Itaalia, episood 1. Napoli.

Raul ärkab selle peale, et jube külm on. Sikutab ta lina peale mis sikutab, ikkagi on tunne nagu mässaks tema ümber kergekujuline lumetorm, mis puhub lina pealt ära. Avanud ühe väsinud silma, saab saladus selgeks – kuna Giovanni on paigutanud nende toas õhukonditsioneeri otse voodi kohale, siis see on öö otsa jahutanud tuba arktilistele temperatuuridele ja lina alt lõdisedes välja ronides tunneb raul esimest kipitsust kurgus – selge märk algavast fataalsest kopsupõletikust ja lugematutest iga avaliku köhatusega kaasnevatest probleemidest. Raul uurib natuke, et kas M on veel elus, ja tundub, et tal on eluvaim küll veel olemas, kuid sinakate huulte järgi võiks pakkuda, et ta viibib sügaval krüogeenilises koomas.

Raul võtab konditsioneeri puldi kätte, lülitab selle välja ja avab rõduukse, lastes sisse Napoli hommikuse lärmi, lõhna ja terakese sooja õhku. Viie minuti pärast läheneb toatemperatuur kolmekümne viiele kraadile ja M, kes seetõttu sulab üles, avab silmad ja küsib, et mis kuradi värk siin toimub, millele vastuseks raul oskab ainult õlgu kehitada. Et süüd endalt ära veeretada, kutsub ta M rõdule vaatama vaadet Vesuuvile, mille tipp on romantiliselt valgetesse pilvedesse mähitud.

M põrnitseb Vesuuvi natuke aega ja uurib siis, et kust kohvi saab. Kohv peaks serveeritama otse tuppa, kuna covidi ajal ei lubata inimestel hommikusööki koos süüa ja lubadus on, et hommikusöök tuuakse täpselt kell üheksa. Raul arvab, et kuna on tegemist ikkagi Itaaliaga, siis hea, kui kella kümneks keegi välja ujub. M, maailma raskustest ilmselgelt kalestumata hing kes usub alati kõigepealt inimestest head, jääb eriarvamusele, ja lõpuks sõlmivad nad kiire kihlveo – kui hommikusöök saabub vahemikul 09.00-09.07, siis raul ostab M-le uue kübara, kuna peale kogu garderoobi seljakotti mahutamist kübara jaoks seal siiski ruumi ei jätkunud.

Rauli siiraks ebameeldivaks üllatuseks koputatakse täpselt kümme sekundit enne tähtaja kukkumist uksele ja tuppa lükatakse kandik kohvi, saiakeste ja värskete puuviljadega. Raul pole veel veerand tundigi üleval, ja juba Itaalia paneb talle alatult näkku.

Hommikusöök vähemalt teoreetilise vaatega Vesuuvile.

Peale kiiret hommikusöögi nosimist sätivad raul ja M ennast hakkama. M proovib selga erinevaid patseerimiseks sobivaid riideid ja lõpuks valib oma lõppematust garderoobist välja midagi, mida saab ühtlasi kasutada niisama jalutamiseks, et, noh, kui lisaks limoncello lakkumisele jääb aega ja viitsimist ka tutvuda kohalike vaatamisväärsustega. Raul viskab jalga lühikesed püksid ja t-särgi ja kärab küll, sest kui kõlbavad need riided Aasia soojuses, siis kindlasti kõlbavad Itaalias ka.

Kuna esimene plaan on minna tutvuma Napoli vanalinnaga, siis seatakse sammud raudteejaama poole, et sealt metrooga number 1 sõita vanalinna – parim selleks on sõita Toledo metroojaama, mis muuseas on märkimisväärselt äge oma siniste mosaiikidega. Napoli raudteejaam on kenasti saja meetri kaugusel või nii Giuseppe pesast mis poleks muidugi mingi probleem kõndimiseks, kui välja arvata see, et väljas on temperatuur lihtsalt mõrvarlik ja jõudes raudteejaama on raul kaotanud vähemalt kaks liitrit vedelikku ja hingeldab nagu viimase staadiumi tiisikusehaige.

Tagantjärgi muidugi ei sa enam öelda, et kelle idee see oli tulla Itaaliasse keset aasta kõige kuumemat perioodi ja ega näppudega näitamisest jahedamaks ei lähe, aga kindlasti oli see rauli poolt märkimisväärselt jabur idee.

Raudteejaamas proovib üks naine moodustada omalaadset kuhja oma pagasist, tõstes suure pagasikoti peale oma käsipagasikohvri ja siis kõige otsa paberkoti, kus kõlina järgi on vähemalt kolm veinipudelit. Kogu kuhi võbeleb hetke ohtlikult ning seejärel maanduvad veinipudelid efektselt keset jaama plaatpõrandaid ning klaasikildude klirin ja mööda põrandat kiiresti laialivoolav punane vedelik ja aromaatne lõhn annavad selgelt mõista, et elulootust pole seal ühelgi pudelil. Naine karjatab ja haarab peast  kinni, moodustades kõige perfektsema kujundi Edvard Munchi ’Karjest’, kui ta seisab seal, vaadates järjest suurenevat burgundiapunast laiku. Kõigi ümbritsejate nägudest peegeldub siiras kaastunne ja mööda kõndiv habetunud itaalia härra patsutab naisele lohutavalt õlale.

Stseen Napoli rongijaamast peale veinipudelite purunemist.

Edukalt vältinud veini sees koperdamist, suunduvad raul ja M oma tagasihoidlikule ja kergele Napoliga tutvumise tuurile. Seisnud pool tundi piletiautomaadi sabas ja seejärel avastanud, et seda polnud üldse vaja kuna piisab lihtsalt metroo väravas pangakardi viipamisest, asutakse logusse rongi, kus elektrooniline tabloo teatab järgmise peatuse kohta, et see on ’Check the internet connection.’ Mugavalt nõjatub raul vastu rongi seina ja seab ennast hingeliselt valmis kergeks jalutuskäiguks mööda lüürilist Napoli vanalinna.

Alustanud oma jalutuskäiku mööda via Toledot mis funktsioneerib kui üks peamisi šoppamistänavaid Napolis, keeravad nad seal peatselt suvalises kohas maha ja nii satuvad raul ja M ekslema linna lõpututesse väikeste kitsaste tänavate, söögikohtade ja pisikeste poodide ja turgude maailma, kuhu nad rõõmsalt unustavad ennast mitmeks tunniks. 

M seiklemas mööda Napoli tänavaid.

Haaranud kiirelt pastat Chiostro di Santa Chiara kloostri külje all – lõunasöögi hankimine osutub omaette kergeks väljakutseks, kuna paistab, et kõik paremad restoranid on selle päeva lõunaks juba päevi varem broneeritud – veedetakse veel kaks sisukat tundi uurides iidset kloostrit ja selle all olevaid rooma termide varemeid – üldiselt läbiv teema Napolis, kus keskaegsed ehitised on ehitatud rooma ehitistele, mis omakorda on ehitatud kreeka ehitistele, mis omakorda on ehitatud veel vanematele vundamentidele. Templi rohelised viinamarjavääte ja puid täis aiad vahelduvad jahedate saalidega ja pinkidega, kus istuvad kurnatud turistid ja joovad liitrite kaupa vett. Raul kasutab samuti juhust ja istub hetkeks et jalgu puhata ja kohe ujub välja M, paneb pea raulile sülle ja, kurnatult tundidepikkusest kõndimisest ja kolmekümne kuue kraadisest kuumusest, kustub ära nagu lühikesevõitu tuletikk tormituules. Raul küll raputab teda paar korda prooviks, aga M ei kõssagi, kuni pool tundi hiljem, kui raul juba vaikselt plaanib tasakesi minema hiilida ja jätta M kohalike nunnade hooleks, et võibolla tahavad nad oma konvendis mõnda uut liiget, krapsab M püsti ja tuhiseb seeliku lehvides avastama järgmisi kloostri müüride vahel peituvaid aedasid ja kopituselõhnalisi raamatukogusid.

Chiostro di Santa Chiara sisehoov. Roheline ja jahe pelgupaik Napoli lärmi ja kuumuse eest.

Kultuuriga tutvutud, otsustavad raul ja M jalutada kogu tee vanalinnast mere äärde ja nii nad ekslevad erinevate mitmetasandiliste teede vahel, jõudes lõpuks linna suurima kindluseni, Castel Nuovoni, mille imposantsed keskaegsed müürid kõrguvad sinise mere ja hiiglaslike kruiisilaevade taustal. Vaadates selle ees looklevat lootusetult pikka järjekorda, otsustavad nad jätta selle praegu vahele ja kõndida mööda mereranda edasi, kus pea otse merre on ehitatud hiiglaslik Castel Dell’Ovo kindlus, mille müüridelt avanevad vaated merele ja Napolile peaksid olema ühed parimad ning lisaks peaks selle külastamine olema tasuta.

Castel Dell’Ovo on tõepoolest muljetavaldav, selle järsud kivimüürid tõusmas pealtnäha mereveest, läbipaistev vesi näitamas kätte nüüd ammu hävinud ja vee alla kadunud täiendavate kindlusemüüride osasid. Kindluse ümbrus on täis kila, kui lapsed hüppavad, ujuvad ja mängivad sinises vees otse müüride all. Ümberringi on kivide peal laotatud laiali linad, kus niigi pähklipruuniks põlenud kohalikud päevitavad, kuigi päike põletab nagu leegiheitjaga.

Kindlusesse saamine on tõepoolest tasuta, kuid nagu teatab uksel olev silt ja liikumatu barjäärina seisev väravavaht, peab sissesaamiseks eelnevalt internetis registreerima ning enam sel päeval külastajaid ei aktsepteerita.

Natuke elu üle järele mõelnud, otsustavad raul ja M järgmisel päeval tagasi tulla ning kõnnivad  paar kilomeetrit edasi lähimasse metroopeatusesse, ostes vahepeal väikesest poekesest M-le tema ausalt väljateenitud kübara ja täites veepudeleid tänavatele ja parkidesse peidetud veekraanidest, et otsida kusagilt vanalinnast pizzeria. Napoli on pizza sünnikodu ning väidetavalt on siin endiselt parimad pitsad ja peale kogu päeva ringikõndimist tunneb raul, et ta hea meelega prooviks selle argumendi vettpidavust. Leidnud väikesel kõrvaltänaval pisikese pizzeria La Campagnola Pizzeria, kus üllatuslikult leidub isegi inglise keelt kõnelev ettekandja, tellib raul omale standardse margherita pitsa, mis tõepoolest ongi nii hea nagu ta peaks olema ja rauli skeptsitsism tasapisi hakkab hajuma.

Om nom nom.

Hankinud kõrvaltänaval olevalt turult lisaks paar peotäit kohalikke viinamarju, tuiguvad raul ja M kodu poole. Jalad on väsinud, päev otsa lõõsanud päikesest tuikab pea, esmane kalkulatsioon ütleb, et päeva jooksul on raul ära joonud kuus liitrit vett ja kui uskuda nutikella, siis kõndinud läbi 18 kilomeetrit mööda Napoli ebaühtlaseid tänavaid. Ei ole joodud ei veini ega limoncellot ega patseeritud kusagil tänavatel ilusates riietes – vaid kuidagi on Itaalia puhkereisist välja tulnud pigem tüüpiline rauli ja M Aasia reis, kuigi see polnud üldse nii planeeritud.

Õhtul, nosides viinamarju ja broneerides järgmiseks päevaks Castell Dell’Ovo külastust, otsustavad raul ja M, et homme teevad nad paremini ja võtavad asja rahulikumalt sest noh, see pole ikkagi Aasia vaid siiski Itaalia, ja Itaalia on kultuuri ja limoncello maa.

Päevi Itaalias ilma limoncellota: 2.