(Järjekordsest) reisi lõpust

Reisi lõpud on alati nukrad.

Raul hulgub sihitult päeva ringi Balil Sanuris, juues arbuusimahla, lugedes raamatut ning uidates ringi rannal ja linnas. Rannad ja baarid on täis lääne pensionäre ning õhtuti täituvad tänavad lärmavate inimestega. Vahetevahel on kohalikud seadnud ennast sisse tänaval, kõmistades trumme, kuid need helid kaovad üldise peomüra alla. Raul vaatab seda kõike kõrvalt. Ta igatseb tagasi metsadesse ja mägedesse ning väikestesse rohelistesse küladesse. Ta vaatab mõtlikult pilte vulkaani otsa ronimisest ja sõrmitseb kirevat sarongi, seda siiski selga panemata.

Lõpp on käega katsuda ja kojuminek terendab ees liigagi lähedal ja enne, kui raul arugi saab, istub ta taas taksos, suunaks Bali lennujaam. 

Kodutee on pikk. Üheksa tundi istub raul Dohasse lendavas lennukis, tema kõrval magamas kaks hiina tüdrukut kes mõlemad suudavad kadestamisväärselt magada kogu teekonna, samas kui raul suudab silma looja lasta vahest pooleks tunniks. Kaheksatunniseks vahemaandumiseks Dohas virutab raul lennukist kaasa teki, leiab lennujaamas vaikse nurgakese ning tukub seal mõned tunnid enne, kui võtab ette järgmise, kuuetunnise lennu Helsingisse.

Helsingi lennujaamast sadamasse hüppab raul taas rongi peale. Rongis tekib WC ukse taga järjekord – inimesed koputavad, kuid seest kostab ainult mingit kahtlast jauramist ja ust lahti ei tehta. Raul imestab küll et mis värk on, kuid tal on oma reisilõpumõtetega liiga palju tegemist et põnevat fenomeni lähemalt uurida.

Ja enam-vähem täpselt kolm nädalat peale teeleasumist astub raul taas välja Helsingi rongijaamast. Avaneb lõpuks ka WC uks, kust tuigerdab välja turske mees, jope peale õmmeldud Eesti lipp, kummaski käes longeropurk. 

Ilm on peaaegu sama külm kui oli mõni nädal tagasi ja raul surub käed sügavale fliisi taskutesse. Puud pole endiselt viitsinud lehte minna. Vene keelt kõnelev kodanik karjub ’Tševo suka bljät?’ oma telefoni. Kiirustav naine tõukab rauli oma teelt, nii et ta peaaegu kukub. Mere ääres reelingule nõjatuv härrasmees röhitseb valjult.

Raul kõnnib selle keskel sadama suunas ja mõtleb, et ta tahab tagasi Aasiasse. Ta mõtleb seda kogu tee, kui Vikingi laev sõidab Tallinna suunas ning see mõte heliseb tal peas ka kui ta astub Eesti külma ja vihmasesse õhku - kuid siis ta ohkab ning lükkab reisimõtted peast. Lõpptulemusena on kodusolek ju ka vaid üks etapp - patareide laadimine, raha kogumine, koduste seltskonna nautimine - ja siis, kui aeg on käes, tuleb taas ära lipsata lennuki peale ja kaduda mõneks ajaks silmist.

Ja niisiis mu sõber kes sa seda reisikirja loed, terimakashi et olid minuga need mõned nädalad. Mulle meeldiks mõelda, et oli huvitav lugeda seda reisikirja, nii nagu minul oli põnev seda kõike läbi teha ja Aasia lugusid siia kirja panna. Indoneesia ja Timor-Leste on erakordsed - mul oli privileeg ja siiras rõõm külastada draakoneid ja ronida elava vulkaani otsa, suruda kätt kuningal, kõndida valgetel, kuldsetel, roosadel ja mustadel randadel, kohtuda suurepäraste inimestega ja leida uusi sõpru ja ma loodan, et ka sinul on samuti kunagi võimalus külastada neid imelisi kohti.

Mina mõneks ajaks nüüd puhkan kodus, kasvatan hoovis porgandeid mille vesirotid mingi hetk kindlasti ära söövad, tukun napi Eestimaa suvepäikese all, lahendan igapäevaprobleeme - kuid alati, iga hetk tean, et ma lähen taas Aasiasse tagasi. Siis, kui ilmad lähevad vihmaseks ja sügiskülm poeb kontidesse, sikutan ma taas kord välja oma sinise seljakoti, loobin sinna sisse Filipiinidelt ostetud särgi ja Taist toodud püksid, Laosest hangitud mütsi, Kambodžast toodud käevõru, viskan õlale Timor Lestest kaasa võetud õlakoti, lehvitan hüvastijätuks ning asun taas teele. 

Terimakashi - ning sügisel, mu sõber, kohtume taas.