Tokyost

Raul pole kunagi saanud ööbussides korralikult magada. Enamasti on need tähendanud unetut vähkremist ebamugaval lamamisasendil, samas kui roolis olev hullu pilguga maniakk mängib gaasi- ja piduripedaalidega Mozarti parimaid sümfooniaid ning õli lekitav konditsioneer puhub su peale otse Arktikast pärit õhku keskmise orkaani tugevusega. Need ööd on üldiselt täidetud meeleheitliku kellavaatamisega, samas kui osutid liiguvad piinavalt aeglaselt ning peas kaalud erinevaid variante, kuidas oleks kõige efektiivsem  oma lõpu kiirendamiseks tömbi plastiknoaga omal veene läbi nüsida.

Selliste ootustega jääb raul oma sinises istmes tukkuma.

Ärgates on bussis kummaliselt valge. Raul hõõrub silmi ja lükkab akna eest kardina kõrvale. Akna taga on laiad inimtühjad linnatänavad, hiiglaslikud betoonmajad kõrgumas madalasse halli taevasse. Raul sikutab välja oma telefoni ja vaatab Google Mapsist et kus nad on.

Tuleb välja, et raul on maganud kordagi ärkamata kogu kuuetunnise tee Kyotost Tokyosse. Paistab et Jaapanis, lisaks kõigele muule, suudab rauli organism ennast isegi ööbussis piisavalt hästi välja lülitada et ta magada saaks.

Pool tundi hiljem peatub buss Tokyo Asakusa linnaosa metroopeatuse juures ning raul ja M kobivad välja. Õhk on hommikuselt karge, kell on natuke enne kuut hommikul, tänavad on üldiselt inimtühjad. Hotell, mille nad on pookinud, asub kohe läheduses, kus võetakse viisakalt vastu nende pagas ja öeldakse, et check-ini saab teha alles lõunast. Niisiis otsivad raul ja M kõrvaltänavast Starbucksi ja tukuvad seal vaikselt, juues machaga lattesid, vaikselt ärgates ja mõeldes, mida nüüd edasi teha. Linn ärkab vaikselt, tänavad täituvad tööleruttavate inimestega ja Starbucksi leti taga tekib järjekord. 

Kella üheksa paiku lõpuks kangutavad raul ja M ennast ka Starbucksi mugavast soojast toast lahti ning astuvad endiselt külma Tokyo sügishommikusse, et linnaga tutvuda.

Tokyo on suur. Suisa uskumatult suur. Raul ja M veedavad siin kaks päeva ja tundub, nagu enamiku sellest ajast veedavad nad metroos ühest kohast teise liikudes sest, noh, nad veedavadki enamiku ajast metroos ühest kohast teise liikudes. Nad jalutavad Shinjuku linnaosa kirevatel tänavatel ja eksivad lootusetult ära selle rongijaamas, mis on maailma kõige rahvarohkem rongijaam. Nad nosivad kausitäie head ramenit Shibuya linnaosas, kus eksinud turistid jalutavad iga nurga peal. Nad kõnnivad kiiresti läbi Sensoji templi, mis oleks küll kindlasti tore ja kena, kui nad ei oleks juba päevi jalutanud mööda sarnaseid templeid. Nad satuvad Asakusas läbi kõndima striptiisishowlt, kus ülikonnastatud mehed rahulikult põrnitsevad enda ees olevaid alasti naisi, käe pigistamas õlleklaase ning tihe sigaretisuits lae poole hõljumas.

Kuid kõige nukram on see, et käes on reisi viimased päevad. Tokyo on küll suur ja kirev, kuid tundub, nagu see ei pakuks enam midagi uut, mida ei oleks nähtud Osakas või Kyotos või mujal. Peamiseks põhjuseks ilmselt, et paarist päevast jääb selle linna jaoks kaugelt liiga väheseks. Raul ja M küll proovivad mõelda, kuhu minna ja mida teha, kuid suur hulk vaatamisväärsuseid on kas kaugel või äärmiselt kallid. Pikalt kaalutakse Fuji mäe juurde minekut – kuidas siis nii, et oled Jaapanis ja seda ei näegi – kuid ilmad on pilvised ja nii otsustataksegi see lükata kusagile tulevikku.

Ja nii ongi, et viimased päevad jalutavad raul ja M tundide kaupa mööda lõputuid Tokyo tänavaid ja hingavad sügavalt sisse viimaseid sõõme Jaapani õhku. Tänavad on täis tunglevaid inimesi, kõikjal plingivad neoontulukesed, tänavatoidumüügikohtade lõhnad kanduvad kaugele. Kusagil üle linna kõrgub hiidkõrge Tokyo Skytree- värviline hiigelehitis, kuhu otsa hea meelega läheks kui oleks aega. Tänavate all kusagil sügaval sõidavad edasi-tagasi metroorongid, kandes miljoneid inimesi hiidlinna erinevatesse nurkadesse. 

Viimase õhtu istuvad raul ja M väikeses restoranis Asakusa tagumises otsas. Raul rüüpab aeglaselt oma klaasitäit ume-shud ja naudib suurepärast toitu. M vaatab unistavalt aknast välja, kus hämarus on laskunud üle linna. Eemal, baari ääres istuvad ja räägivad ja naeravad ülikonnastatud kontoritöötajad kes on tulnud õhtul lõdvestuma. Eemal nurgas on Klara – imeilus jaapanlasest tüdruk kes on õhtuks rauli ja M teenindaja, kellel on sakslasest poiss-sõber ning kes igal võimalusel peatub rauli laua juures et mõned sõnad inglise keeles rääkida. Toit on imeline, teenindus suurepärane, ume-shu viib keele alla ning kogu see väike restoran on koht, kust raul ei soovi kuidagi lahkuda.

Mõtlikust unelemisest äratab teda M, kes rebib pilgu aknalt lahti ja põrnitseb raulile otsustavalt otsa.

’Me tuleme siia tagasi,’ teavitab ta rauli.

See pole küsimus. See on väga kaugel küsimusest. See on fakt. Või käsklus. See on väga mitteomane viisakale M-le, kes üldjuhul ei esita ultimaatumeid ega korraldusi.

Ning raul naeratab, olles samuti lootusetult langenud Jaapani sarmi, siinse toidu ja õhkkonna ja looduse ja ajaloo ja keele ohvriks. Ta rüüpab viimase lonksu oma ploomiveini, hõikab üle baari ’arigato gozaimashita’ ning kummarduste ja tänuavalduste saatel seavad nad M-ga sammud oma hotelli poole, et järgmisel päeval alustada kodulendu.

Raul teab, et nad tulevad siia tagasi.