teisipäev, 2. mai 2017

Rändamisest läbi Florese (3)

Bajawas hommikusöögiks on üksik kurblik pannkook taldrikutäie lõigutud papaiaga ning hulga malaariasääskedega, mis söömise ajal rauli ümber lendlevad. Samal ajal kui raul sööb pannkooki ja püüab liigse koguse sääskede söömist vältida, kõnnib H mõtlikult ringi, pestud pesu käes ja imestab, et kuidas saavad riided peale pesemist olla mustemad kui enne. 

Teekond Bajawast vulkaani varjus olevasse Benasse.
Iren hilineb ja kui ta lõpuks välja ilmub, on ta näol üsna ärritatud ilme. Tuleb välja, et öösel on üks rehv otsustanud tühjaks minna. Ta on selle ära vahetanud, aga nüüd kusagil peab tegema peatuse et rehv ära parandada kuna rohkem varurehve pole ja Florese teed on tapvad. Iren on väga morn, ilmselt see läheb tema palgast maha.

Kiira-käära viib tee Bajawast eemale sügavamale Florese sisemaale. Päeva eesmärgiks on külastada kohalikke külasid, parandada rehv ja jõuda Moni külasse kus jääda ööbima, et siis järgmise päeva varahommikul alustada tõusu Kilimutu värve muutvate vulkaaniliste järvede juurde. 

Teekond Bena külla on traditsiooniline Florese tee. See kerib üles ja alla ning võtab ütlemata pika aja, et kusagile jõuda. Vahemaa, mis mujal läbitaks minutitega, võtab Floresel tunde. Teed ääristavad võimsad bambusmetsad, jämedad tüved kaardumas kõrgel pea kohal, vormimas ühtlase rohelise katuse tee kohal. Aeg-ajalt silmab kõrgetelt mägiteedelt sinist merd, mis siis kaob taas silmist, asendudes pilviste mäetippudega.

Bena. 
Bena küla on traditsiooniline küla, kus elab koos 9 erinevat hõimu ja 40 peret. Majadeks on kõrged koonuselised hooned, mis on ehitatud keskse väljaku ümber. Külaväljakul turritavad müstilised kivikuhjad kuhu tuuakse esivanematele ohverdusi. Kõrgemale küla otsa ronides avaneb vaade sinetavale merele, teisel pool on sügav roheline org ja kogu küla paikneb hiiglasliku rohelise taimestikuga kaetud vulkaani varjus. Iga maja katusele on nikerdatud kuju, ornamenteeritud religioossete sümbolitega, kõikjal õitsevad lilled. Beetlipähkli närimisest punase suuga iidsed kohalikud elanikud noogutavad ja hüüavad tere.


Küla keskväljakulon püsti aetud varjualune, kus kõik küla lapsed harjutavad mai alguses hariduspäeva auks peetavaks ürituseks Neid juhendab karmisõnaline mees ja laste lauluhääled kajavad kaugele. See on midagi, mis on segu tantsust ja laulust, meloodilised Aasia helid segatuna liikumisega, rütmilise jalgada trampimise ja lauluga, mis meenutab mõne Namiibia himba hõimu tantsu. Raul ja H seavad ennast pikaks ajaks kividele istuma ja kuulama  ja igal pool ümberringi kogunevad nende ümber vaatama-kuulama külainimesed, hõikumas lastele ergutusi ja ettepanekuid.

Majarõdude käsipuudelt ripuvad käsitöösallid ja- sarongid turistidele hingehinnaga müümiseks, tumedatesse ja lilladesse toonidesse on kootud kuldsed ja valged hobuse- sisaliku ja muud keerukad motiivid. 

Bena on üks ilusamaid kohalikke külasid, kus raul kunagi käinud on.


Raul ja H proovivad ka mõningaid meeneid osta, kuid tingimisruumi on vähe ja kohaliku käsitöö- valdavalt sarongid, sallid ja muud sellised, kohapeal kootud keeruliste ja värviliste mustritega- hinnad on kõrged. Lõpuks, peale pikka vaidlemist, jõutakse mõningate asjade osas kokkuleppele ning kõnnitakse edasi järgmise, Luba-nimelise küla juurde,  kus sarnased asjad on juba märksa odavamad Hinnad ei ole tegelikult autentse käsitöö eest liiga kallid Euroopa mõistes, kuid kohapeal tunduvad utoopilised.

