pühapäev, 4. detsember 2016

Phnom Penhist

Seekord on raul targem.

Enne kui töömehed korralikult tööle hakata jõuavad, on raul juba toast kadunud ning istub Phnom Penhi suunduvas mikrobussis, mis on inimestest üllatuslikult pooltühi. Kaks itaallast tahavad ka hosteli juurest peale tulla, aga neid ei lasta ja kõigil on kerge hämming, aga siis pannakse bussi uksed kinni ja sõidetakse minema. Raul lehvitab itaallastele bussiaknast ja nõjatub vastu seljatuge, mõeldes, et see nüüd läheb küll hästi – buss tühi ja tähtaegselt väljasõit, et niimoodi jõuabki Phnom Penhi vahest isegi ilma suremata.

Kuid, nagu ikka, keerutab ja keerleb buss kiira-käära läbi Kratie, võttes peale inimesi ja kaste ja riisikotte ja buss saab täis, nii et tagapoole istuma määratud inimesed ronivad üle rauli pea ja õlgade oma kohale. Teiste seas ronib bussi tädi, kellel on suu täis üksnes hõbedast hambaid ning mees, kes istub rauli selja taga ja kogu aeg itsitab. Viimane peatus on rauli hosteli juures, kus lõpuks kaks itaallast, kes on tund aega päikese all grillinud, ka segaduses ilmega bussi ronivad.

Kratiest Phnom Penhi viiv tee on osaliselt kaetud asfaldiga, osaliselt kruusaga ja osaliselt saviga ning kogu ulatuses löökaukudega ning üle jõgede ehitatud logude sildadega. Teed jagavad jalgrattad, rekkad, rollerid, bussid, mikrobussid, autod, lehmavankrid ja mingid müstilised paksu tossu välja ajavad traktorilaadsed monstrumid, mis liiguvad kõigi mehaanikaseaduste kiuste, ja mikrobuss paarutab nende kõigi vahel surmapõlgava entusiasmiga. Vahepeal on paar peatust, et inimesed saaks maha minna ja uued peale tulla ning võimalus osta tee ääres putkades müüdavaid praetud rohutirtse, priskeid vaklu, värsket mangot ja kartulikrõpse.

Kuus tundi hiljem peatub buss lõpuks Phnom Penhi keskturu juures ja raul, kes ammu enam ei tunne oma tagumikku ja kes pole enam päris kindel, kes ta on ja kus ta on ja miks kurat ta siin on, veeretab ennast bussist maha ja satub keset keeristormi. Igal pool ümberringi on hõiklevad tuktukijuhid, kes turiste enda aparaatidesse püüavad toimetada ja üksteise võidu karjuvad ja seljakottidest sikutavad. Itaallased neelatakse hetkega tuktukijuhtide massi poolt nagu tilluke kivi keset tormist merd ja raul võitleb küünarnukkide ja seljakotiga, et rajada tee rahulikumasse kohta enda ja M jaoks. Lõõskav päike, pealetükkiv inimmass ja keerlev ja pöörlev mäsu, mis kõikjal ümberringi on, võtab põlved nõrgaks, kuid sellele vaatamata otsustatakse minna hotelli poole jalgsi, seljakotid seljas, ikkagi paar dollarit säästetud ja mõned kalorid põletatud.

Poolteist kilomeetrit jalutamist hiljem jõutakse hotelli juurde. Sellel teel on ületatud kümneid tänavaid, kus vonkleb ühtne masinamass, kes kõik paistavad avaldavat soovi mõrvata kaks zombiestunud koperdavat turisti, kelle ellujäämisvõimalused on laias laastus samad nagu lumepallil põrgutules. Lõpuks,  jõudes hotelli, on raulil särk seljas läbimärg ning M-l hääl kähe pidevast issanda-appikutsumisest ja raul mõtleb vaikselt oma kõige sügavamas salajases sopis, et äkki tegid itaallased lõpuks parema diili.

Vurr-vurr-vurr ja siis oleme kõik puntras koos ja karjume.
Phnom Penh on lärmav, vali, kirev ja  innukas Aasia suurlinn, nii erinev kõigest, mida on senise reisi käigus kogetud. See on midagi Bangkoki sarnast, võrreldava toore elujõuga, püüeldes kusagile ja kiiresti. See on täis kõigi maailma erinevate kantide restorane ja poode ja supermarketeid, kõnniteed on täis pargitud kõige erinevamaid sõiduvahendeid ning liiklus on mõrvarlik. Tundub, et kõik autojuhid on käinud Myanmari ’sõidame ennast kõik koos ristmikule troppi ja siis tasapisi harutame ennast sealt lahti kuni järgmise ristmikuni’ sõidukoolis ning jalakäijatel pole muud võimalust kui surmapõlgavalt selles mäsus sõiduteele astuda, kuna kõnniteedele on ohtralt puistatud erinevate olendite fekaale, nagu M oma õnnetuseks natuke liiga hilja avastab.

Promenaad. M proovis jões sandaali puhtaks pesta sinna
kleepunud õudusest. Ei töötanud.
Phnom Penh on ühtlasi vägagi läänelik. See on täis erinevaid itaalia ja prantsuse söögikohti ning turistide piirkondi ja supermarketeid. Neoontuled säravad ja tänavad on täis inimesi, keda püütakse sisse vedada erinevatesse baaridesse ja pubidesse ning kõikjal on alati tuktukijuhid, kes suudavad jalgsi käiva turisti välja peilida poole kilomeetri kauguselt ja hüüda talle ’hello my friend’.

Raul ja M veedavad selles mäsus kolm ööd. Selle aja jooksul jõutakse ära näha S-21 vangla koos paari inimesega, kellel õnnestus sealses tapatalgus ellu jääda, ning põllud, kus kunagi tapeti punaste khmeeride poolt kümneid tuhandeid inimesi, kelle kondid ja hambad seniajani maa seest välja turritavad ning kelle pealuud on laotud gigantseks depressiivseks mälestusmonumendiks ja mille nägemine viib rauli sügavasse masendusse. Raul ja M sõidavad suitsidaalsete juhtidega tuktukkidega, mida roolitakse nagu vormelit keset maailmalõppu ja mis oskavad alati ära laguneda kusagil linnalähedases külas, kus terve hulk mehi püüab üksteise võidu probleemi lahendada, samas kui raul ümbruskonna kitsastel ja prügistel tänavatel luusib ja lastele patsi lööb.

Jõutakse süüa suppi Phnom Penhi keskturu kõige sügavamates salakäikudes ning pooltooreid grillitud kalmaare tänaval.
Sellise näo teeb inimene, kes on just tänavalt roobitsenud kokku
kuus toorest kalmaari ja teab, et see lõpeb kõhulahtisusega.

Vahepeal teeb raul vea ja laseb M turule lahti, istudes ise turuvärava ees plastiktoolis ja püüdes koos kohalike meestega Pokemone, mis lõpeb M pankrotiga enne, kui raul oma vea suurusest aru saab. Kaks korda proovitakse külastada kuningapaleed, kuid tundub, et see on spetsiaalselt iga kord suletud kui raul ja M väravate taha kraapima jõuavad ning järgi on jäänud ainult hord karjuvaid tuktukijuhte, kes paistavad väravate ees elavat.

Need kolm päeva lähevad kiiresti ja enne, kui raul arugi saab, on taas vaja selga vinnata seljakott, mis on märkimisväärselt raskem, kuna nüüd on vaja vedada ka kogu seda tavaari, mis on vahepeal erinevatest kohtadest kokku krabatud, ning taas minna sinna, kus elu liigub natuke teistsuguse tempoga. Ees ootab Kampot ja raul on broneerinud ööbimiseks peohosteli, kuna ta on ühtlasi veendunud, et ükski reis ei ole täielik enne, kui sa pole ennast koos lapseohtu austraallastega silmituks joonud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar