Itaalia, episood 2. Endiselt Napoli.

Raul on küll õhtul timminud konditsioneeri natuke leebemaks, kuid Itaalia konditsioneeridel on oma mõistus ja tegusoovid, nii et hommikul on endiselt külm nagu hundilaudas ja üldse mitte selline meeldiv suvine temperatuur, mille raul enda arust on konditsioneeri programmeerinud. Ettevaatlikult ronib raul voodist välja, avab rõduukse ja avastab, et kui üldse võimalik, siis väljas on veel kuumem kui eile.

Kuna eelnev pikk päev on mõjunud nii rauli kui M erinevatele kehaosadele kurnavalt, on nad mõlemad nõus, et teevad teise Napoli päeva natuke rahulikumalt. Muidugi nüüd kus raul on juba kaotanud kihlveo itaallaste lubatud aegadest kinnipidamise osas, saabub hommikusöök pool tundi hiljem, mistõttu kipuvad nad jääma hiljaks oma broneeritud sissepääsuajale Castell Dell’Ovosse, nii et meeldiva rahuliku jalutuskäigu asemel lasevad raul ja M metroojaama ja sealt edasi kerget sörki.

Taevas Napoli kohal on erksinine nagu ka uimasel lainetav Vahemeri ja Castell Dell’Ovo hallid müürid pakuvad sellele ilusat kontrasti. Huvitava ajaloo ja sellega seonduvate müütidega kindlus pakub avastamisrõõmu päris jupiks ajaks ning selle kõige kõrgemal vaateplatvormil on hunnitud vaated Napolile ja merele. Kuna ilmselgelt vaid vähesed turistid taipavad ennast ette registreerida, on kindlus üllatavalt inimtühi ning raul ja M veedavad seal pikka aega, imetledes vaateid ja klõpsides lõputuid fotosid.

Vaikelu Vesuuvi ja kajakaga Castell Dell'Ovo müüridelt.

Rumal, aga graatsiline turist poseerimas Castell Dell'Ovo vaateplatvormil.

Tagasiteel tehakse väike põige läbi Piazza del Plebiscito ja seda ääristavate kuningapalee ja San Francesco di Paola kirikuga – suurepärane väljak, mida Napoli kunagi kasutas paremate mõtete puuudmisel autode parklaks ning mille kirikupoolses osas kõrgete valgete sammaste taha peitunud varjulises osas lõhnab nagu välipeldikus. Samas lähedal olev Galleria Umberto on muljetavaldav kaubanduskeskus kõrgete võlvitud ja kaunistatud lagedega, kus kaubandust küll väga ei paista olevat, aga kuhu on suur hulk inimesi koondunud niisama kuumuse eest varju otsima.

Krabanud kiire pitsa lõunasöögiks suunduvad raul ja M Napoli arhitektuurimuuseumisse, kus on vaatamist päevadeks. Mingil hetkel raul istub pingile lahtise rõduukse es keset näitust Pompeist leitud asjadest ja enne kui ta arugi saab, istub M ta kõrvale, toetab pea mugavalt vastu rauli ja jääb koheselt magama. Paistab, et lisaks limoncellole on M enda privaatseks eesmärgiks Itaalias seadnud vähemalt kord päevas mõnes Itaalia muuseumis magama jääda.

Ostnud lähedalasuvalt turult veel koorma viinamarju, virsikuid ja nektariine hakatakse kodu poole kõndima, kuna tasapisi kipub hämarduma. Muidugi kodu poole kõndimine läheb kuidagi sinkavonka, kuna tee peale jääb veel nii palju huvitavat – suurepärased Santa Maria Assuante katedraal ja San Lorenzo Maggiore kirik ning kitsas ja värviline San Gregorio Armeno kaubandustänav, kus lugematud kaupmehed müüvad erinevat värvilist nänni.

Ning raul ja M kõnnivad kõik selle läbi, kuna, noh, ikkagi Itaalia ju ja kuidas sa jätad sellised asjad läbi vaatamata.

Koju jõudes ei ole raul eriti üllatunud avastades, et päeva jooksul on läbi kõnnitud taas 18 kilomeetrit. Niipalju siis lihtsamast päevast.

Õhtul, seades paika järgmise päeva plaane, saab raul aru ka veel ühest olulisest erinevusest Aasia ja Itaalia vahel – et kui Aasias ei ole probleemi broneerida öömaja vahest päev ette, kuna valik on pea alati piisavalt suur, siis Itaalias selline loogika päris hästi ei tööta. Rauli plaan on järgmisel päeval hüpata Transvesuviani rongi peale et veeta päev Pompei varemetes ning õhtuks minna ööbima Sorrentosse, kuid Sorrentos on saadaolevate majutusasutustega natukene kööga, ehk järgi on jäänud peamiselt väga kallid ja koletislikult kallid kohad ja siis sellised kohad, mille hinnatase võtab lihtsalt silmist vee välja.  Peale pikka otsingut leiab raul lõpuks imekombel pisikese AirBnB korteri sobivas kohas mis on just saadavale tulnud mingil arusaamatul põhjusel, broneerib selle ruttu ära ja läheb magama teades, et kõik probleemid broneeringutega on lahendatud.

Kuna õhtusöögi asemel otsustasid M ja raul närida hoopis turult ostetud puuvilju, siis limoncello jäi endiselt proovimata. Päevi Itaalias ilma limoncellota: 3.

Ja mida siis öelda Napoli kohta?

Napolil on Itaalias üldiselt halb maine – kaootiline, räpane, vali ja natuke lagunenud. See on linn, kust püütakse sageli ära saada ja kus elavaid inimesi vaadatakse mõnikord halvustavalt.

Ja raulile see linn meeldis lõputult. See oli lärm ja kaootilisus ja kuumus ja kõik muu, mis oli nii sarnane sellele, mida raul on nii väga igatsenud oma Aasia reisidelt, ja mille ta nüüd leidis kodule nii palju lähemalt. Istudes väikese pizzeria õueterrassil sotsiaalselt distantseerituna, süües pitsalõike ja juues vett tundis ta ennast nagu kodus, maailmas, mille reeglid on küll natuke kaootilised, kuid mis on siiski seal ning kergesti äratuntavad.

On aus öelda, et raul jääb Napolit taga igatsema ja vaikselt on ta rõõmus, et enne tagasilendu peavad nad veel korraks siia tagasi tulema.

Napoli nagu ta on. Natuke lagunev, natuke haisev, natuke kaootiline ja vali, kuid raulile hingelähedane.