pühapäev, 7. mai 2017

Lääne-Timorist

Raul on kenasti magama jäämas, rõõmus selle üle, et ta on ainuke inimene nelja voodiga ühikas, kui uks lüüakse lahti ja sisse vajub suure kõhuga pensioniealine isend, kes tutvustab ennast raske aktsendiga inglise keeles Vladimir Putinina.

Tegemist ongi Vladimiriga – sünnilt ukrainlasega, aga kes on elanud kaheksa aastat Lätis ja kolmkümmend Moskvas ning ütleb, et enam ei tea, kas ta on ukrainlane või venelane, aga et see on poliitiline küsimus ja tema on maailmakodanik ja pole poliitiline. Lastest on ta võõrdunud, naisest lahus ja ta reisib oma napi Ukraina pensioni ja Krimmis väljaüüritud korteri najal maailmas ringi ja ei kavatsegi tagasi minna kuna ta pole poliitiline, mkm härra eestlane, mitte poliitiline.

Seejärel jaurab ta järgmised tund aega poliitikast, seistes rauli voodi kõrval, ignoreerides kenasti kõiki rauli vihjeid, et võiks nagu magama kerida.

Lõpuks aga jõuab tallegi uni kohale ja ta viskab seljast kogu mitmekihilise varustuse. Kõige peal on jahimehevest, all nailonpluus ja tõmbab jalast laiad jahimehepüksid. Selle käigus vabastab ta maailmale trussikud, mille peale on joonistatud erksates värvides multifilmitegelased, ja koos sellega aroomi, mis võtab silmast vee välja. Vladimir heidab oma voodisse pikali ja magab juba ammu, kui raul veel vaikselt läkastab. 

Kas just selle pärast, aga öösel tõuseb raulil palavik. Hommikul ärgates lõdiseb ta üleni higises särgis ja mõtleb, et nüüd on vist pekkis. Kell kaheksa peaks talle järgi tulema auto, et viia teda kahepäevasele tuurile mööda Lääne-Timori kaugemaid kohti. Samal ajal peaks olema ka kohtumine veel kahe eurooplasega – leeduka Rokase ja hollandlase Annikaga, kes on huvitatud liikumas sama marsruuti pidi, aga oma mootorrattaga, ja kellega on plaan mingeid kulusid jagada.

Raul veeretab ennast vaevaliselt voodist välja ja läheb küsib Edwinilt nõu. Edwini nägu läheb tusaseks ja ta jaurab pikalt lollidest eurooplastest, kes ei oska oma tervist hoida ja kes ei taipa teda juba öösel üles ajada et ta saaks nad kohe haiglasse sõidutada. Ta tuleb ja tonksab raulile näpuga kõhtu ja küsib, et kas raul sõi ööturul. Raul noogutab häbelikult ja saab kaela järgmise tiraadi lollidest eurooplastest, kes käivad sama lollide jaavalaste juures ööturul söömas, kuna need on pooleldi ahvid ja teavad hügieenist sama palju kui kala maratoni jooksmisest, mitte nagu igati ontlikud Timori inimesed.

Lõpuks Edwin siiski leebub ja kamandab rauli haiglasse. Raul laseb kõrvad lonti, ronib taksosse mille juhiks on võimsa kõhuga mees Farkas ja lähebki.

Kupangi haigla on üllatuslikult nagu heal tasemel Euroopa haigla. Valged toonid, puhtad põrandad ja seinad. Traumapunktis on kaks palatit, kus kummaski karjub keegi hirmsa häälega, ümber seisma kaasatundlikud inimesed. Raul leiab inglise keelt kõneleva arsti, küsib malaaria- ja dengue palaviku teste – pikaajalised vestlused teiste reisijatega on rauli õpetanud, et Aasias tõusev palavik on alati malaaria või dengue kuni pole tõestatud vastupidist. Natukese aja pärast ongi ta juba üleval kolmandal korrusel, kus temalt võetakse 350 000 ruupiat, natuke verd ja kolm tundi hiljem, kui raul tunneb juba, et ta kohe sureb ära, teatatakse talle, et kõik on ok.