Luba on üldiselt üsna samasugune nagu Bena, asub pisut eemal ning pole vahest nii maaliline. Samas on ka seal olemas oma sarm, kuigi kuri külavanema naine, kellele raul jätab 20 000-ruupiase annetuse, põrnitseb rahatähti nagu need oleks skorpionid.

Kauaks aga küladesse kohalike elu-olu imetlema jääda ei saa. Käes on laupäev ja see tähendab, et Bajawa lähedal on ümbruskonna suurim turg kuhu kogunevad kõik läheduses elavad kaupmehed ja käsitöölised oma kaupu müüma. Raul, kelle kaasavõetud garderoob on kõvasti kahanenud eriti pükste osas ja kellele on jäänud hinge Bena küla ilusad ja hingematvalt kallid käsitöösarongid, peab plaani osta omale turult loodetavasti odavamalt kohalik sarong. Mitte eriti kutsuvaks alternatiiviks on, et ta veedab osa reisist kohalike rõõmuks palja valge tagumikuga ringi lipates.

Turg leitaksegi peale suuremat ringisõitmist – varasemalt on turg olnud teises kohas ja Iren ei leia seda kohe üles - ja raul tunneb ennast seal ringi kõndides nagu roosa elevant. Ilmselgelt ei käi turiste sellel turul just tihti ja kõikide silmad jälgivad tähelepanelikult nende tegemisi, pilkude kohtumisel venivad suud nii noortel kui vanadel laiadeks naeratusteks ja igal pool ümberringi on raul ja H peamiseks kõneaineks.

See teeb samas ka vajalike asjade ostmise natuke keerulisemaks. Sobivat sarongi ei leita – ainuke sobilik oleks Leedu lipuvärvides ja kuidagi ebasobiv oleks sellist kanda. Pigem ostetakse muud nipet-näpet kraami – kohalikku pipart, banaane ja kojuviimiseks ka kilo kohalikku kohvi. Kohvi peab ostma toorena, seda röstitud ubade kujul ei müüda kusagil.  Iren samas  ütleb et tal on Monis sõber kes seda võib röstida, või siis teeb ta seda ise, jättes mulje, et tegemist on mehega, kes lisaks oma muudele suurepärastele oskustele on ka imeline barista, kellele Floresel pole võrdset.

Turult ära sõites eksib Iren lootusetult ära, kuid ringitiirutamise käigus leiab ta küla, kus on  vana ja krookus mees, kes ilmselt peab oma hütis autoremonditöökoda. Iren ronib autost välja ning koos arutatakse midagi pikalt, kusjuures vanamees noogutab jõuliselt Ireni jutule kaasa, siis raputatakse käsi ja koos hiivatakse katkine rehv autost maha. Töökojast tuuakse hulk tööriistu ja Iren ja kohalik alustavad protsessiga, mis meenutab kõige enam indiaanlaste sõjatantsu enne sõjavangi piinarikkal viisil hukkamist. Õnnetut rehvi, mis niigi on katki, sikutatakse, torgitakse, vahepeal võetakse hoogu ning äsatakse sellele head matsakad piki külgi.  Ükski rehviparandus, mida raul on näinud, pole ligilähedaseltki sellega sarnane, aga tööd tehakse ilmselgelt kõvasti, kuigi tundub, et vana rehv läheb üksnes järjest rohkem katki. Vahepeal saab vist ka Iren sellest aru ja siis ta  loobib raevunult päikeseprille vastu maad, tagajärjeks katkised prillid ja veelgi katkisem rehv. 

Lõpuks tund aeg hiljem, mõlemal mehel higipull otsa ees ja kurnatus silmades, tõstetakse rehv uuesti autosse. Ei saanud korda, selgitab Iren kurvalt ja kergelt segaduses oleva häälega.


