teisipäev, 13. detsember 2016

Kambodžas teel olemisest (2)

Tõusev päike pole Angkori templite vahel hõljuvat udu veel kuivatanud kui raul ja M seavad sammud Bangkokki, vastu viimasele sihtkohale ja reisi lõpule. 

Plaan on sõita bussiga Kambodža piirilinna Poipetti, minna üle piir, võtta Tai piirilt tuktuk rongijaama ning sõita Bangkokki rongiga, kuna tõtt-öelda nii raul kui M seekord lõpetaksid bussidega pikema avantüüritsemise ära. Küllalt juba nendes loksutud ning vahelduseks oleks hea proovida ka  transpordivahendit, mis ei raputagi sisikonda kõrvade kaudu välja.

Hostelist korjab nad harjumuspärase minibussi asemel üles tavaline valge Mazda. Seljakotid lähevad pagasisse ja raul, M ning kolmas turist kobivad tagaistmele ja auto võtab paigalt. Natukese aja pärast on uus peatus, paistab et tuleb veel kaks inimest peale. Raul küll mõtleb, et kuidas saab viiekohalisse autosse mahutada kuus inimest, aga tuleb välja, et kaks poissi mahutavad ennast kahekesi esiistmele ja elu läheb edasi. Mazda viib kõik turistid mõnisada meetrit eemale pimedasse kõrvaltänavasse, kuhu on paigutatud suur buss, kus vähemalt ruumipuudust pole. Bussile pannakse hääled sisse kell 08.04, ainult neljaminutilise hilinemisega, ning raul on meeldivalt üllatunud.

Kell 08.07 jääb buss seisma, kuna juhil on vaja rääkida oma kolme telefoniga. Ta räägib kiirustamata ja rahuliku tooniga, vahepeal teiste telefonidega sõnumeid kribades. Temperatuur bussis tõuseb, konditsioneeri pole, rauli selja taga vene paari väike laps oksendab kilekotti. Juhti see väga ei morjenda, aga lõpuks tulevad kusagilt veel kaks turisti, astuvad bussi ja sõit läheb edasi. Muidugi ei saa sellisel väikesel asjal nagu turiste täis bussi juhtimine kitsastel tänavatel olla takistuseks telefoniga rääkimisel ja juht vestleb kõigi kolme telefoniga edasi, samas kui buss sööstab mööda auklikke Siem Reapi tänavaid nagu hullunud pühvel. Vahepeal juht paneb käe silmade ette, tundub, et ta ise ka ei taha täpselt näha,  kuhu ta sõidab. Liiga hirmus.

Piirini jääb veel paar kilomeetrit, kui bussijuhil läheb kõht tühjaks ja ta keerab sisse mingisse gigantlikku betoonmüraka hoovi, kus on paar söögikohta. Bussis olnud väikesed lapsed on senikaua kõik oma sisikonna välja oksendanud ja bussis lõhnab kirbelt ja kõikidel on hea meel välja saada. Raulil mitte – rong läheb Tai piirilt mõni minut enne 14.00, praeguseks aga on juba üheteistkümne paiku ja piiril läheb legendaarselt kaua. Samas ei häiri see põrmugi juhti, kes kiirustamata sööb riisi sealihaga, kallates selle kõrvale alla mehises koguses Angkor Beer Strongi, alkoholisisaldus 8%. Turistid kõmbivad tusaselt ringi ja ei kipu süüa tellima lootuses, et kohe minnakse edasi, aga siis juht sirutab ennast mugavalt pingil välja ja hakkab telefoni näppima ja näljased turistid loobuvad ning asuvad süüa tellima.

Buss stardib uuesti tund aega hiljem, kui juht lõpuks ennast püsti ajab, käib köögis ja sealt tagasi tulles topib turistide tellimuste pealt vahelt saadud raha avalikult püksitaskusse. Piirini venitatakse nagu härja ila, tehes mõistetamatuid peatusi kohalikus lasteaias, bensiinijaamas ja lihtsalt põlluserval, et juht saaks välja tulla ja ringutada - ilmselt söömine oli kurnav ja hea meelega tegelikult läheks magama.

