Itaalia, episood 3. Napolist läbi Pompei Sorrentosse.

Varahommikul pakivad raul ja M seljakotid, jätavad võtmed Giuseppe majahoidjale ning hüppavad Transvesuviani rongile, mis viib läbi Pompei ja pisikeste linnakeste Sorrentosse. Rongipiletid kohalikel reisidel on müstiliselt odavad Euroopa kohta – Pompeisse on pilet 2.80, sealt edasi Sorrentosse veel 2.40. Muidugi on lisaks kohalikule rongile ka turistidele mõeldud kallim Campania Express, mis tuleb koos õhukonditsioneeri ja mugavate istmetega, kuid kes ikka tahab sõita mugavalt, kui on võimalik sõita odavalt.

Rongis on pea kõrvulukustav lärm, kus ümberringi kõik itaallased omavahel räägivad ekstra kõrgetes toonides ja turistid vaatavad selles lärmis natuke jahmunult ringi. M, kes tunneb ennast peale mitut päeva vähest und ja külmi magamisöid natuke kehvasti, paneb omale kõrvatropid kõrva, kuid vähemalt ei jää magama.

Pompei peatusesse jõutakse 40 minutit hiljem ja päike kõrvetab nagu leeklambiga. Seljakotid jäetakse pagasihoidu, 8 euro eest renditakse audiogiid ja kuna raul on ettenägelikult ostnud piletid netist ette ära, kõnnitakse piletisabas seisvatest inimestest mööda otse väravast läbi.

Pompei ise pole midagi, mida saaks kuidagi kokkuvõtvalt kirjeldada, vaid midagi, mida peab kogema ja soovitavalt mitu korda. Iseenesest hiiglaslik linn, kaevatud välja juba paljude aastate eest ja mis on olnud juba paarsada aastat turistidele reisisihtkohaks, näitab Vesuuvi varjus peitudes väsimuse märke. Palju vanu villasid on suletud, kuna turistid on nende iidseid mosaiikpõrandaid kahjustanud, kuid natuke kujutlusvõimet rakendades on ikkagi võimalik aru saada, kui suurejoonelised olid kunagised majad, villad, poed ja teenindusasutused.

Roomlaste versioon sildist 'Ettevaatust, kuri koer!' kohe villa sissekäigul.

Raul ja M veedavad Pompeis üle viie tunni, kõndides läbi pea pool linna. Renditud audiogiid osutub absoluutselt kasutuks, pomisedes iseenesest nii huvitavatest asjadest uskumatult igavalt, nii et lõpptulemusena raul lihtsalt guugeldab ja loeb netis olevaid materjale. Lõõskava päikese eest ei leia varemete keskel erilist varju, kuid õnneks on linnas eri kohtades kaevud, kus on võimalik veepudeleid täita ning pead külma veega jahutada. Kaevude ümber niisketel kividel vedelevad erkrohelised gekod, et inimeste lähenedes kõikjale laiali pudeneda.

Tee Pompei areenile.

Igaüks peaks endale Pompeist leidma midagi huvitavat, kuid rauli jaoks oli vahest kõige löövamaks hetkeks kõndimine linna ääreosas asunud Pompei gladiaatorite areenil – tal on küll kaugest minevikust pilt sellest, kuidas ta on külastanud Colosseumit, kuid Pompei areen tundub olevat nii palju hoomatavam oma laiade väravatega, kust gladiaatorid sisenesid ning väikeste tunnelitega, mille kaudu haavatud ja surnud ära veeti.

Sissepääs areenile.

Tagasiteel areenilt satutakse täiesti juhuslikult ka Rooma-aegse lõbumaja varemetesse, kus on kenasti säilinud kohalikud erootilised maalid, mille kohaselt pole peamiste seksuaalasendite osas toimunud Rooma ajast saadik mingit innovatsiooni. Kunagi keskajal olid need maalid kaetud katetega, mida siis väljavalitud aadlikele raske raha eest avati – nagu keskaegne versioon pornoajakirjast.

Seinakaunistused Rooma-aegsest lõbumajast.

Lõpuks, peale lõputut kuid samas lõpmata huvitavat päeva ootavad raul ja M taas Transvesuviani rongi. Nende selja taga on ligi 20 kilomeetrit kõndimist päeva jooksul ja raul pole enam kindel, kas tal üldse on enam jalgu. Samu mõtteid paistab mõtlevat ka M, kes vaatab pikalt tühjal pilgul kusagile ja mõtleb millestki, ilmselt limoncellost, mida ta pole seniajani saanud.

’See pole mingi puhkus,’ ütleb ta lõpuks mõtlikult, ja on tunda, et see tuleb sügavalt hingepõhjast.

Kogu rongisõidu Sorrentosse paistab aknast pidevalt meri ning selle ääres olevad unarusse jäetud villad, poollagunenud majad, rohtukasvanud aiad ja kogu üldine mulje on, et kõik on kuidagi räämas. Ju ootavad inimesed Vesuuvi järgmist purset. M aknast välja vaatav pilk on samuti nii väsinud ja vulkaanipurset ootav, et raul hakkab vaikselt muretsema ja mõtlema, et okei, aeg on mingiteks radikaalseteks muutusteks vist.

Sorrento peatuses maha astudes üllatab linn oma korrektsuse ja viisakusega. Tulles Napoli kaootilisest Aasialikust segapudrust on see nagu tüüpilisse Euroopa kuurortlinna sattumine. Pikk peatänav, mida ääristavad poed, kohvikud ja restoranid. Hästi hoolitsetud majad, siledad tänavad ja  liiklus, kus iga teine autojuht ei püüagi sind kohe tappa, vaid on pealtnäha nõus rahulduma ka lihtsalt kehaliste vigastuste tekitamisega. Üle kõige selle kõrguvad ühel pool hallid ja rohelised kaljud ja teisel pool sinine Vahemeri.

Päikeseloojang Sorrentos. Kui minna alla sadamasse, saab sealt osta keskpärast pastat väga suure raha eest.

Õhtu on juba käes ja linnas keeb elu. Mööda tänavaid patseerivad õhtukleitides ja muidu suurepäraselt riides inimesed, naistel käes stiilsed Diori ja Dolce Gabbana käekotid, meestel käed surutud sügavale Armani pükstesse, seljas heledad linased riided, kõikidest levimas suurepäraste parfüümide lõhnad.

Raul ja M kes püüavad leida oma AirBnB korterit, vajuvad peatänaval liikuva seltskonna sisse sama oodatult, märkamatult ja sisse sulanduvalt nagu valjusti lastud kõva törts kõhutuult keset paavsti palvust. Nähes välja nagu kaks vulkaanitolmus püherdanud vettinud ja räpast rotti, seljas higist kleepuvad riided ja vastutulijate krimpsus nägude järgi otsustades haisedes vähemalt kolme meetri kaugusele lõhnadest, mis päris kindlasti pole Chanel no 5, rikuvad nad kindlasti rohkem kui ühe inimese õhtuse patseerimise tuju.

Manööverdanud ennast lõpuks lugematute halvustavate pilkude saatel oma AirBnB juurde võtab neid vastu Paolo, noor poiss kelle unistuseks on kunagi seljakotiga Aasias reisida ja keda ootab ees suur tulevik. Ta vaatab vaid korra rauli ja M poole, hindab hetkega olukorda ja kõikidest võimalikest tegevustest valib ta selle, mis on kõige õigem antud olukorras.

’Kas te tahate klaasi limoncellot?’ küsib ta.

M-l võtab paar sekundit aega, et küsimust protsessida ning seejärel lähevad tema silmad niiskeks.

Rauli broneeritud AirBnB korterit manageerivad samad inimesed kes peavad Casa Lucia külalistemaja, millele on ligipääs ka nende AirbnB külalistel. Casa Lucia aed on mattunud sidrunipuude ja viinamarjaväätide alla ning seal on baarilett, mille juurde Palo rauli ja M juhatab nad istuma paneb ja kallab neile sõnatult kaks klaasi limoncellot.

See maitseb nagu vikerkaar, jää ja blenderdatud ükssarviku munad sidruniga. See maitseb nagu elunektar.

AirBnB korter on kena ja stiilselt mereteemaline. Renoveeritud vannituba on muust elamisest lükanduksega eraldatud ja magamiskoht on paigutatud elutoas teisele poolkorrusele, mistõttu ei puhu konditsioneeri külm tuul ka voodisse – suurepärane boonus, kuna juba Giuseppe juures saadud konditsioneerikülmetus pole endiselt päriselt lahkunud.  

Käinud duši all ja pannud selga ühed viimased puhtad riided, suunduvad raul ja M Sorrento õhtusse jalutama. M saab lõpuks ometi kasutada ära ühe nendest õhtukleitidest mis tema varustuses on ning ta sulandub suurepäraselt tänaval jalutavatesse säravate inimeste massi, samas kui raul näeb endiselt välja nagu midagi, mille on koer paadi alt kätte saanud, kõvasti läbi raputanud, tuppa vedanud ja voodi alla peitnud.

Võtnud õhtusöögi rannarestoranist, kus raul oskab maksta taldrikutäie üllatavalt kehva pasta eest rohkem kui ta kunagi elus on pasta eest maksnud, jalutavad raul ja M Sorrento peatänaval hilisõhtuni. Kõikjal on jutuvada, naer, restoranidest kanduvad toidulõhnad ja kusagil siinsamas pimedas on Vahemeri, laksumas vastu kivist randa soojas Itaalia öös.

Raul vaikselt mõtleb, et selline puhkus on nüüd juba nagu päris puhkus ja natuke M poole piiludes näeb ta, et isegi tema näole hakkab taas venima naeratus – aeglane ja häbelik, aga ikkagi naeratus.

Päevi Itaalias ilma limoncellota: 0.