Raul noogutab, läheb alla, endiselt karjutavatest palatitest mööda ja sõidab tagasi Edwini juurde ning läheb magama. Annika ja Rokus on juba asunud teele ning ka Vladimir on õnneks kadunud ja raul magab õhtuni, ärkab üles selleks et süüa taldrikutäis nuudleid ja magab edasi, ärgates hommikuks üles tervena. Ilmselt õnnetud jaavalased tõesti ei tea toiduhügieenist midagi.

Niisiis järgmisel hommikul otsustab raul ikkagi jätkata esialgse plaaniga ning suunduda Edwini karuse külalislahkuse juurest Lääne-Timori kaugete külade avastamise juurde.

Natukese aja pärast sõidabki Lavaloni ette tuttav Toyota mida roolib endiselt sama suure kõhuga Farkas ning nad panevad ajama Lääne-Timori suuruselt teise linna Soe poole. Kiire kommunikatsioon on näidanud, et seal viibivad parajasti ka Annika ja Rokas, nii et vahest ei peagi raul päris üksinda reisima.

Maastik Lääne-Timoris on madalam ja tasasem kui Floresel, sirged piisavalt pikad et Farkas pigistab oma Toyotast välja seninägematuid kiirusi, nii et raul tunneb et hommikusöögiks söödud pannkook lahkub peatselt tema kehast. Käänakud on laugemad, liiklus on rahulikum ja harvem. Kiire peatus tehakse kohalikul turul, kus raul kõnnib kiiresti läbi, kuna võimatu on midagi osta olukorras, kus pool turukülastajat kõnnivad raulil hordis järel ja hõikavad igale poole ümber et bule, bule, ning kõik jooksevad kokku hiiglaslikku valget vaatama. Raul on siin tõepoolest hiiglase mõõtmetes – enamik inimesi ulatub talle vaevalt õlani ja paljud napilt rinnuni. 

Soesse, kust peaks peale tulema giid, läheb kolm tundi sõitu.

Soes ootavad rauli ka Annika ja Rokus oma mootorrattaga. Nende plaan oli minna seiklema kusagile põhja poole kuid eelmisel päeval sadanud vihm oli muutnud teed läbimatuks ja nii nad otsustasid tulla raulile seltsiks kaugeid külasid avastamata. Küladesse minekuks on samuti vajalik giid kes räägiks kohalikku keelt ja giid maksab 300 000 ruupiat päev, mis on üsna märkimisväärne summa.

Kõik on tore senikaua, kuni Rokuse selja tagant vaatab raulile vastu Vladimiri lai nägu.

Vladimiril oli samuti olnud plaan mujale minna. Ta ise mootorrattaga ei sõida ja nii oli ta leppinud kokku ühe ojekijuhiga, et too viib teda mägedesse 150 000 ruupia eest ning naiivselt maksis poisile 50 000 ruupiat ettemaksuks. Poissi, tema mootorratast ja Vladimiri raha aga ei ilmunud kunagi enam välja, nii et mees on natuke morn.

Vladimiri eelarve on ka väga napp ja ta on demoraliseeritud sellest, et ojeki-poiss punuma pani, ja ta pakub välja, et ta maksab raulile sama raha nagu ta maksaks ojekile ja tuleb raulile autosse seltsiks. Raul mõtleb et noh, raha on raha ja ta lööb Vladimiriga käed ja venelane ronib kärmelt auto esiistmele. Ligi astub ka giid – väike krimpsus kohalik külamees, kes räägib päris hästi inglise keelt ning kohalikke keeli, milleta külades hakkama ei saa. Ta tervitab kõiki ja tutvustab ennast Ebenina.
Esimeseks peatuseks on planeeritud None küla – kunagine peaküttide küla – ja siis sealt edasi Buti poole, mis on üks kolmest viimasest säilinud animistlik kuningriigist, kus elatakse oma reeglite järgi, millel tänapäevase eluga pole palju pistmist. 

Loodus on kena, kuigi mitte nii lopsakas ja vaheldusrikas kui Florese oma. Bambusevõsa, banaanipuud, tõusud ja langused ning ka Vladimir tundub olevat haaratud ümbruse järgimisest ja autos on vaikus, mis sobib raulile päris hästi.

Enne None küla ostetakse tänava pealt kingituseks kuhi beetlipähklit ja külla jõudes kingitakse see valvurile, kes seisab kirevates traditsioonilistes riietes, käsi võimsa matšeete pidemel. Eben seisab tema kõrvale ja üksikasjalikult tutvustab kõiki valvuri ornamente ja nende tähendusi, neid sikutades ja testides, kuni valvuril saab siiber ja ta käratab Ebenile ja tõmbab matšeete pooleldi välja ja raul mõtleb, et kohe pead lendavad.

Vägivallaks siiski ei lähe, valvur rahuneb ja Eben tõmbab tagasi ning kõnnitakse edasi läbi küla. Lapsed naeravad ja hõiguvad, kohalikud naised pakuvad müüa käsitööd, küla tagaosas seisab võimas puu, mille juures kunagi toodi ohvreid ja kust šamaanid oma võitlejaid teele saatsid naaberküladesse peade järgi.

Tehakse peatus ka küla vanima elaniku majas kus tehakse läbi kohustuslik beetlipähklinärimis-tseremoonia. Tuleb võtta natuke pähklit, hammustada juurde mingit rohelist kahtlast juurikat, siis natuke paekivipulbrit, seda kõike kõvasti närida ja siis välja sülitada.

Rauli meelest meenutab see kõik mingit õudset segu saepurust ja roostes kruvidest, see maitseb nagu kaks nädalat kasutatud aluspesu ja ta sülitab selle välja kiiremini kui oleks sünnis. Annika neelab kogemata kogu suutäie alla ja värvub aeglaselt roheliseks. Vladimir sülitab nagu katkine purskkaev, ise läkastades. Ainuke, kes jääb kindlameelseks, on leedukas Rokas, kes on muidugi elanud ka Indoneesias viimased kaheksa kuud ja räägib kõigele lisaks nüüdseks ka pisut bahasat.

Edasi liigutakse Buti poole ja Vladimir, kelle beetlipähklist tuimestatud keel hakkab taas liikuma, võtab üles mittepoliitilised teemad.

Tee läheb üles ning ümberringi avanevad kaunid vaated üle lagendike ja mägede, mille juures vaidlevad raul ja Vladimir Putini režiimi kuritegelikkuse üle. Laskumisel tasandikule, kus lookleb ilus kuivanud jõgi, käiakse üle Ukraina režiimi korruptiivsus. Lõunasöök tehakse teepervel olevas putkas, kus kausitäie riisi ja müstilise kleepuva rohelise olluse kõrvale ampsatakse juurde geiabielu temaatika. Kui jutt jõuab Moskva ja Brüsseli võrdluseni, karjub Eben peatust et osta beetlipähklit juurde, ja peale seda läheb tee edasi Hitleri ja Stalini heade ja halbade tegevustega. Kui autojuht keerab kõrvalteele, on just jõutud Donbassini kuid teema jääb lahendamata, kuna Eben, kes on rauli ja Vladimiri lõppematust vaidlemisest lõplikult hullunud, on suunanud auto valele teele. Poleks probleemi, kuid tee läheb allapoole liiga järsult, on kaetud libeda savikihiga ning Farkas enam välja tagurdada ei saa.

Vaidlused jäetakse pooleli ja ronitakse autost välja. Farkas proovib võtta hoogu ja hooga üles sõita, kuid tagasikäik ei võta piisavalt kiirust välja ja ta põrutab peaaegu kraavi. Proovitakse kõik koos autot eestpoolt tõugata kuid selle kasu on täpselt niipalju, et kui rattad pöörlevad kohapeal ja kui Farkas gaasi lahti laseb, siis vajub Toyota lükkajatele otsa ja peaaegu litsub nad kõik laiaks. Imekombel pääsevad kõik rataste alt tervelt, kuid rohkem selliseid avantüüre ei riskita proovida.

Ümberringi kogunevad huvitatult ka hulk külainimesi, kes läbisegi karjudes annavad nõu. Lõpuks kehitab Farkas õlgu ja leiab, et ega muud ei ole teha, peab sõitma mööda teed edasi kuni saab ümber pöörata. Paraku aga tegemist on ehitamisel oleva teega, millel pole ei lõppu ega ka laiemat kohta, kus saaks ümber pöörata. Lõpuks valib Farkas koha, mis tundub olevat kõige laiem ning hakkab seal manööverdama.

Raul vaatab eemalt huviga, poole tähelepanuga arutledes teemal, et kas kõik venelased peaks ikka kohe saama Eesti kodakondsuse, kuidas auto kenasti esiotsaga kraavi vajub kuni ainult tagatuled välja paistavad, kõrval karjumas kümme kohalikku külameest.

Välja tulevad matšeeted ja raiutakse maha ümberkaudsed bambused ja muud taimed ning kuhjatakse veel tee peal olevate tagarataste alla. Konksu külge seotakse köis ja kõik veavad mehiselt autot, kuni imekombel see lõpuks raskelt liigutab ning aeglaselt – aeglaselt – kraavist välja roomab ja keerab ennast teele õigetpidi tagasi. Farkas võtab vihaga hoogu ja sööstab libedast nõlvast üles, ronib siis autost välja ja pühib rahulolevalt higi, samas kui külamehed patsutavad talle õlale, vangutavad päid ja hõiguvad ’Tiro, tiro!’ – hull mees.

Kõik ronivad taas autosse ja sõidetakse edasi, taustaks arutelu et kes ikkagi tellis ertshertsog Ferdinandi tapmise. Tee viib järsult alla ning see on täis peenikest kiviklibu.

’Kuhu see teine tee viis üldse?’ taipab raul lõpuks Ebenilt küsida.

’See viib ka Boti külla,’ vastab Eben. ’Siin on ainult see, et see tee, mida mööda me sõidame, on nii järsk ja halb, et siit ei saa autod tagasi tulles üles, nii et nüüd ehitatakse teine tee kus on autodel lihtsam sõita.’

’Et me ei pruugi homme siit üles saada?’ küsib raul täpsustust.

’Täpselt,’ noogutab Eben.

’Sa ei muretse?’ huvitub raul.

’Vahest homme,’ vastab Eben fatalistlikult, samas kui tee langeb suisa püstiloodis allapoole ja Vladimir võtab ette holodomori ja Katõni.

Boti külla jõutakse lõpuks päikeseloojangul. Küla on kena ja roheline, suured traditsioonilised majad paistmas laiade puulehtede vahel, hiiglaslikud ämblikud kudumas võrke parajasti rauli näo kõrgusel üle teede. Kiiresti tehakse selgeks, et on asju mida tohib pildistada ja asju mida mitte, viimaste sekka läheb näiteks meditsiinitelk, kus šamaanid oma maagilisi asju ajavad. Peale lühikest ringkäiku istutakse ootama kuninga audientsi tema terrassil.

Kuningas Lunu Wenu saabub mõne aja pärast – leebe häälega mees, seljas vana kulunud polosärk, jalgade ümber seotud tekk ja surub kõigil naeratades kätt. Tal on 78 alamat erinevates külades – inimesed, kes järgivad vanu animistlikke traditsioone, kes ei kasuta tehnoloogiat ning elavad omaette, kasvatades kõik oma eluks vajamineva ise. Nende elu valitsevad iidsed reeglid, nende nädalas on üheksa päeva – kaheksa päeva tehakse tööd ja üheksandal kogunevad kõik kuningat kuulama ja lahendama tüliküsimusi. Kui kellelgi on nälg majas, võib ta minna kuninga karja vargile ja patsata sealt endale ühe looma ja kui ta jääb vahele, siis kuningas annab talle teise looma niisama lisaks. Kui naine sünnitab, siis platsenta pannakse karpi ja riputatakse puu otsa, et uus elu kiiresti kasvaks. 

Kõik see on huvitav ja ütlemata põnev – elu, millesarnast ei oskaks muidu ettegi kujutada. Kuningale kingitakse kotitäis beetlipähkleid ning ta pakub omakorda kohvi ja õhtusööki, mille kõrvale Vladimir ja raul vaidlevad tund aega Krimmi üle. 

Kõigele lisaks ööbivad Vladimir ja raul samas toas, nii et nad jätkavad arutelusid seal, võttes läbi ühe teema teise järel, kuni raul lõpuks väsib ja ütleb, et jätkame homme. Voodid on puuraamid, peal linad – kõvad, aga ajavad asja ära, kuigi pakutud sallidest raul loobub vabatahtlikult, kuna need on täis tuhandeid (loodetavasti) koiliblika mune.

Õhtul, kui Vladimir on õnneks ära kustunud, kuuleb raul, kuidas vaikne vihm hakkab krabistama vastu külalistemaja plekk-katust ja ta mõtleb, et huvitav, kas Eben nüüd muretseb.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar