Mitmekesi maailmas (Murphyst rääkimata)

Vähem kui 24 tundi väljalennuni, et alustada järgmist kuuajast reisi Aasias ja raul istub keset lootusetut kaost. Pass on kadunud. Mingilt kahtlaselt saidilt ostetud piletid on koodiga, mida Turkish Airlinesi koduleht ei tunnista. Broneeringud, mis said tehtud millalgi eelmise aasta oktoobris, on kadunud meilboksi sügavustesse. AirAsia topeltbooking marsruudil Kuala Lumpur-Tokyo pole endiselt AirAsia poolt refunditud peale kolmekuulist vaidlust ja lugematute halbade reviewde kirjutamist. Krediitkaart kaotab kehtivuse keset reisi. Reisi jaoks spetsiaalselt Amazonist tellitud number 42 suuruses reisipüksid saabuvad suuruses 32. Wifi ruuter, mille pidi kätte saama Nagasaki lennujaamas, on viidud kusagile mujale ning väidetavalt selle peaks saama kätte kusagilt postkontorist. Iseenesest poleks probleemi, aga kuidas leida postkontor Nagasakis üles ilma Google mapsita, seda raul ei tea. Mida üldse teha, seda ka ei tea.  Kurdaks M-le, aga M vaatas viimati natuke ringi, lõi kõige...

Raul põrnitseb aknast välja. Midagi trummeldab vastu akent - midagi märga ja külma ja kahtlast. Võib-olla on see vihm. Võib-olla lörts. Võib-olla kajakasitt. Pead igaks juhuks välja ei pista ja raul mässib ennast teki sisse ning rüüpab auravat Laose teed. November on käes ning see on esimene november üle mitmete aastate, kus raul avastab ennast kodumaa pinnalt. Ammu oleks olnud aeg pakkida seljakott ning seada sammud maailmajao poole, mida ta südamest armastab. Kusagil seal on riisiterrassid ja ploomivein, kookospähklid ning rohelised metsad. Kuid isegi kui raul hetkel pole Aasias, siis see ei tähenda, nagu ta poleks sinnapoole tasapisi teel. Lennupiletid on olemas - müstilise juhuse tõttu oskas raul kogemata leida omale taas piletid, millega õnnestub ilmselt kombineerida nii Kaug-Aasia kui Jaapani. Novembri asemel on seekord reisi ajaks märts. Sügise asemel kevad. Kirjute sügispuude asemel lootus näha kirsiõisi. 'Me tuleme siia tagasi,' ütles M ligi aasta tagasi ...

Huhh. See oli nüüd raske. Mulle meeldib blogi kirjutada. Üldiselt on see minu jaoks reisi üks parimaid osi. Kohati on ta kurnav – sa tuled päev otsa kestnud trekkimiselt, istud õhtul oma hostelis, võtad läpaka ette – ja no ei tule ühtegi sõna. Kõik sõnad on kusagil kinni ja sa oled väsinud ja tahad lihtsalt saada kausitäie suppi ning tõmmata kusagil kerasse. Mõnikord, vaatamata sellele soovile, sa sunnid end siiski kirjutama ja mõnikord loobud ja paned arvutikaane taas kinni. Kuid alati, alati –see tunne, kui oled valmis saanud postituse ja oled sellega rahul – oh, see on hea tunne. Väsimus pole peaaegu kunagi takistanud mind pikaajaliselt blogi kirjutamast. Mõnikord olen seda teinud päevi hiljem, kasutades märkmikusse kirja pandud märksõnu ning kribades loo mälu järgi kokku, mõnikord paar päeva hiljem, ekstreemsetel juhtudel nädal. Kui jätta kirjutamine hilisemaks, siis unustad nii palju. Seekord oli see erinev. Kui reisi Borneo osal ei olnud kirjutamisega probleemi, sii...

Raul pole kunagi saanud ööbussides korralikult magada. Enamasti on need tähendanud unetut vähkremist ebamugaval lamamisasendil, samas kui roolis olev hullu pilguga maniakk mängib gaasi- ja piduripedaalidega Mozarti parimaid sümfooniaid ning õli lekitav konditsioneer puhub su peale otse Arktikast pärit õhku keskmise orkaani tugevusega. Need ööd on üldiselt täidetud meeleheitliku kellavaatamisega, samas kui osutid liiguvad piinavalt aeglaselt ning peas kaalud erinevaid variante, kuidas oleks kõige efektiivsem  oma lõpu kiirendamiseks tömbi plastiknoaga omal veene läbi nüsida. Selliste ootustega jääb raul oma sinises istmes tukkuma. Ärgates on bussis kummaliselt valge. Raul hõõrub silmi ja lükkab akna eest kardina kõrvale. Akna taga on laiad inimtühjad linnatänavad, hiiglaslikud betoonmajad kõrgumas madalasse halli taevasse. Raul sikutab välja oma telefoni ja vaatab Google Mapsist et kus nad on. Tuleb välja, et raul on maganud kordagi ärkamata kogu kuuetunnise tee Kyotos...

Kell on alles varajane kui raul ja M ennast üles ajavad. Toas on jäiselt külm ning teki alt soojast väljaronimine on omaette pingutus, kuid keegi pole öelnud et elu turistina peab olema vaid meelakkumine. Raul tunneb et nina on kinni, kõris kripeldab ning kopsudes on vist algav põletik, kuid pääsu pole – veel vaid paar päeva on kojulennuni. Niisiis vinnavad raul ja M selga seljakotid is paistavad iga päevaga muutuvat raskemaks, annavad toavõtme leti taga istuvale unise moega tüdrukule, ostavad tema käest paar ühepäevast Kyoto bussipiletit ning kõnnivad senikaua hommikustel tänavatel kuni leiavad õiges suunas mineva bussi. Paarkümmend minutit hiljem on nad Kyoto rongijaamas, kus nad on juba ka mitmeid korrad varem läbisõidul olnud. Kyoto rongijaam on hiiglaslik ehitis – üks suuremaid Jaapanis. Nagu Jaapani puhul ikka, on rongijaama funktsioon vaid üks ülesannetest mida selline hoone peab täitma – see on ühtlasi koduks lugematutele restoranidele, kauplustele, supermarketitele j...

Ilm on üllatuslikult veel külmemaks läinud kui raul ja M ennast hotellist lahkuma sätivad ning isegi eelmisel päeval ostetud lisariided ei paku kergendust. Seljakotid seljas, nina peidetud sügavale sallidesse kõmbivad nad rongijaama poole. Nagu ka Kyotoga on Narast kahju lahkuda, kuid veelgi enam – Narasse nad enam selle reisi jooksul tagasi ei tule. Plaan on sõita Narast osaka kaudu Himeijisse ning õhtul sõita ööbima tagasi Kyotosse. Raul on pikalt puurinud Jaapani Kansai regiooni transporti ja leidnud enda arvates soodsaima lahenduse – kuigi eraldivõetuna peaks maksma rongisõit Narast Himeijisse ja sealt Kyotosse kusagil 12 000-jeeni kandis, on võimalik osta ka kogu päeva teatud linnade, sealhulgas Himeiji, Nara ja Kyoto, vahel piiramatut sõitu võimaldav regiooni pilet, mis maksab üksnes 2300 jeeni. Samuti on raul leidnud lahenduse Tokyo dilemmale – kui rongiga Tokyosse sõit ja Tokyos ööbimine peaks maksma midagi 400 euro kandis kahele,  siis Kyotost ööbussiga Tokyosse...

Raul ja M plaanisid Kyotos veeta kaks päeva. Lõpuks veedavad nad seal kolm ja plaanivad hiljem veel tagasi tulla. Peale kolmandat päeva muutub Kyoto koduseks. Harjutakse ära laiade kõnniteede ja kitsaste tänavatega, kimonotes inimestega, õhtuse saginaga Teramachi ja Shin Kyogoku šoppamistänavatel ja sushikarussellidega, kus võib ennast mõnesaja jeeni eest värskest sushist ogaraks süüa. Raul proovib paar korda minna mängima pachinko t kohalikesse mängupõrgutesse – kasiinodesse, mis on täis suitsu, pintsakutes väsinud moega jaapanlasi närve puhkamas ning müntide kõlinat, mis masinatest välja voolavad, kuid kõrvulukustavalt mürtsuv popmuusika ajab ta sealt peatselt välja. Harjutakse ära äärmiselt mugava bussiliiklusega, õhtuste päikeseloojanguvaadetega templitele, tänavatel müüdavate müstiliste suupistetega ning tuhandete ja tuhandete jaapani turistidega, kes igal pool ringi sebivad. Kuid reisides ei saa muutuda mugavaks ja kolmanda päeva õhtul seavad raul ja M tee taas rongijaa...