teisipäev, 6. detsember 2016

Kampotist

Kaks tundi peale seda, kui raul ja M on roninud Phnom Penhis Giant Ibise firma minibussi ja asunud Kampoti poole teele, ütleb bussil konditsioneer üles.

Temperatuur tõuseb minutitega korralikult ja südamega köetud sauna tasemele, aga bussijuhti see ei paista üldse morjendavat. Bussis olevad paarkümmend turisti hakkavad meelt heites kraapima akende kallal, et neid kuidagi lahti saada ja siis kas aknast välja hüpata või vähemalt õhku sisse lasta. M ei kraabi, ta on võtnud sisse maagilise reisitableti ja magab õndsalt. Tabletid peaksid iseenesest vähendama hüplevate bussidega kaasnevat iiveldust, kuid üldiselt paistab, et see vähendab lihtsalt kontakti maailmaga, pannes võtjal kärmelt pildi tasku ja vabastades ta üldse paljudest probleemidest.
Raul ka ei kraabi – teda on õnnistatud kohaga kõige tagumises reas kõige kitsamas kohas kus aknad lahti ei käi, ning ta on saatusega leppinud ja valmistanud hinge ja higist leemetava ihu ette kuumarabanduseks.

Siis õnnestub paaril turistil meeleheitehoos siiski kinniroostetanud aknad lahti kangutada ning õnnis jahe õhk voogab bussi, mille temperatuur on lähenemas tunnetuslikult Merkuuri pinnatemperatuurile ja sinakaspunased turistide näod hakkavad taas võtma normaalsemaid toone.

Tee Phnom Penhist Kampoti on sirge ja Aasia standardite järgi keskpärane, ehk sisikonda päris segi ei raputa, aga pead ei annaks et mõni neer lahti ei tule. Tee kõrval külad, riisipõllud ja lehmad, kes on nii kõhnad, et nende ribid võib bussist üle lugeda. Kõikjal teepervedes on presendile laotatud kuivama kollane riis, mida möödatuiskav buss kallab üle helde koguse teetolmuga. Müügiletid, kuhu on välja riputatud toores liha, grillkanad ja hulk puuvilju.

Kampotti jõuab Phnom Penhist vähem kui viie tunniga. Kampotise on kena väike Kambodža linnake, laia jõepromenaadiga ning miljoni turistibaariga jõekaldal. Linna suurimat (ja ainust) ringteed valvab gigantlik monument, mis kujutab ekstra suurt duriani. Laialipillutatud suveniiripoekesed müüvad legendaarset kampoti pipart, Hiinast imporditud nänni ning erivajadustega inimeste tehtud meeneid. Duriani-ristmiku lähedale on peidetud väike ööturg, kus müüakse erinevat tänavatoitu ja riideid, selle keskel keerlemas karussell, mille peale raul ei julgeks minna kui talle selle eest makstaks.

Raul ja M peatuvad Mad Monkey peohostelis, üheks põhjuseks ka see, et seal on ilus bassein kus kindlasti oleks vahepeal tore puhata. Ruumis on neil avar rõdu, kust avaneb kena vaade sädelevale sinisele basseinile, mille ümbrus on täis noori austraallasi kes vaevlevad ränga pohmelli käes. Õhtul pannakse mängima tümps nii õues kui katusebaaris ning koridorid on täis hõiklevaid vintis turiste. Raul kaalub pikalt poolt- ja vastuargumente – kas minna ja alustada lastega koos joomist või viisaka vanainimesena lugeda õhtu otsa raamatut ja niisiis ta loeb raamatut.

Järgmisel päeval, olles ärganud pool ööd kestnud tümpsust huugava peaga, on aeg minna üle vaadata  lähedalasuv mägi, mis moodustab Kampoti suurima turismiatraktsiooni. Bokori mägi on Kampotist mõnekümne kilomeetri kaugusel, selle otsas koloniaalajastul prantslaste poolt ehitatud hotell, kirik, kasiino ja palee, mis praeguseks on kõik maha jäetud. Veel mõnikümmend aastat tagasi sõja ajal istusid vietnamlased kasiinos ja punakhmeerid kirikus ning kõmmutasid pikka aega üksteise pihta ja kuuliaugud on sellest saadik näha. 

Kuna aga lihtsalt bussiga mäe otsa sõitmine, seal ringikondamine ja siis tagasi sõitmine tundub natuke liiga lihtne ja softcore, siis otsustavad raul ja M ka natuke džunglis trekkida ning hangivad omale lisaks veel ka mäel väikese džunglimatka. Matkad Aasias, nagu raul pikast kogemusest teab, on alati toredad – kenad riisipõllud ja soe päike, rustikaalsed külad, naeratavad inimesed ning kerge sammuga läbi kõnnitav mõni kilomeeter, mis toob hea isu ja hea une ning loob suurepärased eeldused meeldivaks õhtuks, mille saab puhta südamega lõpetada kusagil pubis pudeli Beer Angkori kõrvale raamatut lugedes.

Hommikul viib rauli, M ja veel mõnda turisti – Oregonist pärit tädi, saksa tüdruk kes on just ülikooli lõpetanud, briti paar kes abiellus Brexiti hääletuse päeval ja mõned prantslased, kes keelduvad inglise keelt rääkimast -  Bokori mäele mikrobuss. Bussi juht püüab küll aktiivselt naeratada, aga tema silmades on suur valu ja lõpuks ta peab bussi kinni ja ütleb et ta väga vabandab, aga ta tegelikult ei taha täna väga rääkida kuna tal on hirmus pohmell. Kellelegi ei paista erilist muret tegevat, et kilomeetrite kaupa kiira-käära mäest üles sõitvat mikrobussi juhib pohmellis tüüp, kuigi ameerika tädi keerutab natuke silmi. Peale tuleb ka rauli ja M trekkimisgiid, kes ei ütle üldse ühtegi sõna – ilmselt on temal veel hullem pohmell. Kampot, paistab, lihtsalt paneb inimesi arutult lakkuma.

Mäe otsast avanevad imelised vaated allolevale laugele maale ning kauguses sinetavale merele. Või noh, avaneks, kui kõik see poleks looritatud massiivse koguse hallide pilvedega - mäe otsas valitseb torm. Kõikjal ümberringi on hallid külmad pilved, mida tormituul kihutab alla orgu, rebides turistidelt käest mobiiltelefone ja mütse. Raul hoiab habemest kinni kuna tundub, et see nüüd kohe läheb näost minema. Teeks suu lahti ja karjuks, aga suu saaks ainult niiskeid pilvi täis ja tuule undamine on nii tugev, et keegi ei kuule nagunii. Hiina turist kaotab tuules kübara, mida M hea inimesena läheb eluga riskides kõrgelt järsaku servalt tagasi tooma. 

Mäe tippu, pisut vanadest hoonetest eemale on ehitatud uus särav ja taevasse kõrguv puhkekompleks ning mäenõlvad on täis pooleliolevaid hotelle, mis tühjade betoonsilmadega vaatavad hallide pilvede keskel mäest alla. Oma imposantsuselt ei saa see küll lähedale vanale prantslaste kasiinole, mis on muljetavaldav oma suuruse ning aiaga, mis lõpeb kümneid meetreid kukkuva järsu nõlvaga, kust inimestel, kes olid kasiinos kogu oma raha kaotanud, oli kunagi hea otse mängulauast tulles alla hüpata ja ühe ropsuga kõigist võlgadest vabaneda. Vanad hooned, mis kunagi moodustasid kuningliku palee, on nüüdseks paksult rohelusse kasvanud ning kirik, kus kunagi peitusid kuude kaupa punakhmeeride sõdurid, on tehtud tühjaks, järele jäänud üksnes hallid kiviseinad.

Tagasiteel poolel teel teeb buss peatuse, et raul ja M saaksid alustada oma trekkimisega. Raul on kül kergelt segaduses, kuna kusagil pole näha ei riisipõlde ega muud tavapärast, vaid ainult allapoole minev asfalttee ning ümberringi paks mets, aga ta mõtleb et no pole hullu. Lehvitades teistele hüvastijätuks ronitakse üle metallist teepiirde ja sukeldutakse rohelusse.

Tuleb välja, et tekkimine Bokori mäe mõistes tähendab kilomeetrite kaupa mäest allaronimist läbi paksu džungli mööda kivivaringuid, vanu loomaradasid ning kuivanud ojasänge. Poole tunniga on raulil särk seljas läbimärg, ta on saanud umbes seitse korda surma, kui kivihunnikutes turnides on jalg libastunud või väikesed kivid jalgade all liikuma hakanud. Korra toetab raul väsinult käe vastu puud et korraks puhata ja järgmisel hetkel avastab, et puusse on pesa teinud ekstra suured sipelgad ja tema käsi on küünarnukini kaetud siblivate punaste mutukatega. Väänkasvud keerlevad ümber puude, mõnikord kaetud peenikeste okastega, mis kenasti poevad naha alla, muutes käte kasutamise allaronimisel keskmisest valusamaks. Vahepeal on tee peale pesa teinud ning haub seal mune välja väike kirev sisalik, kes püüdab meeleheitlikult teha nägu, nagu teda poleks seal.

Samm ja samm ja ma ei murra kaela, mõtleb raul. Tee viib allapoole, kiira-käära läbi džungli, mööda väikesest kosest kus tehakse väike puhkepaus. Vahepeal peab roomama langenud puude alti ja murdma läbi paksu džungli, näkku kleepumas lugematud ämblikuvõrgud ja hiiglaslikud ämblikud maa pea pahaselt ringi siblimas. M on hirmust kange oodates, et kohe kukub talle mõni madu pähe või osutub mõni liaan mõrvarpüütoniks, kes on just teda oodanud. Vahepeal giid kaob kaugele ette metsasügavusse ning raul kaotab ära tee, leides selle üksnes eemalt kostvate giidi mühatuste abil mida on ritsikate valju sirina taustal vaevalt kuulda. Ogalised väänkasvud keerduvad jalgade juures, püüdes rauli jalust maha tõmmata, lõpuks rahuldudes sellega, et kraabivad lihtsalt rauli jalad puruks ning tema sääred värvuvad kenasti erkpunaseks. Ümberringi parvlevad sääsed ja raul mõtleb et kui ta ka kaela ei murra, kui ta ka verest tühjaks ei jookse, mõni mürgine loom teda ei tapa või kuumarabandus teda ei võta, siis malaaria või dengue-laks on vist nüüd kindel.

Kolm tundi ja miljon kilomeetrit hiljem jõutakse avamaale kellegi banaaniistandusse, kus seda valvavad koerad üksmeelselt väljendavad heameelt turistide väljailmumisest, pidades neid taevast kukkunud lõunasöögiks. Napilt pääsenud ärasöömisest varjutakse bussi, mis kusagilt on välja ilmunud, roolis sama meeltheitva näoga bussijuht kes enne, kelle pohmell on vahepeal veel hullemaks läinud, ja raul ja M viiakse tagasi peatuspaika. Raul mõtleb et tegelikult oli ütlemata äge, aga trekkimisest nüüd vist mõneks ajaks peaks aitama.

Läheb tublisti enam kui tund enne, kui raul on ennast lõpuks kokku lappinud, vajalikud verejooksud suhteliselt edukalt peatanud ning julgeb jalutada kilomeetri tagasi linna, et võtta ausalt väljateenitud Beer Angkor hea raamatu seltsis, samas kui M hulgub mööda Kampoti massaažisalonge, et need kõik džunglis katkiläinud lihased uuesti kokku traageldaks.

Basseini lõpuks ei jõudnudki. Puhkamine on kurnav tegevus isegi ilma aussiedega joomiseta. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar