Reisi lõpust

Käes on reisi viimased päevad. 

Raul ja M veedavad need Bangkokis hulkudes, süües toiduturgudel, jalutades väikestel tänavatel, kolades mööda kaubanduskeskusi ja, rauli puhul, püüdes suurlinnast suures koguses Pokemone sest noh, mida muud ikka teha kui istuda vahepeal ninapidi mobiilis.

Raul vaatab hommikul välja minnes peeglisse – päikesepõlenud nina,  iga ilmakaare poole turritav sakris habe, mis pole kuu aega kääre näinud, naer silmades. Tema riietus on segu ja mälestus kohtadest, kus ta on käinud – särk ostetud kunagi Filipiinidelt, püksid Taist, õlakott Myanmarist, sinimustvalgetes toonides käevõru Laosest.  Kõik kohad, mida ta on kunagi külastanud ja jätnud sinna osakese oma südamest ja hingest, kuid mida ta kannab endaga alati – silmades, mälestustes, riietuses.

Igas liigutuses ja sammus on reisi lõpu aurat. See on tunne, kus iga samm on tinane ning iga naer kergelt varjutatud nukrusest. Kuu aega on olnud nii lühike, kuigi sinna mahtus nii palju. Liiga palju on veel lugemata ja kuulmata ja kirjutamata lugusid – sest lõpuks on lood need, mida raul Aasiast otsib, lugusid, mida näha ja kuulata ja tulevikus teistelegi rääkida. 

Lugude leidmine ongi vahest suurim väljakutse reisimise juures. Nii palju inimesi tormleb mööda maailma iga päev ringi, telefon ees, tehes pilte ja filmides, kuid mitte nähes. Lihtne on teha pilti, lihtne on teha videot, lihtne on uuendada sotsiaalmeedia staatust, kuid see on vaid üks osa, nii väike osa reisimisest. Lihtne on mitte märgata, mitte kuulda, mitte mõelda.  Lihtne on komistada Bangkokis tänavaauku, mille põhjas on veel kanasuled, mille omanik ilmselt ammu juba potis, vanduda Aasia katkiseid tänavaid, vahest tehes selle kohta kurja postituse, ja kulgeda edasi, tänavaserval kükitavale ja selga sügavale vanale mehele tähelepanu pööramata.

Raulile meeldiks mõelda, et selle tänava on purustanud langev ingel, kes nüüd kükitab sealsamas, kitkudes seljast viimaseid turritavaid tiivasulgi.

Ja nii hulgubki raul need viimased päevad mööda Aasia suurlinna, vahepeal üksi, vahepeal koos M-ga. Ta leiab poest Beer Laod ning hõikab mingalabar birmalasele, kes tema aasta tagasi Mandalayst ostetud õlakotti ja sinna tikitud sõna ’Myanmar’ nähes teda naeratades tervitab. Ta kõnnib läbi kullatud kaubanduskeskuste ja pimedate kõrvaltänavate. Ta joob mõnesendist kookospähklimahla õhtusel toiduturul ning kümneeurost kokteili vabas õhus üle öise Bangkoki kõrguva hoone katusel, nõjatudes vastu klaasreelingut ning nautides linna sära. Ta tunneb ennast üheaegu vaese ja rikka, rõõmsa ja kurvana – vaene, kuna tal pole aega nii palju kui sooviks, kuid rikas, olles kokku kogunud kõik need elamused; rõõmus, et ta on saanud reisida ja kogeda ja elada ning kurb, kuna ta teab, et läheb taas aega, enne kui ta kõnnib uuesti mööda neid tänavaid. 

Kusagil seal eemal liiguvad bussid ja rongid ja kõik muud imelikud ning lootusetult logud transpordivahendid, viies turiste vastu uutele sihtpunktidele.  Iga päev maanduvad uued noored ja mitte nii noored Kaug-Aasia lennujaamades, viskavad selga seljakotid ning suunduvad avastama seda suurepärast maanurka. Nad imetlevad Luang Prabangi võlu ja Konglori koopa majesteetlikkust, avastavad salapäraseid Angkori templeid ja kiiguvad Koh Tonsayl. Nad imetlevad iidseid Ifugao riisiterrasse Batadis, Filipiinidel ja kauplevad ujuval turul Vietnamis Mekongi deltas. Nad ujuvad koskedes ja sinises mererannas ning trekivad läbi sügavate džunglite ning naudivad suurlinnade sära ja sealset elujõudu nii, nagu raul seda on aastaid teinud. Nad käivad radu, mis on raulile tuttavad ja veel nii palju rohkem radu, mis veel ootavad tema poolt avastamist.

Ja kuigi raul seab taas kord sammud minema, teab ta, et ta tuleb siia ikka ja jälle tagasi. 

Ta usub, et siin on veel palju avastamata langenud ingleid, kes kusagil ootavad, et keegi nende lugu kuuleks.