Kambodža-poolses piiripunktis ootab juba mustmiljon inimest, et saada passi väljumistemplit. Raul ja M sätivad ennast poisi selja taha, kes tõmbab tähelepanu oma kaunilt erksaks värvitud varbaküüntega, kus suure varba küünel ilutseb suur kena kollane naerunägu. Kui poiss jõuab piirivalvuriteni, siis need vaatavad pikalt tema passi ja lõpuks tuleb  tagatoast paar meest, kes võtavad poisil kaenla alt kinni ja talutavad ära.

Kambodža poolt välja saanud ootab poolteist tundi järjekord ka Tai poolel ning kui üle piiri saadakse, on minutite mäng, kas jõutakse veel rongile. Samas ei õnnestu ka kusagilt sularahaautomaadist bahte saada ning kui lõpuks leitakse töötav aparaat, siis see sülitab välja ainult suuri numbreid, millega tuktukijuhtidele maksta ei saa – maagiliselt pole neil kunagi vahetusraha.

Niisiis lehvitades mõttes nukralt rongile hüvastijätuks rakendatakse plaan B – kasiinobuss. Nimetus tuleb sellest, et Tai ja Kambodža piiripunktide vahele eikellegimaale on ehitatud hulk kasiinosid ning suured konditsioneeritud bussid veavad iga päev rahaga inimesi Bangkokist kasiinodesse ja õhtul rahatud inimesed tagasi. Vajalik buss leitakse turu kõrval seismas – kahekordne uus buss, peale värvitud suured oranžid leegid ja ratta kohale sinised silmad, aga muidu on tegemist üsnagi mõistliku bussiga, mis erinevalt paljudest muudest seni kohatud aparaatidest püsib kenasti koos ja isegi konditsioneer töötab kogu reisi.

Raul nõjatub mugavalt laiale pehmele istmele, vaatab Tai möödalibisevat maastikku ja tunneb rõõmu teelolemisest. On vähe asju, mis talle meeldivad rohkem kui olla teel – need hetked, kus midagi on jäänud selja taha ja midagi eesolevat pole veel saabunud, aga sa oled sinnapoole liikumas, kõrvus lemmikmuusika, päikeseloojang ja õhtune tuledemäng akna taga, hea raamat käes ja paljad varbad mässitud sooja pusa sisse. 

See on ilus ja romantiline aeg, mis kestab täpselt senikaua, kuni buss jääb kolm tundi hiljem seisma keset suurt maanteed kusagil Bangkoki äärelinnas ja raul ning M tõstetakse ilma igasuguse tseremooniata bussist maha.

Raul sügab natuke kukalt. Igal pool ümberringi on maanteed, kaart ei näita ühtegi metroopeatust lähedal. Tasulise tee putkad on igal pool, inimesed seal vehkimas raulile et ära tule, saad surma ja raul tunneb teatud sugulust kolmejalgse siiliga kuuerealisel kiirteel.

 Eluga riskides suudavad raul ja M kuidagi ennast suurelt maanteelt maha manööverdada ja sättida ennast  surmapõlgavalt väiksema kõrvaltee peale, kus siis meelt heites lehvitada mööduvatele taksodele ja loota, et äkki mõni tüüp selle asemel, et jobu lääne turist alla ajada, pigem otsustab küüti pakkuda.

Veerand tundi hiljem selline taksojuht leitaksegi ning raul ja M kruiisivad läbi öise Bangkoki tuledesära oma peatuspaika. Seal juba kõik magavad, kuid järjepidav ukse taga kellahelistamine aitab ja välja ujub hiina tüdruk, kes rauli ja M sisse laseb. Samas aga ei saa veel check-ini teha, kuna maja ainuke inglise keelt kõneleja on parajasti duši all. Poole tunni pärast ujub ka see õnneks välja, ning raul ja M saavad oma viimase ööbimiskoha võtmed kätte.

Kogu reis Siem Reapist Bangkokki kestis 13 tundi ja sellega ongi läbi reisi Kambodža osa.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar