neljapäev, 8. detsember 2016

Kambodžas teel olemisest

Kunagi sõjaväes õpetati raulile, et valu on nõrkus, mis kehast lahkub. Kui see on tõsi, siis raulil imbub nõrkust kuhjade kaupa igast lihasest ja päikesepõletatud naharakust. Samas, keegi pole öelnud, et puhkamine peab lihtne olema.

Buss Phnom Penhi läheb pärastlõunal, Phnom Penhist Giant Ibise ööbuss Siem Reapi õhtul pool üksteist. See tähendab, et päev on kenasti sisustatud erinevate transpordivahenditega ja põnevate sündmustega, mis sellega kaasneb, nii et enne on vaja korralikult kõht täis süüa – ja raul ja M seavad taas sammud krabiturule.

Mere-äärne turg on täies hoos – suuri kaste krabidega hiivatakse merest kaldale, kus siis ostjad neid näpivad ja hinna üle tingivad. Krabid näivad olevat natuke väiksevõitu ning nii loobuvad raul ja M esialgsest plaanist krabisid lõunaks süüa ja selle asemel otsustavad olla hoopis tervislikud ning jääda puuviljade juurde. Raul saadab M banaane ostma ja paneb südamele, et M kindlasti ka tingiks. M on küll natuke mures, et kas peab ikka tingima, aga raul on raudkindel et jah, ikka peab alati Aasias turul tingima, kuna alati saab hinnas kõvasti alla ja M, kes tingimisest pole vaimustuses, läheb morni näoga banaane otsima.

Raul samaaegselt otsustab, et näitab M-le, kuidas seda tehakse. Ta on alati tahtnud proovida jackfruiti ning ta leiab kena müüja, kelle ees on taldrikutäied puhastatud meeldivalt lõhnavat kollast puuvilja. Ühele taldrikule osutades küsib raul, et palju see maksab, müüja, vanem kohalik naine, ütleb, et poolteist dollarit. Raul paneb siis oma eesmärgiks saada see kätte dollariga ning asub hoogsalt tingima.

Peale pikki ja edukaid läbirääkimisi maksab raul taldrikutäie jackfruiti eest poolteist dollarit ja otsustab, et ta seda M-le igaks juhuks ei maini, ning banaanide ja jackfruitiga varustatuna kõnnitakse tagasi oma bungalosse. M-l ka ei õnnestunud banaanide üle tingida, ehk kaks-null turumüüjatele.

Vaevalt on Michaeliga hüvasti jäetud, kui ette sõidab plekist konservikarp, mida siin maanurgas tuntakse mikrobussina selle erisusega, et konservikarbi mahutavusel on piir, aga mikrobussil seda ei ole. Buss on juba tuugalt turiste täis ning seejärel tehakse peatus, et võtta peale veel kaks kohalikku. Rauli ees istuv prantslane, kellel on ilmselged seedehäired,  paneb kõvasti karjuma, kuid see ei aita – mahutatakse peale kohalikud ja nende pagas, püütakse ees istuvale turistile veel sülle sokutada kast mingit kahtlast kaupa, aga kui see ei õnnestu, tõstetakse kast käigukangi peale ja käib küll.

M kõrval istub Makedoonia särgiga poiss, kellel tekivad umbses bussis hingamisraskused. M laenab talle sõbralikult ühe reisitableti, poiss võtab selle hinge alla, paneb silmad kinni ja kustub ära kiiremini kui valgus tunneli lõpus. Tee Phnom Penhi on vahepeal kena asfalttee, vahepeal kontepurustav savitee. Konditsioneer ei tööta korralikult ja vahepeal avatakse aknad, lastes sisse terakene õhku ja kuhjade kaupa maanteetolmu. Buss teeb äkkpidurduse, kokkupõrkest rekkaga jääb puudu millimeeter.

Phnom Penhi jõutakse päikeseloojanguks ning sealses liikluses  langeb bussi kiirus sisuliselt olematuks. Konditsioneer on lõplikult loobunud töötamast ning seisvas bussis õhk ei liigu. Igas poorist väljapressiv higi voolab mööda selga ja silmi alla.

Makedoonia särgiga tüüp ärkab, avastab et ta pole endiselt kohal ja plahvatab nagu suure kõhuga tuumapomm. Ta sõimab kõike ja kõiki valjult ja valimatult ja ütleb, et see on kõige hullem buss, kus ta kunagi on olnud. M uurib viisakalt ja küsib, et ega poiss pole Laoses olnud – tuleb välja et on küll, aga ta lendas Luang Prabangist Paksesse lennukiga, et vältida busse ja raul ja M  vaatavad üksteisele otsa ja irvitavad vaikselt. Rauli ja M vastas istuv Kanada poiss küsib, et kuhu raul ja M teel on, tuleb välja, et neil on enam-vähem sarnane teekond –  ka Kanada poiss on broneerinud omale ööbussi Siem Reapi, aga ta on ka praeguseks otsustanud, et üheks päevaks on talle bussidest piisavalt, tema enam selliste avantüüridega ei tegele ja tema jääb ööseks  Phnom Penhi ja kurat selle ööbussiga.

Lõpuks, peale valu ja vaeva jõutakse Phnom Penhi ööturu juurde, kus raul ja M maha kobivad. Seljakotid jäetakse Giant Ibise firma kontorisse ning makstakse tuktukijuhile 4 dollarit, et ta viiks rauli ja M konditsioneeritud õhuga kaubanduskeskusesse, kus saab rahulikult istudes veeta neli tundi, mis jäävad bussini. Teel sinna sõidab tukile küljelt sisse valge Mazda, lõhkudes tuki rehvikaitse ja oma ukse. Mazda kinni ei pea. Tuktukijuht viskab pilgu üle õla, raul noogutab et nad on veel elus, juht vannub natuke ja sõidab edasi.

Mõni tund hiljem tagasi olles ja pool üksteist õhtul Giant Ibise ööbussi ronides on raul meeldivalt üllatunud. Suur buss, sinised lavatsid, kuhu raul sentimeetripealt ära mahub. Bussijuhi poolt ulatatakse sõbralikult pudel vett, lamatsil on kena karvane tekk ja pehme väike padi. Raul ja M on paigutatud täpselt WC ukse juurde, mis krägiseb hirmuäratavalt, mis pole küll ideaalne, kuid raul kujutab ette, et pole hullu, kes ikka bussi WCd väga kasutada tahab öösel. WC tundub olevat ka kole pisike, kui väike Aasia tüdruk ennast sinna sisse napilt pressib ja pärast enam välja ei saa, kuid raul usub, et sellest ka ei teki probleeme – pott paistab olemas olevat ja ega siin mingit erilist teadust ei ole. 

Raul on ka põhjalikult ette valmistunud – kotipõhjast on välja sikutatud pikad püksid ja pusa, varutud on puuvilju söögiks ja vett, järgi on veel Kepi turult hangitud banaane ja jackfruiti et öösel nälg ega janu ja külm ei piinaks, kuid paistab, et need ettevaatusabinõud olid täitsa ilmaasjata.

Ja niisiis raul sirutab ennast mugavalt lavatsil välja ning kuulab kõrvaklappidest muusikat, samas kui buss sõidab Siem Reapi suunas vastu Angkor Wati templitele. Phnom Penhi tuled libisevad temast mööda ja ta mõtleb, et ööbussid on tegelikult täitsa toredad.

Kell tiksub. Tunnid tiksuvad. Raul põrnitseb endiselt lage ja püüab magada, aga ei saa. Kogu buss on täis inimesi, kelle põied on suured  nagu nööpnõelapead ja nad kõik traavivad rauli lamatsist mööda lärmakalt nagu kari hullunud hobuseid. WC uks krägiseb ja ragiseb läbilõikavalt nagu surm kiristaks pimeduses hambaid ja ihuks kriidiga vikatit teravaks. WCs pole valgustust, nii et sorin, mis iga kord WCst kostab, on erineva tonaalsusega, otsekui lastaks vahepeal potti ja vahepeal vastu seina ja vahepeal lakke. Buss, mis oli sõitu alustades meeldivalt soe, on konditsioneeritud temperatuurile, mis külmetaks lumeinimesel perse küljest ning konditsioneer puhub jätkusuutlikult arktilistelt lagendikelt pärit tuult otse raulile silmaauku nii et ripsmed härmas. Bussi poolt antud tekk, mis kunagi oli armas ja karvane, on nüüd sama paks ja soojendab sama palju kui nülitud kalanahk. Rauli selja taga teisel lavatsil magav kodanik laseb valjult kõhutuult mis lõhnab nagu mädanenud durian. Just siis, kui raul tunneb, et ta hakkab magama jääma, on vaja M-l wcsse minna ja raul peab eest kobima. Natukese aja pärast tuleb M wcst tagasi, ütleb et midagi tilkus talle pähe ja raul mõtleb, et ta pigem laseb püksi kui läheb WCsse.

Mingi hetk raul jääb mingisse imelikku poolunne ning samal hetkel aetakse ta maast lahti öeldes, et on aeg välja kobida kuna ollakse Siem Reapis. Raul on poolunest lootusetult segamini, ta tuigub kuidagi bussist välja kottpimedasse öösse. Kell pole veel viis hommikul ja läheduses on ainult karjuvad tuktukijuhid ning poolsurnud turistid, kes ükshaaval bussiuksest välja pudenevad. Bussijuht viib rauli ja M peaaegu kättpidi ühe tuktukijuhist libeda kodaniku juurde, kes neile aega viitmata topelthinnaga haledalt mütsi pähe pähe tõmbab. Hostelisse jõudes tuktukijuht proovib ettevaatlikult seada sõnu, et raul ikka pärast temaga ka Angkor Wati läheks vaatama, aga see on haukumine vale puu all, kuna raul on  hetkel vaimselt sama võimekas kui banaanileht. Ta vaatab tukijuhile püüdlikult otsa kui see midagi vatrab, aga aru ei saa – pilt on ja heli ka, aga subtiitrid nagu kuluks ka ära - ja lõpuks raul mühatab midagi ebamäärast ja ebaviisakat ja kõnnib minema, mõeldes, et tal oleks vist vaja peale puhkust puhkusele minna.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar