kolmapäev, 3. mai 2017

Maumerest

Hommikul on  vaja langetada filosoofiline otsus – mida edasi teha. H-l on ostetud pilet tagasilennuks 3. mail Balile Endest, aga Ende on juba paar päeva tagasi selja taha jäänud. H peab nüüd otsustama, kas osta uus pilet Maumerest või loksuda Endesse pool päeva bussiga tagasi. Raulil on teistsugune dilemma – kuigi H läheb ära, jääb tema veel poolteiseks nädalaks seiklema, küsimus aga on et kuhu. Flores on juba nagu nähtud, kuhugi peaks edasi minema... aga kuhu?

Tavapäraselt veedaks raul ja H mõned tunnid netis ja otsiks lende ja võrdleks hindu, kuid paraku on internet hüljanud selle osa Floresest. Ei jää muud üle kui otsida kohalik reisikonsultant ja lasta ennast nõustada.

Raul leiab maja pealt Ryani sigaretisuitsu järgi. Pikema jututa palgatakse Ryan pooleks päevaks autojuhiks, et vaadata ringi Maumere peal ja osta mis vaja.

Reisiagentuur on paar kilomeetrit eemal ja vajalikud piletid saab osta. H ostab pileti Maumerest Balile ja raul võtab limiteeritud sihtpunktidest pileti Timori saarele Indoneesiale kuuluva Lääne-Timori pealinna Kupangi.
Raul ja Ryan. Parimad sõbrad šoppamas.

Edasi külastatakse ka kohalikku turgu. Raulil endiselt kraabib hinges, et ta pole leidnud omale sobivat sarongi ja kusagil hinges on tal lootus, et äkki siit ikkagi midagi saab. Lõpuks leitaksegi kaupmees, kellel on müüa jupp sobivat riiet, millest lähedal asuv rätsep saab kokku õmmelda vajaliku riideeseme. Õnnetuseks unustab raul mainida, et sarong peaks olema lääne inimese mõõdus, nii et tulemus on aasia mõõtudes riidetükk, selline kitsas tuub mis raulile napilt selga läheb, kuid vähemalt on midagi olemas.

Ringi sõites tehakse veel peatus ka kohalikus musta liivaga rannas ja H tungival palvel linna ainukeses budistlikus templis, mida peab endine Bali politseinik, kes mõisteti vangi mingi kuriteo pärast millest täpselt aru ei saa, kes vanglas hakkas tegelema kunstiga ja võitis Jakarta liivajoonistuste võistlusel esikoha ja nüüd on budistliku templi valvuriks.

Kuna Maumere linnas pole just palju teha, siis otsustatakse järgmisel päeval ronida ka aktiivse vulkaani otsa. Maumer lähedal on Egoni vulkaan, mille otsa pidi väidetavalt olema väga tore ronida ja mis ühtlasi viimane kord purskas eelmisel aastal. 

Vulkaani juurde saamiseks palutakse korra veel Ryani abi, kes lubab selle korraldada, rõhutades, kui oluline see on et raul ja H ikka läheksid sinna autoga, mitte rolleritega – rollerid on nii nõrgad, et ei suutvat suuri turiste üles välja vedada.

Järgmisel hommikul kell kuus seavad raul ja H ennast valmis. Külalistemaja perenaine on valmis pannud võileivad ja termostega kohvid ja raul pole ka väga üllatunud, kui ette sõidavad kaks rollerit, et turistid peale võtta. H aga keeldub selliste asjade kaasategemisest ja ütleb, et tema kavatseb auto ära oodata. Tuleb ka välja, et rollerid viivad ära hoopis Richardi ja Ani ja Ryani lubatud auto ei ilmugi kunagi välja. Siis võtab külalistemaja peremees asjad oma kätte, paneb oma autole hääled sisse ja sõidutab rauli ja H-d tund aega linnast välja Egoni mäe juurde.

Tee viib kiira-käära mäest üles. Korra tehakse peatus, küsitakse, et kas raul ja H giidi ei tahaks, giid maksab 200 000 ruupiat. Raul mõtleb natuke ja otsustab, et mis see aktiivse vulkaani otsa ronimine siis ka ära ei ole, köömes, ei vaja nad mingit giidi, ja sõidetakse edasi.

Siis pannakse raul ja H maha metsaraja ääres ja öeldakse, et hakake astuma. Väidetavalt läheb ülesronimiseks umbkaudu kolm tundi, aga raul on kindel et nemad teevad selle ära poolteise tunniga, no halval juhul kahega. Nii raul kui H on kogenud trekkijad, kes on hulkunud igasugustel radadel ja igasuguste ilmadega, asi see vulkaani tippu kooberdamine siis ära pole.

Tee ongi üsna talutav, rada sisse tallatud ja tähistatud väikeste kivikuhjadega. Ümberringi on roheline mets ja linnulaul, puulatvades hüppavad ringi väikesed ahvid ja rõõmsameelselt hakkavad raul ja H ronima, valmis purustama kohaliku ülesronimisrekordi.

Peale veerand tundi tõusu on nii raul kui H omadega õhtul. Hing paelaga kaelas nad hingeldavad ja kaanivad ett. Tõus on märgatavalt raskem kui esialgu paistis. Kuivanud puulehed libisevad jala alt ja H ütleb, et tema küll ei tea kas ta üles välja jõuab kui tee nii hull on. Raul mõtleb sedasama, aga ei ütle. Nad ronivad edasi.


Kuivanud lehed asenduvad lahtise kiviklibuga. Päike paistab läbi puuvõrade, higi leotab nahast välja päikesekreemi ning valgesegused higijoad voolavad mööda keha alla. Vahepeal on vaja upitada ennast  üle suurte kivide ja vahepeal kaob rada käest üldse ära. Kaugelt eemalt paistab meri ja Egoni mäetipp on püüdmatutes kõrgustes. Vaated on imelised aga natuke hägused, nagu vaataks neid läbi silmas lõhkenud veresoone, tõenäoliselt kuna neid vaadatakse läbi silmas lõhkenud veresoone. Pool tundi ronimist ja kümme minutit puhkust ja nad ronivad edasi.

Puud jäävad hõredamaks, lahtist kiviklibu on järjest rohkem. Hiiglaslikud sipelgad marsivad üle tee ja väsinud jalad libisevad järjest rohkem. Egoni mäe tipp on hiiglaslik hall kalju kusagil kaugel. Raul ja H sikutavad ennast kangekaelselt edasi mööda kitsast teerada ja üle ümberkukkunud puutüvede. Puutüved on  põlenud, kandes märke viimasest purskest ja kraatrist välja lennanud tulikuumadest kividest. Samm ja samm ja ma ei kuku kordab raul mantrat, mis on teda aidanud läbi Myanmari ja Kambodža matkadest. Nad ronivad edasi.

Siis lähevad asjad halvemaks.

Peale pooltteist tundi jõutakse metsavööndist välja ja viimased puud ja linnulaul jäävad selja taha. Ümberringi on ainult madalad rohttaimed klammerdumas punastest kividest koosnevale maapinnale, kätele pole kusagilt enam tuge leida. Valged pilved hakkavad ümberringi sõudma.

’Huvitav, mis tunne oleks olla keset vihmapilve?’ pomiseb raul endamisi.
’Märg,’ vastab H lakooniliselt. Rohkemateks sõnadeks pole jõudu.

Nad ronivad edasi.

Kipakad rohttaimed asenduvad kividega, kogu mäekülg on kivi ja edasi tuleb liikuda neljakäpakil, klammerdudes iga vähegi stabiilsema kivi külge mis paistab keharaskust kandvat. Pealtnäha kõvasti maa küljes kinni olev kivi liigutab ja verdtarretaval hetkel balansseerib raul oma keharaskust, surudes ennast vastu mäekülge.

’Pekki küll,’ mõtleb ta ja vaatab üle õla allapoole, kuhu ta oleks peaaegu libisenud. Allapoole jääb järsult langev mäeseljak, kust raul on just üles roninud. Kui peaks libisema, siis ei oleks peatumist enne kui ta maandub sada meetrit allpool metsavööndisse kividele.

’Pekki pekki pekki pekki,’ pomiseb raul ja nad vinnavad ennast edasi.

’Oleks ju naljakas, kui me jõuaksime üles mäetipule ja selguks, et selle tipu taga on teine mägi, mis on palju suurem kui esimene ja me peaksime hoopis sinna otsa jõudma?’ hõikab H kusagilt ülevaltpoolt.

’Mhm,’ pomiseb raul, kes suudab seda suurima selgusega ette kujutada. Katkiselt ja kurnatult vinnad ennast üles, arvad et on lõpp ja leiad, et pead veel tund aega ronima, hahahaaa, häid jõule.

Teerada on ammu kadunud, asendudes väikeste kivikuhjadega mis markeerivad lihtsamaid tõuse, kuid vahepeal kaovad ka need. Pilvepiir on ammu selja taga, õhus on kirbe väävlilõhn. Nad ronivad edasi nagu sipelgad, hoides kividest kinni ja otsides mitte eriti edukalt kergemat teed lahtise kivisegapudru vahel.


H vinnab ennast üle viimase mäeseljaku ja selgub, et selle taga ongi teine mägi, mis on suurem kui see, kust raul ja H on just üles roninud. Allapoole jääb pead pööritama panev sügavik, ees peenikese libeda kiviklibuga kaetud mäeselg mis viib järsult tõusva kraatriseinani.

’Sa püha persejänes,’ mõtleb raul. Nad ronivad edasi.

Samm ja samm ja ma ei kuku.
Eestpoolt kostab purskamise heli ning mäeseljaku tagant tõuseb pahmakas suitsu. Igal pool on väävli- ja mädamunalehk. Kruus jalgade all on libe, iga sammuga ähvardades turistid alla sügavikku kukutada. Raul ja H ronivad edasi, hambad ristis.

Mõni minut enne, kui saab täis kolm tundi ronimist, hiivavad raul ja H ennast üle viimase mäeseljaku ja leiavad ennast vulkaani kraatrist.

Kraatri ühes otsas on madal kollane väävlijärv, teises otsas ventiil mis saadab hiiglaslikke aurupilvi taeva poole. Mitmed väiksemad ventiilid susisevad ümberringi, nende ümbrused kaetud erkkollase väävliga. Hingata on raske, väävlilõhn jääb kurku kinni.  Raul ja H istuvad peenikesele kiviklibule, klõpsivad pilte ja puhkavad. Allapoole pole midagi näha, seal on vaid tihedad pilved ja raul mõtleb, et tema küll ei tea kuidas nad siit alla saavad. Väsimus, jalad on valusad.

Selline on aktiivse vulkaani kraater. Väävlilõhn on ka vägev.
Samas on vaated imelised. Elava vulkaani sees seismine on omaette elamus. Eneseületus on viinud tulemuseni. Mitte ühtegi teist inimest pole kusagil läheduses, keegi teine pole ette võtnud sellist ronimist tänase päeva jooksul. See on maailm, mis hetkel kuulub vaid raulile ja H-le, isegi kui see maailm piirdub puhiseva vulkaaniga.

Pildid tehtud ja üleval kolatud mõnikümmend minutit, otsustavad raul ja H seada sammud tagasiteele. Kell 10.25 alustatakse laskumist. Kell 10.26 H kukub esimest korda libedal kivil. Õnneks ei kuku ta kaugele vaid lihtsalt teeb omale natuke haiget, kuid annab aimu, mis ees on ootamas.

Üks ettevaatlik samm teise järel liigutakse alla, rohkem käte kui jalgadega. Iga kivike on ohuallikas, iga samm potentsiaalselt viimane. Samm ja samm ja ma ei kuku, mõtleb raul, ronides mööda kive allapoole. Kivid on punased, kollased valged. Kraater puhiseb endiselt mäeharja taga väävlisuitsupilvi välja.

Imekombel jõudes alla metsapiirile elusa ja tervena istutakse korraks puhkama, kui ümberringi hakkavad langema paksud märjad vihmapiisad. Raul ja H istuvad keset vihmapilve. See on, nagu H prohvetlikult märkis, päris märg.

Kaks tundi on laskutud, kokku viis tundi ronitud. Vesi on otsas. Toit on otsas. Samm ja samm ja ma ei kuku. Üles tulles tundus tee veel lihtne, alla minnes aga on nagu püsti kurat lahti. Jalad ei kuula sõna. Kivid on libedamad kui enne. 

Peaaegu kolm tundi on laskutud kui raul näeb kaugel allpool ootavat autot. Veel ainult kümme minutit mõtleb ta ja peaaegu kukub. Midagi sarnast tundub mõtlevat ka H, kuna tema peaaegu kukub samamoodi.

Ja siis lõpuks – lõpuks! – lähevad asjad paremaks kui raul ja H on jõudnud elusalt ja tervelt alla, kaasas fotod ja videod aktiivsest vulkaanist ja imelistest vaadetest ja puhevil teadmisest, et nad on suutnud ka sellise asja ära teha. Külalistemaja külm dušš tundub imeline.

Kogu ronimine Egoni vulkaani tippu ja sealt tagasi võttis ligi kuus tundi. See oli raske, ohtlik – kuid samas ka üks kõige suurepärasemaid asju mida raul on kunagi kogenud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar