk sealt lahti siduda.

Kott küll on, aga särgi asemel laiutab pettumust valmistavalt tühi särgikujuline koht. Särk on rauli kusagil džunglisügavustes hüljanud ja mõistnud ta hirmsasse päikesepõletusse.

Raul vaatab sinetavat merd ja võrkkiike. Mõistlik oleks minna ja otsida saarelt uus särk –äkki keegi kusagil keegi müüb, kuigi poode saarel pole. Või siis istuda rahulikult edasi, panna kõhu peale päikesekaitseks Michaeli juurest ettenägelikult virutatud punane rannalina, kuigi seda on pestud mingi hirmsa keemiaga ja see haiseb koledasti lillelõhnaliselt, ja oodata ilusat ilma nautides paati. See oleks ratsionaalne. See oleks mõistlik. See oleks loogiline
.
Samas peab tunnistama, et raulile meeldib see särk.

Ja nii ronib ta ohates võrkkiigest välja, viskab lillelõhnalise punase karvase rannalina keebina ümber õlgade ja sukeldub džunglisse nagu suur valge-punasekirju Batman. M otsustab ennast sellest avantüürist viisakalt taandada, ning nii on raul üksi teel, jahtimas metsasügavustest oma särki.

Päike lõõskab, käimas on kõige kuumem tund. Taevas pole pilveräbalatki. Iga samm rannal tundub imevat jala sisse nagu vesiliiva. Külast läbi kõndides Vanamees noogutab raulile, raul noogutab vastu. Kalameeste paadid on aetud rannale, kõik mehed istuvad puude vilus ja söövad lõunat. Raul kõnnib neist mööda – suur valge karvane särgitu mees, kõht punane, punane rannalina õlgadel ja fanaatiline pilk silmis, temast järgi jäämas vänge lillelõhn. 

Kaasavõetud vesi kaob nagu tilk vett kerisele. Samm ja samm läbi džungli. No kusagil see kuradi särk peab ju siin olema, või on mõni külamees selle üles korjanud. Raul põrnitseb iga vastutulevat külameest kahtlustavalt, kaalub peas võimalusi kuidas sellisel juhul käituda - ta pole küll loomult vägivaldne, kuid on teatud piirid. Sellele vaatamata särki pole, ei tee peal ega kellegi teise seljas. 

Lõpuks, peaaegu lootust kaotanuna on raul valmis tõstma käed üles ja langema nuuksudes teepervele, kui ta seda lõpuks näeb. See on täpselt kolme kilomeetri kaugusel, seal, kus raul ja M avastasid, et rada enam edasi ei lähe.

Raul, nüüd juba särgistatud, vaatab eemalt paistva hüti poole, kus elab poiss, kes on valmis seitsme dollari eest trekkijad tagasi viima ilma, et peaks läbima kolmekilomeetrist matka lõõskava päikese all. Raul on väsinud üheksakilomeetrisest kõndimisest. Jalad valutavad, vanad haavad on lahti, vesi on otsas. Õlgadel annab tunda päikesepõletus ja paistab, et isegi läbi särgi kõrvetab päike endiselt kontegi valgeks. Raulil küll pole raha kaasas, aga küllap poiss viskaks ta ka ettemaksuta ära randa ja  seal saaks sotid selgeks teha. See oleks mõistlik. See oleks ratsionaalne.

Samas, seitse dollarit on ikkagi seitse dollarit.

Niisiis keerab raul otsa ringi ja sammub tagasi viimased kolm kilomeetrit. Rannas kõndides iga samm on endiselt nagu vesiliivas, lisaks tunduvad vesiliiva põhjas olevat terasest servadega merekarbid, valmis kõõlused läbi nüsima. Väike madu libiseb vabandavalt üle tee, näitab raulile keelt ja raul võitleb endaga, et mitte vastu näidata. Kalamehed kummutavad parajasti palmi all magustoiduks Beer Angkori pudeleid, rauli neljandat korda nähes tõmbab üks neist õlu kurku ja läkastab kõvasti. Vanamees kõnnib raulile vastu, sirutab käe välja, raul lööb talle patsi.

Rauli ajastus on ka perfektne. Ta jõuab tagasi, särk seljas, täpselt õigel hetkel, et astuda koos M-ga paati ja lasta ennast tagasi suurele maale viia.

Selle asemel, et veeta päev füüsilist tegevust vältides võrkkiiges kiikudes, on raul selle veetnud vantsides kaksteist kilomeetrit lõõskava päikese all, ja ta lahkub saarelt karmi päikesepõletuse ja kergekujulise toidumürgitusega.

Vähemalt sai ta särgi tagasi. Raulile meeldib see särk.

1 kommentaar: