kolmapäev, 7. detsember 2016

Kepist

Kampoti Mad Monkey hosteli vastuvõtulaua juures püüab natuke tuikuv poiss asju pakkida, kui ta seljakoti küljetasku rebeneb ning sealt väljakukkuvad kondoomid katavad põranda. ’Safety first Greg,’ patsutab kõrvalolev austraallane punase näoga poisile õlale, nad roobitsevad kahepeale kondoomid kokku ning kõnnivad minema.

Aeg kokku tõmmata otsad Kampotis ning minna edasi Kepi. 

Tuktuk Kepi peaks maksma raamatu järgi kusagil 10-12 dollarit ja vajalik aparaat leitakse kohe hosteli kõrvalt nagu ikka. Raul peab pikki ja võidukaid läbirääkimisi ja suudab kaubelda paar dollarit esialgu küsitust alla ning rahulolevalt kobib ta tukki, makstes lõpuks 12.50. Väikesed võidud elus ikkagi.
Kepi jõuab tuktuk napi tunni ajaga. Kepi sissesõit on mastaapne – paarirealine maantee läheb laiaks saviteeks ning seejärel värskelt ehitatud kuuerealiseks maanteeks, kus uitab ringi mõni üksik sõiduvahend. Lai tee viib otse asula südamesse, mis on väike poolring pisikesi kohvikuid ja külalistemaju raamitud valge liivaga rannaga. Kogu Kepi elu on koondunud üldiselt kolme kohta – kas randa, lähedalasuvale krabiturule või vanale linnasüdamele, mis on täis punakhmeeride poolt mahapõletatud prantsuse villade varemeid.

Raul ja M on siin üldiselt üksnes ranna ja krabide pärast.

Ööbimist Kepis pole taas ette broneeritud, kuid eriliste probleemideta leitakse lähedalt väike ettevõte, mis rendib 14 dollari eest välja väikesi meeldivaid bungalosid. Konditsioneeri küll pole, kuid ventilaator ja moskiitovõrk teevad oma töö ning raul lööb omanikuga käed. Koha omanikuks on Michael – juba seitse aastat Kambodžas elanud šveitslane, kes kasvatab Kambodžas kena seitsmeaastast poissi ning on sinna elama toonud ka oma vana ema, kes veedab päevi rohelusse mattunud terrassil varjus istudes, suitsetades, veini juues ja raamatut lugedes.

Raul ja M veedavad päeva rannas, kuhu noortekamp on vedanud valjuhääldi ning lasevad sealt rõõmsalt üle kogu ranna kohalikku diskomuusikat ning hüppavad pea ees kõikjal vette. Rand on soe, vesi läbipaistev ja merepõhi liivane, rannast eemal palmide varjus müüakse kookospähkleid, mangusid ja muud eluks vajalikku. Taevas on pilvine kuid meeldiv ja kui raulil ja M-l saab rannas vedelemisest isu täis, kõmbivad nad mööda rannajoont ülespoole krabiturule. Tee peal väikesed ahvid rüüstavad prügikaste ning karjuvad prügi äraveoga tegelevate meeste peale ja loobivad neid banaanikoortega. Kõikjal kitsal promenaadil on inimesed ennast üles seadnud koos riisipoti ja Beer Angkori pudelitega laupäevaõhtut nautima.

Krabiturgu hakatakse vaikselt juba sulgema, kuid sellele vaatamata õnnestub raulil krabada ühelt letilt suures koguses grillitud kalmaare, kaheksajalgu ja üks kala ka, ning neid süüa suitsuste turulettide külje all ohtra aurutatud riisiga, loputades seda alla sealsamas tehtud suhkruroomahlaga. 

Kepis üldiselt aeg liigub aeglasemalt, ning raul mõtleb, et sellist aega võiks suisa pikemaks venitada ning järgmiseks päevaks tehakse plaan külastada Koh Tonsayd – Jänesesaar – saart, mis on tuntud sellega, et seal ei ole üldse midagi teha, ning raulile antud hetkel see sobib. Võrkkiik ja mitte midagi tegemine, lihtsalt kiikumine – ei mingit trekkimist ega hulkumisi džunglites keset madusid ja teravaid vääte ja lõõskavat päikest enam. Kui puhkus, siis olgu puhkus, mhm.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar