Itaalia, episood 8. Kuidas raul ja M kummitavad Salernos.

Raul on üsna tuttav eneseisolatsiooniga oma kodus, kus sind ümbritseb tuttav keskkond ning võttes arvesse tema tavapärast tubaselt antisotsiaalset elustiili, siis tavapäraselt pole tal nagunii vahet et kas ta on karantiinis või mitte. Toit tuuakse koju ja kui tahad värsket õhku hingata siis kondad kusagil metsas ringi, tööd teed nagunii distantsilt, nii et vahet ju pole.

Kui aga pead olema mingisuguses isolatsioonis keset reisi, siis see on sootuks midagi muud. Sinu elu on tilluke tuba väikese rõduga, toitu tellida on märgatavalt keerulisem ning võimalused meelelahutuseks on tunduvalt ahtamad. Lisaks sellele veel ka teadmine, et kuigi sa ei tee midagi erilist, siis iga päev toob reisi lõpu vääramatult lähemale.

Õnneks kogu selles teemas kõige väiksem mure on COVID ise, kuna nii raul kui M paranevad märkimisväärse kiirusega, kuigi testid endiselt näitavad ebameeldivaid kahte kriipsu.

Ja kui raul ja M parajasti ei vedele voodis ja ei vaata Netflixist ja Amazon Primest sarju, mis moodustab valdava osa nende päevadest, siis nad jalutavad sotsiaalselt distantseeritult Salernos ringi, sättides oma korterist lahkumised siesta-ajale või siis hiljapoole õhtule, kui enam inimesi väga väljas ei liigu.

Kummaline on olla turist kui sa ei saa olla turist. Kui tavapäraselt jalutaksid raul ja M mööda rahvarohkeid peatänavaid, astuksid läbi kirikutest, külastaksid mõnda muuseumit ja vahepeal kiikaks üle väikeste poodide uste, siis kõik see on nüüd graafikust maas ja nad kõnnivad mööda linna, otsides tänavaid kus teisi inimesi ei liigu ja, nähes kedagi vastu tulemas, keeravad esimesel võimalusel ära, et leida mõni inimtühi nurk. Nende jalutuskäigud on valdavalt planeerimatud, väldivad turismisihtkohti ja selle asemel kõnnivad raul ja M ringi kohtades, mis on Google Mapsil märgitud vaid pisikeste niitidena, ronides üles kitsastest treppidest ja kõõludes sildadel ja uidates tagahoovides nagu kaks turistilikku kummitust.

Ja kui nad parajasti ei kummita Salerno tänavatel, siis teevad nad seda õhtul hilja rannas, kui kõik on sealt ammu lahkunud. Kusagil vanades kangialustes on noortegrupid, kes kuulavad muusikat ja joovad erinevaid jooke, kuid raul ja M kõnnivad nendest mööda, poole põlveni soojas meres, alati hoides distantsi, alati eemal, peites ennast hämarusse ja alati nähtamatud.

Ja nendel hetkedel kus nad näevad inimesi eemalt, istudes rannas või teistest eemal hüljatud pargipingil, vaatleb raul inimesi nagu ta poleks neid kunagi näinud. Ta näeb miljonit pisikest ja suuremat draamat ja kontakti – turistid, kes pargis purskkaevust oma veepudeleid täidavad ja omavahel kohtudes naeratavad, õhtul rannapromenaadil sörgivad lihaselised itaallased kes teistele hoiatuseks hõiguvad, lillemüüjad, kes iga kord rauli ja M märgates püüavad talle läheneda et raulile mõni roosiõis pähe määrida ja kes ei saa üldse aru, miks raul nendest eemale põrkub. Raul jälgib noori inimesi käsikäes patseerimas, vanureid aeglaselt jalutamas ja keskealisi itaallasi tukkumas oma paatides. Ta jälgib huviga draamat mis areneb itaalia paari vahel, kes veavad kaasas raskeid reisikohvreid ja kes viie minuti jooksul suudavad läbi teha mitmekülgsed ja põnevad tegevused - tüdruk karjub telefoni, kallistab poissi, poiss suudleb tüdrukut, poiss karjub telefoni, tüdruk paneb poisile lataka vastu kõrvu nii et tänav vastu kajab, poiss karjub telefoni veelgi valjemalt, tüdruk suudleb poissi, poiss kallistab tüdrukut, tüdruk hakkab nutma, poiss võtab telefoni, et minna nurga taha ja rääkida telefoni vaiksel häälel, siis tuleb tagasi ja suudleb tüdrukut, tüdruk paneb poisile uuesti vastu kõrvu, nad võtavad oma kolm kohvrit, kaks käsipagasit ja kolm seljakotti ja kõnnivad minema, raul neid pika pilguga eemalt saatmas.

Mis täpselt juhtus ei tea, aga draama missugune.

Ja vahel, kui nälg muutub suureks, siis ootavad raul ja M kuni lähedaloleva supermarket on peaaegu sulgemas, et siis, maskid kindlalt näo ees, tormata sisse tühja poodi kus turvamehed juba hakkavad lukke ette sättima, et haarata sealt kiiresti kaasa mõned tomatid ja kilekotis olevat värsket mozzarellat ja kimp basiilikut, et hilja öösel teha oma korteri rõdul taldrikutäis Caprese tomati-mozzarella-basiiliku salatit ja süüa seda, sel ajal kui linn nende all elab ja inimesed hõiklevad ja tuled paistavad ja kusagil kõlab muusika.

Ja keegi seal all ei tea, et mitu korrust nende kohal turvalises kauguses istuvad raul ja M kes pole enam mitte turistid, vaid lihtsalt kaks vaikset Salerno kummitust, söömas oma salatit ja rüüpamas veel Sorrentost ostetud limoncellot ja ootamas.