Kui ööbimised on kuni kojuminekuni broneeritud, hakkab raul broneerima praame ja busse. Neid on aga väga napilt ja raul ehmatab – pole nagu väga kasu öömajadest, kui sa füüsiliselt ei saa sinna kohale, kuna kõik transpordivariandid on täis broneeritud. Kiirelt valib ta välja enam-vähem viimased praamipiletid Itaalia portaalist, sisestab krediitkaardiandmed ja saab vastuseks itaaliakeelse veateate. Kurat. Itaalia IT laguneb, rahvusvahelised portaalid toimivad hästi, kuid niipea, kui pead midagi tellima kohalikelt saitidelt, on kõik pekkis.
Niisiis otsib
raul järgmise saidi ja proovib uuesti broneerida. Sisestab andmed, uus veateade.
Kuradi kurat. Proovib kolmandat, taas veateade. Kuradi kuradi kurat.
Limoncello hakkab
otsa saama ja raul on stressis. Nad peaks järgmisel päeval Sorrentost lahkuma,
kuid nad ei saa, sest puuduvad igasugused transpordivõimalused. Internetifoorumid
räägivad hiiglaslikest bussijärjekordadest ja praamidest, mis on tuugalt täis ning
raul vannub ja manab Itaalia IT süsteeme ja makselahendusi. Ta proovib ja
proovib, sisestab korduvalt oma krediitkaardiandmeid, kuna just nüüdsama ta
broneeris sellega asju, kuid vastused on samad – viga, viga, viga.
Ja raul tõuseb
basseini äärest, tema süda kivine. Reis, mis just paistis minevat nii hästi, on
võtnud sisse halvad halvad vindid.
On saabunud sügav
öö, kui raul seab sammud kodu poole, et arutada asju M-ga, kuid häid lahendusi
pole neil kummalgi enam. Lõpuks ei oska teha muud kui minna uuesti duši alla,
kuna seal olles tulevad alati head ideed, ning lisaks oleks vahest hea mõte
puhastada ära kõik vigastused, mis raul on ujumise ja roosipõõsasse hüppamise
käigus saanud.
 |
| Rauli ja M korter Sorrentos. Foto otse nende koduleheküljelt lahtise vannitoa uksega. |
Duši alt tulles avastab raul, et vannitoa uks on taas lahti vajunud ja kogu elutuba on taas auru täis. Lisaks on ta kusagile käest ära pannud oma telefoni ja otsib seda jupp aega, kuni leiab lõpuks selle vannitoast erinevate riiete ja M prillide alt.
Telefoniekraanil
on uue sõnumi märk ja raul klõpsab selle lahti. See on teade Swedbankist, et
tänu kahtlasele tegevusele tema pangakontol on pank otsustanud tema pangakaardi
blokeerida.
Raul röögatab üle
maja, lööb raevunult tagantkäe vannitoa ukse kinni ja hüppab oma läpaka juurde.
Viis minutit hiljem, kasutades M pangakaarti, on järgmiseks hommikuks kell 9.30
praamipilet Amalfisse ja seejärel Salernosse broneeritud, nagu ka muu vajalik
transport. Raul paneb läpaka kinni ja hakkab elutuppa laialipillutud asju kokku
kraapima, et järgmisel päeval varakult lahkuda, kuna kell on juba üks öösel.
’Oih,’ ütleb M,
kes on just läinud vannituppa seal olnud asju ära tooma. Selles ühes sõnas on
teatud pinge ja raul läheb uurib, et mis värk on, miks M seal vannitoa ukse
juures seisab.
Vannitoa uks ei
avane. Rauli tagantkätt löök on löönud selle nii kõvasti kinni, et lukustussüsteem
on aktiveerunud ja uks on nüüd kinni kindlalt nagu korruptsioon Tallinna
linnavalitsuses.
Raul vaatab ust
ja kuuleb, et persekellad suht helisevad.
Väljaspool ei ole
uksel linki ega mingit lukustust. Seal on kruvipea, aga mitte midagi muud. See
on uks, mida ei ole võimalik väljastpoolt avada, kui see on seestpoolt
lukustatud.
Ja seespool seda
ust on pool rauli ja M kaasavõetud varustust, M prillid ja mitmesugust muud
vajalikku. Näiteks WC pott, mida raul hea meelega kasutaks, kuna basseini ääres
joodud limoncello annab tunda. Veelgi enam – raul alistas käesoleval aastal
enam-vähem edukalt 40 eluaasta piiri ja tema elutähtsad organid on loomuliku
kulumise tõttu praeguseks seal tasemel, et kui ta teeks märke kalendrisse iga
öö kohta, kus ta ei pea vähemalt korra pissil käima, oleks kalender aasta
lõpuks päris puhas ja käesolev öö ei ole kindlasti üks nendest. Kui tavapäraselt
see pole probleem, siis nüüd, kus wc pott on kindlalt lukustatud ukse valel
pool, vali ise öösel sobiv tegevus – seo sõlm peale või lase lillepotti.
Raul mõtleb
pingsalt, aga peamine, mis talle pähe tuleb on, et vahest ta ei oleks pidanud
oma esimeses blogipostituses ilkuma nii palju sellest, kuidas lennukitäis
pisikese põiega inimesi lähevad koroonahaigete aastakokkutulekule.
Lõpuks läheb ta
nende korteri kööginurka ja kaevab sealt välja mingid vanad ja kahtlased nüri
otsaga noad ja läheb vannitoa ukse juurde. Ettevaatlikult asetab ta noaotsa ukse
vahele, püüdes tabada lukukeelt ja vajutab noale.
Nuga läheb hetkega
kõveraks ja uks ei kõssagi.
Raul võtab teise
noa ja asetab selle ukses olevasse lamepea-kruvisse ja keerab kruvipeal vindid
maha. Uks on ja jääb kinni nagu kadedus eestlase hinge.
Ja raul,
igasugused mõtted otsas, paneb noad tagasi sahtlisse, tõmbab jalanõud jalga ja astub
uksest välja otsima Sorrento linnas kell üks öösel kohta, kuhu ta saaks pissile
minna.
Õnneks pole vaja
kaugele minna. Paar tänavavahet eemal on pisike tupiktänav ja sellele lähenedes
tunneb raul juba kaugelt tuttavat kirbet uriinilõhna. Ilmselgelt kasutavad seda
tupiktänavat samal otstarbel ka kohalikud, või siis on olukord, kus wc uks
lukustab ennast ise, ümbruskonna elanikel tavapärane osa päevast.
Raul jätab koha
meelde ja kõnnib tagasi kodu poole.
’Kus sa käisid?’
küsib M uniselt.
’Jalutasin
Urineerimise Alleel,’ vastab raul.
M noogutab ja jääb
magama. Ja hetk enne seda, kui ka raul uinub, tundub talle, nagu kuuleks ta
Murphy tasast naeru.
Kommentaarid
Postita kommentaar