Tee viib kiira-käära edasi Moni küla suunas. Vahepeal tehakse peatus  Sinise Kivi rannas, kus must peenike vulkaaniline liiv on kaetud helesiniste mere poolt lihvitud kividega, mida kohalikud kokku korjavad, pakendavad ja müüvad rikastele klientidele, kes tahavad naturaalseid siniseid vannitubasid. Rannas kohalike vahel uitab ameerika perekond, kaks last, vanemad ja vanaisa, ning joonistavad mustale liivale müstilisi sümboleid nagu kutsuks kurja välja.   

Monisse jõutakse juba pimedas. Öömaja leitakse kusagil Ireni tuttava juures, kellel on oma külalistemaja kuhu raul ja H ära mahutatakse. Raul jääb veel välja maja ette terrassile sooja õhtut nautima ja Iren istub ta juurde ning nad jäävad rääkima Indoneesia elust ja olust. Lõpuks raul küsib, et mis värk ikkagi Irenil ja ta tüdruksõbral on, et miks see komplitseeritud on, ja lahti rullub keeruline lugu.

Iren ja tema tüdruksõber on juba üle viie aasta olnud kihlatud, kihlus on korraldatud nende perede poolt. Kihluse tingimustes on sees, et Ireni perekond maksab pruudilunana tüdruku ülikooliõpingute eest Balil – investeering, mis pole odav. Selle tõttu lükati edasi ka pulmad, kuna tüdruk soovis eelnevalt lõpetada ülikooli, seejärel leida töö. Nüüd aga tüdruk on nii ülikooli lõpetanud kui ka töötab Rutengis õena – aga pulmadest ei taha midagi teada ja olukord on selline, et Iren ja ta tüdruk pole kolm kuud omavahel rääkinud. Iren on pöördunud selgeltnägijate poole ja kaks erinevat selgeltnägijat on kinnitanud sama – tüdrukul on teine poiss. Ka Iren ütleb, et ega ta tegelikult tüdrukut ei tahagi, aga lahku ka minna ei saa.

Nimelt on tüdruku hariduse eest maksmiseks Ireni isa müünud maha osa oma maast. Kui nüüd tüdruk algataks kihluse katkestamise, peaks tüdruk maksma kolmekordselt tagasi temale makstud õppereha, mida ta ilmselgelt teha ei saa ega taha. Samas ei saa ka Iren kihlust katkestada, kuna tema peaks sellisel juhul andma katkestamise eest tüdrukule vesipühvli ja viiskümmend miljonit ruupiat, vesipühvli hind on ka kusagil kümne miljoni kandis, ja Ireni isa on öelnud, et tema rohkem oma maad ei müü.

Ja nii ongi kihlus, mida kumbki ei taha, aga ka kumbki lõpetada ei saa.

Ehk nagu Iren ise ütleb: see on väga komplitseeritud ja raul noogutab nõusolevalt kaasa.

Lõpuks, kui Iren on lõpetanud südamepuistamise ja läheb kusagile teiste autojuhtide juurde õhtut arakiga lõpetama, avastab raul lähedusest väikese kohviku kus istuda ja pimedat küla vaadelda. Kohvikut peab poolde selga ulatuvate rastapatside ja kümne kõrvarõngaga nagu otse Jamaikalt pärit reggae-tüüp, kes kostiks toob Raulile taldrikutäie lõigutud avokaadot ja mangot ning klaasitäie grenadillimahla. Raul võiks istuda seal veel kaua, kuid järgmisel hommikul on ronimine Kelimutu otsa kell neli hommikul ning ka rastapatsidega tüüp tahab tegelikult poe kinni panna kuna tema onupoeg peab lähedal sünnipäeva. Koos arvega esitatakse raulile  ka küllakutse sünnipäevale, millest aga too siira kahetsusega peab loobuma. Poiss noogutab mõistvalt ja kaob ära koos rauli ulatatud rahaga, vahetusraha toomata. Ju oli sünnipäevale kiire.

Moni hilisõhtune karge mäeõhk on puhas ja värskendav kui raul kohvikust oma ööbimispaiga poole sammub, paar üksildast koera kusagil kaugel ulgumas ja üle kõige kõrgumas Kelimutu vulkaani hiiglaslik vari.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar