Otse põhisisu juurde

Kupangist

Raul ja H istuvad Maumere lennujaamas.

Nad mõlemad sõidavad erinevatesse suundadesse. H läheb Balile, puhkab seal luksuses päeva ja lendab tagasi koju. Raul läheb veel sügavamale Indoneesia ääremaadele, Lääne-Timorisse, kohtadesse, kus priske valge turist kindlasti naeratustega vastu võetakse ja kus ta võib tutvustada e-eesti saavutusi keedupotist.

Maumere lennujaam on tilluke ning ühtegi turvameest ei pane köhima kui raul ja H kõnnivad sealt läbi liitriste veepudelitega. Elektroonilised teadetetahvlid puuduvad, lennukite väljumisajad on kirjutatud käsitsi plakatitele, kuigi seal on sootuks teised ajad kui rauli ja H piletitel. Kuna aga teha pole midagi, istuvad raul ja H fatalistlikult ja ootavad asjade kulgu.

Lennukid siiski saabuvad enamvähem õigeaegselt ning peaaegu samal ajal suunduvad nad lennukitele. Viimased hüvastijätud ning nad ongi eraldi suundades – üks vastu viimasele puhkusele, teine vastu lõplikule ärasöömisele.

Raske on ka vaadata H äralendu. Ligi kaks nädalat on reisitud koos läbi Florese imeliste metsade, mägede ja randade, elatud läbi nii mõndagi nii Indoneesias kui ka mujal ja liikuda edasi üksi tundub nii harjumatu.Samas on raul ka kindel, et H-ga avastavad nad end koos reisimas tulevikuski - sõpru, kes ühtlasi on suurepärased reisikaaslased (ja fotograafid - kõik pildid Floreselt on H tehtud), tuleb hoida hoolikamalt kui tuumanupu turvakoodi ja kuigi H seda ei näe, lehvitab raul H lennukile kui see ruleerib minema Florese kuuma päikese all ja soovib talle vaikselt ilusat kojulendu. 

Kupangis maandudes jahedast lennukist välja astudes lööb vastu rauli nägu tulikuum märg õhk nagu klammerduks näo ette keedetud kalmaar. Köhides kõnnib raul lennujaamas ringi, leiab omale takso ja maandub peagi hiljem Kupangi rannas Lavaloni külalistemajas. 

Mõni aeg hiljem saadab H raulile pildi oma hotellist – pildilt paistab luksus ja puhtus ja bassein ja kõik muu, mida võib ette kujutada euroopalikust hotellist. Lavaloni astudes näeb raul esimesena, kuidas selle omanik Edwin ajab hoovis haralise põrandaharjaga taga marutõbist koera.

Lavaloni õues suure laua taga istub habetunud britt Lee, kõõritab silmanurgast Edwini tegemisi ja loeb iidset Kindlet. Lee on pärit Newcastlest, endine sõjaväelane, teinud läbi mitu missiooni ja läinud pensionile ja on praeguseks olnud ümbermaailmareisil neli aastat. Tema eesmärgiks on teha ümbermaailmareis ilma lendamata ja ta on veetnud väga palju aega Pakistanis, Afghanistanis ja mujal, kus räägitakse farsi keelt, mille tõlk ta kunagi on olnud.

Raul viskab oma seljakoti ühikatuppa maha ning lahmab käterätikuga maha mõnikümmend malaariasääske. Lavalon on kena väike hostel, kus ühikavoodi eest tuleb maksta 70 000 ruupiat (ehk natuke alla 5 euro) ja eraldi imelise merevaatega toa eest natuke rohkem. 

Lavaloni omanik Edwin on fantastiline mees. Endine Indoneesia filmistaar ning suure südamega mees on pidanud külalistemaja juba palju aastaid ning on aidanud kirjutada kõiki Lonely Planeti Lääne-Timorit puudutavaid peatükke. Ta mäletab kõike ja kõiki, sealhulgas et kunagi üheksakümnendate alguses külastas teda teine eestlane, ning ta otsib tagatoast välja pisikese sinimustvalge, mille riputab ukse kohale. Tema teadmised Indoneesiast on põhjatud ning ta jagab lugusid hea meelega. Ta räägib oma elust näitlejana ja uhket mängib videosid oma filmidest, räägib oma tüdruksõbrast (viimase filmi tegemise ajal armus ta lootusetult austraalia tüdrukusse nimega Lisa keda kohtas Avaloni rannas ning kelle nime ta on alatiseks jäädvustanud oma külalistemaja nimes) ja kõigest muust, mis võiks turisti huvitada. 

Ja nii veedabki raul Kupangis kaks rahulikku päeva, kuulates mere kohisemist kohe Lavaloni külalistemaja rõdu all, vesteldes Edwiniga juttu, lugedes raamatuid ja korraldades lühiekspeditsioone lähikonda.

Kupang on suur ja kaootiline linn. Erksavärvilised minibussid – bemod – sõidavad edasi-tagasi ja täidavad ühistranspordi rolli, akendest mürtsumas muusika ja uste peal rippumas noored tüübid raha kasseerimas. Kusagil ei ole näha teisi turiste ja raul kõnnib kitsastel tänavatel üksinda, olles kogu ümbruskonna vaatamisväärsus. Igalt poolt vaatavad raulile vastu naeratused ja hüüded ’hello mister!’, rollerid jäävad seisma ja inimesed teda vaatama, üks tüdruk kõnnib raulile vastu, jääb seisma ja siis sosistab, et ta arvab, et raul on jube ilus.

See on küll kurnav ja väsitav, kuid samas ka omamoodi lõbus ja olles küll natuke aega ette mananud morni nägu hakkab raul peatselt vastama hüüetele, lehvitama lehvitamistele ja naeratama naeratustele. See muutub selliseks harjumuseks, et kui raul kõnnib mööda tänavat, kus on maja ette tänavale reastatud mitu rida toole kus istuvad on mornid vanemad naised, naeratab ta neile ja on väga üllatunud, kui keegi vastu ei naerata.

Raul on segaduses. Mismõttes, lääne turist naeratab ja talle ei naeratata. Ta vaatab istuvatele inimestele otsa ja avab oma lõuad kõige laiemaks sõbralikuks irveks milleks ta suuteline on. Ühe naise silmanurgast pudeneb pisar.

’Mis kurat,’ imestab raul. Otsivalt laseb ta pilgul ringi käia ja leiab sealtsamast majast, mille ette on toolid rivistatud, avatud kirstu ja valge riidega kaetud kogu selles lamamas.

Matused, raisk.  

Raul kõnnib kiirel sammul eemale, tundes kuklas neljakümne vanatädi pilke.

Kõrvaltänavalt ostab ta tänavamüüjalt, veel ühelt vanemalt daamilt, kaks pudelit vett. Tädi naeratab laialt ja kallab rauli üle bahasakeelse jutuga. Raul vabandab et ta kahjuks ei oska bahasat ja tädi jääb väga morniks ning tema hääletooni sugenevad noomivad noodid. Mismõttes tuleb turist Timorisse ja ei valda keelt. Olukorra päästmiseks võtab raul vastu veepudelid ja ütleb tädile terimakashi – aitäh, mis on 50% rauli indoneesiakeelsest sõnavarast. Kui tädi silmad löövad särama lükkab raul letti teise poole oma bahasast ja ütleb sama sama - palun palun - mitte küll kõige korrektsem keelekasutus, kuid tädi on nagu sulavõi ja nad lahkuvad parimate sõpradena.

Vahepeal saadab H raulile pilte oma söökidest, mida ta Balil sööb ja raul sirvib neid huvitatult, istudes Lavaloni lähedal Kupangi ööturul, vaadates fotosid erinevatest euroopalikest hõrgutistest ja närides ise avatud tulel kõrvetatud hiidkrevette ja kalmaare, kõrvale haugates taldrikutäie riisi rohke tšilliga. Ta vaatab ümberringi kostuvat elu ja lärmi ja grillide suitsu ning kuulab, kuidas tema laua perenaine utsitab ettekandjaid taga, et nad ikka bulele pudeli aquat tooks ja mõtleb, et talle tegelikult meeldib tema versioon puhkusest märkimisväärselt rohkem.

Kuigi Kupang pole kõige imelisem linnake ning tegevusi on siin vähe, poeb midagi linnast kummalisel kombel raulile naha vahele. See on sooja mere igavene loksumine Lavaloni külalistemaja hoovis, Edwini ammendamatu teadmistepagas, tänaval hello-hõiklevad inimesed ja kauguses sinetavad saared, mis kõik kokku moodustavad kaugema, turistidest veel puutumatu nurgakese Indoneesias, mida raul veel paar päeva avastada soovib.

Kommentaarid