kolmapäev, 10. mai 2017

Teekonnast Timor-Lestesse

Kell seitse pidi raulile järgi tulema buss ja Vladimirile tema ojek. Mitte väga üllatuslikult ei ole kumbagi.

Raul proovib küsida erinevate inimeste käest, et kas nad teavad midagi bussist ja saab vastuseks hulga entusiastlikke noogutusi, mis on küll varjutatud selge lootusega, et kui piisavalt kaua noogutada, siis äkki loll bule läheb ära. 

Loll bule aga ei lähe. Lollil bulel on vaja minna bussi peale.

Või noh, tegelikult ta ei tea kas on vaja ikka minna. Raul on tegelikult natuke kummalises olukorras.
Nimelt kõik materjalid, mida raul on lugenud, väidavad, et mööda maad raul ei saa Timor-Lestesse sisse. Vajalik on taotleda eelnevalt viisa, mille jaoks on vaja 30 dollarit (mida Raulil pole), passipilte (mida raulil pole), täita ja printida avaldusvorm (mida raul ei saa teha), printida välja pangakonto väljavõte (mida raulil ka pole) ja viia need kõik Kupangi (kus raul ei ole) Timor-Leste saatkonda ja oodata mõned päevad (mida raul teha ei saa). Isegi kui kõik see ära teha, siis ütlevad targad raamatud, et mööda maad saavad Timor-Lestesse sisse ainult portugallased ja indoneeslased (raul ei ole ka kumbki).

Seda, et nii peab tegema, väidab nii tol hetkel loetud Eesti välisministeeriumi kodulehekülg, Timor-Leste välisministeeriumi kodulehekülg, kõik Lonely Planeti raamatud mida raul on lugenud ja seda ütles ka Eben, kes ühtlasi andis soovituse, et raul võib ikkagi proovida, et üldiselt valged inimesed lastakse üle. Juhul, kui ei lasta, siis ta võiks proovida välja paista valgem või siis pakkuda kellelegi altkäemaksu, mida küll raul sooviks võimalusel vältida.

Teisest küljest – raul kuulis Kupangis Edwini käest, et Schengenis olevad EL riigid peaksid saama riiki sootuks viisata, näidates selle kinnituseks mingeid indoneesiakeelseid dokumente millest raul mõhkugi aru ei saa.

Seega siis on raul otsustanud selles küsimuses selguse majja tuua ning tema plaani võib kokku võtta umbes nii et ’lähen sõidan kaheksa tundi piirile ja vaatan kas saan üle ja kui ei saa, noh, eks ma siis tulen tagasi või midagi, või, noh, küllap mõtlen midagi välja äkki vist, ah vahet pole äkki tuleb bussis mõni hea idee.'

Nüüd on aga raul olukorras, kus kahe jalaga kipub lonkama juba plaani esimene ots – leida buss piirile.

Lõpuks, peale poolt tundi inimeste käest pärimist ja noogutamist saab raulil villand. Ta haarab lähimal oleval tüübil (koristaja) nööbist kinni ja nõuab kedagi, kes räägiks inglise keelt. Koristaja aktiveerub ja ähvardab leti taga olevaid uimaseid noormehi harjaga, kes pudenevad laiali ja lõpuks tuleb üks neist tagasi pikajuukselise kurja vanema tädiga, kes pursib paar sõna inglise keelt.

Mitte eriti üllatuslikult on Eben lasknud kõik asjad üle. Raul saab teada, et hotelli juures ei peatu bussipoegagi, et tuleb minna hoopis kohalikku reisibüroosse ja sealt kõigepealt pilet osta mis tundub tegelikult täitsa loogiline. 

Reisibüroo on kilomeetri jagu eemal ja raul mõtleb kõigepealt kõndida, kuid hotelli väravas on Vladimir hulga ojekijuhtidega vaidlemas, kõik karjuvad ja Vladimir karjub vastu. Raul läheb ja võtab ühe ojekijuhi omale et saada kiire sõit linna, maksab ühele poisile 5000 ruupiat ja ronib pisikesele skuutrile, mis tema raskuse all raksub ja vajub nii maadligi, et ümberringi olijad hirnuvad naerda.

Viimane käesurumine Vladimiriga – vaatamata pikkadele vaidlustele on Vladimiril hea süda ning tema ja raul lahkuvad suurepäraste sõpradena -  ning raul vurab ojeki tagaistmel all-inna, klammerdudes ratta külge ja püüdes mitte pea ees maha lennata.

Tuleb välja, et kuigi reisibüroos istuv vana hiinlane ei mõika sõnagi inglise keeltkeelt, on tema lapselaps parajasti külas ja see tõlgib ilma probleemideta. Raul saab omale kiiresti bussipileti, öeldakse et buss tuleb poole tunni pärast ning tal palutakse istet võtta ja oodata natuke. 

Mööda suravad motikad ja rattad ja autod ning bemod, millest kostev tümps on metsik ning millede külje turritavad igasse ilmakaarde teravad antennid nagu siiliokkad. Raulile tuletatakse ka koduste poolt meelde, et tal on täna sünnipäev ja informeeritakse teda viisakalt, et üldine arvamus on, et raul on oinas, et ta oma sünnipäeval istub kusagil karuaanuses ja ootab bussi.

Raul mõtleb, et oinas ta võib küll olla, kuid keset Aasia eikusagilt bussiootamine oma sünnipäeval on kummaliselt sümboolne ja sobib suurepäraselt kokku rauli mina-pildiga.

Peale tund aega ootamist saabub lõpuks ka tema buss. Bussis on neliteist istekohta millest on hõivatud vaid pooled, nii et ruumi on laialt. Küll aga okupeerib igasuguse vaba ruumi metsik kõrvakilesid purustav  tümakas, mille bassid on timmitud sellisele tasemele, et iga trummilöögiga jätab rauli süda löögi vahele ja põrand võppub.

Samas on ka logus kirjeldamatult lärmavas bussis mööda ilusat Aasia maastikku sõitmine rauli sünnipäeval kummaliselt sobivalt sümboolne.

Mäed on rohelised, tee käänuline, suur osa teest on eelmisel päeval läbi sõidetud kuna buss suundub kõigepealt Kefemenanu poole ja siis sealt edasi. Tunnid kuluvad ja raulil on palju aega mõtisklemiseks.

See on rauli järjekorras viies reis Aasiasse. Ta on käinud Vietnamis, Filipiinidel, Singapuris, Laoses, Tais, Myanmaris, Indoneesias. Esimene reis oli 2013, nii et ta on täitnud viie aasta jooksul suure hulga oma puhkusest sellega, et on hulkunud ringi erinevates kaugetes kohtades, seljas katkised ja sageli kahtlaselt aromaatsed riided, kannatanud külma ja kuuma, söönud imelisi toite ning siis need mõningatel juhtudel kiiresti väljutanud ebameeldivate haigushetkede jooksul. Ta on kogunud elamusi ja sõpru ning mälestusi aastateks ja kulutanud reisimiste käigus piisavalt raha, et selle eest osta omale korralik elamine, selle asemel et endiselt kodutuna ringi rännata üürikorterite vahel.

Kuid raul ei kahetse ühtegi hetke sellest ajast, mis ta on Aasias veetnud.

Aasia on olnud ja endiselt on rauli suurimaid armastusi. Ta on reisinud paljudes kohtades, Euroopas ja väljaspool, kuid Kagu-Aasia on see, kus ta tunneb ennast sama hästi kui kodus, turvaliselt, õnnelikult. Ta tunneb siin reegleid ja mõistab toime tulla kogu selle kaosega mis tema ümber alati tekib ning päeva lõpuks on tal alati – alati - näol naeratus.  Kui vääramatult tuleb aeg minna tagasi koju on ta alati õppinud juurde midagi uut, kasvanud taas natuke ning ta pole kunagi sama inimene, kes on Tallinnast lumesajus sandaalides teele asunud.

Ja see on ka põhjus, miks raul on siin, oma kolmekümne viiendal sünnipäeval, istumas lärmakas bussis Aasia tagumises otsas, sõitmas vastu tundmatusele.

Ja kuigi temaga ei ole kaasas inimesi, keda ta armastab, on ta kohas, mida ta armastab ja teeb midagi, mida ta armastab.

Piiripunkt on Atatpupust natukene edasi ja sinna jõutakse peale viietunnist reisi. Vahepeal on tehtud peatusi väiksemates linnades ja raulil on õnnestunud ühe sellise peatuse käigus omale osta kilo banaane, mida ta on rahulolevalt bussis närinud et päris nälg kallale ei kipuks. Kõigi käest korjatakse ära passid, kirjutatakse üles nende numbrid. Raul ootab, kas tõstetakse ta bussist maha, aga paistab et mitte.

Lääne-Timori piiripunkt on kena uus ehitis, laiudes sädeleva sooja mere kaldal. Mägedest on alla tuldud ja temperatuur on vastav ning bussist välja astudes on raulil minutiga seljas särk läbimärg. Ümberringi lärmavad inimesed, kes püüavad leida kedagi, kelle pakke mõnetuhande ruupia eest piiripunkti vedada. Raul hiivab oma seljakoti selga ja hakkab astuma.

Lääne-Timorist saab ta välja eriliste probleemideta. Natuke põrnitsetakse tema dokumente, palutakse täita mõningad paberid ja siis lüüakse väljasõidutempel passi ja viibatakse ta edasi ning raul ongi Indoneesiast väljas eikellegimaal.

See on ühtlasi kõige ilusam eikellegimaa kus raul on kunagi olnud. Valge liivaga kaetud rand, sügavsinine meri, teisel pool kõrgumas rohelised mäed. Raul  tekitab kõndijates märkimisväärset elevust – on ilmselge, et pole just palju valgeid kes sedamööda on käinud. Raul satub rääkima imeilusa Indoneesia tüdruku Vivienaga, kes läheb esimest korda Timor Lestesse ning esitab raulile hulgaküsimusi maailma kohta ning naerab nakatavalt, silmad täis elurõõmu.

Timor Leste pool peab raul taas täitma hulga pabereid enne, kui ta lastakse edasi. Raul seisatab mõtlikult ukse ees, kus on silt ’Visa on Arrival’ ja mõtleb, et kas peaks küsima sealt, aga siis otsustab et parem juba õudne lõpp kui lõputu õudus ja läheb otse piirivalvuri leti ette. Ta ootab, kuni tuleb tema aeg oma punane ja viisata pass ulatada kurja näoga idatimorlase kätte, mõeldes, et nüüd saab selgeks, kellel oli õigus, kas kogu internetil ja kahel ministeeriumil või pisikesel pruunil mehel Kupangi mere kaldal.

 Piirivalvur põrnitseb pikalt rauli passi ja sirvib seda. Lõpuks vaatab raulile otsa.

’Estonia yes?’ küsib ta.

Raul püüab välja näha väga valge ning noogutab.

Piirivalvur vaatab rauli, noogutab, lööb rauli passi suure templi ning viipab ta edasi.

Raul astub kümme sammu edasi, laseb oma seljakoti läbi skännida ning astub klaasuksest välja, nüüd juba Timor Leste kõrvetavkuuma päikese kätte.

Bussid ootavad natuke eemal piiripunktist tulevad inimesi. Natuke logumad ja seekord muusikata, kuid bussijuht on vähemalt käinud Sigatüüka Eriti Peast Segi Autojuhtide koolis ning ta on selle lõpetanud kiitusega. Tempo on hingemattev, tee olematu, üks valearvestus ning tee on potentsiaalselt laipu täis, kuid see ilmselgelt juhti ei morjenda. Ta paneb ette järjekordse suitsu, karjub vahepeal mõlemas käes olevasse telefoni, samas kui buss sööstab edasi, sees sada kakskümmend või enam.

Kogu tee Timor Leste pealinna Dilisse võtab veel viis tundi, kuid see on imeilus tee. Kogu tee kulgeb mööda rannikut, nii et vasakul on alati sügavsinine meri, vastu peegeldumas vastu sinine taevas ja päikesekiired ning paremal on külad, mets, hallid mäed.

Dilisse sissesõidul on päike loojumas. Kohe linna servas algavad grillide suitsud, liivarand on täis jooksvaid ja harjutavaid inimesi. Rollerid ja autod sõidavad läbisegi ja liiklus on tihe – pilt, mis on Lääne-Timoris veedetud aja jooksul kippunud ununema. Majad on madalad, kannavad hiinakeelseid silte, palju on pooleliolevaid ehitisi. Tänavad samas on laiad ning paistab, et ükskõik kuhu poole ka ei pöörata, on kusagil meri ees.

Ükshaaval lahkuvad reisijad bussist, raulile noogutades, kuni bussijuht hõikab raulile, et ta tuleks ja istuks tema kõrvale ja juhataks, kuhu tal on vaja minna. Raul lähebki ning Google kaartide abil leitakse kõrvaltänavalt üles Dili backpackerite urgas, kuhu raul on plaaninud mõneks päevaks maanduda.

Hosteli ühisruumis istuvad lääne turistid, loevad, kirjutavad, vedelevad niisama – rohkem valgeid, kui raul on kogu reisi jooksul ühes kohas koos näinud. Talle tuleb vastu hosteli omanik Kim – austraallane, kes mõni aeg tagasi otsustas Timor Lestesse kolida ning tegeleb turistidega ja igavusest mõtles püsti panna ka seljakotirändurite urka. Raul juhatatakse ka tema ühikatuppa, mis on juba täis, välja arvatud kipaka nari kõige kõrgem korrus. Toas surub ta kätt sealsetel olijatel – tõsine ja vaikne argentiinlane Juan ning naervate silmadega Singapuris elav filipiino Arnulfo.

Kuna reis on olnud pikk ja raul vajab hädasti dušši, leiab ta vajaliku ruumi elamise kaugemast nurgast. Kiiresti riided seljast visanud astub ta duši alla ja keerab kraani lahti.

Otse liustikult pärit jääkülm vesi pahiseb hooga raulile otse vastu kõhtu ning paneb ta hinge ahmima. Sipeldes, püüdes libedal ja pikki musti juukseid täis kahhelkivipõrandal mitte kukkuda, haarab raul segistist, et seda kõrvale suunata. Segisti jääb talle kätte ning laialipuistatud vee asemel sulandub jääkülm vesi kokku üheks mõrvarlikuks vooks, mis pahiseb vastu rauli, et siis lennata üle kogu toa laiali. Raul pillab segisti ja haarab kraanist, mis aga tuleb küljest ära.

Lõpuks, peale mitmeminutilist vaevlemist veega, mida lahutab jäätumisest vaid kübeke, õnnestub raulil kontrollimatu veevoog sulgeda ja kuidagi ikkagi ka pesta ja ta mõtleb, et ka see on tegelikult päris sümboolne.

Pestud, viimane puhas (kaenla all suure auguga) särk seljas, istub raul maha ühistoas ja võtab omale taldrikutäie praetud nuudleid. Õhtu veedab ta Kimi, Arnulfo ja Juaniga rääkides, lugusid vahetades ja naerdes. Arnulfo on lõpetanud just kogu Kagu-Aasia ringi, ta on käinud igas siinses riigis ja nüüd tähistab enne tagasilendu, et naasta oma programmeerimistööle Singapuris.  Juan elab Kupangis ja on siin ainult viisajooksul. Liitub ka srilankalane – pruun poiss, kes räägib ülivõrdes oma kodumaast ja kutsub rauli külla. Vahepea astub läbi seitsmekümneaastane austraallane Robert, endine ajakirjanik Hong Kongis kes abiellus kohaliku aafrika päritolu ja kolme lapsega naisega et saada elamisluba ning kelle elu oli tore, kuni ta naine talle kahvliga kallale tuli. Peale seda nad küll lahutasid, kuid ta adopteeris naise noorima tütre ja nüüd kasvatab teda üksinda Tüdruk, ilus tumedanahaline erksaloomuline laps jookseb samamoodi ringi ning suhtleb vabalt turistidega. Õhtul lõpus astub ligi puhtaksaetud põskedega mees, kes rauli nähes laialt naeratab ja talle käe ulatab – Lee, Edwini juures Kupangis esimesel päeval kohatud endisest sõjaväelasest britt on oma habeme maha ajanud ja leidnud Dilist koha, kus müüakse sinihallitusjuustu ja tema silmad säravad.

Ja nii õhtu läheb Dili Central Backpacker's ühikas, täis vaikset sõbralikkust ja reisi- ja muid jutte, kuni raul teeb vea ja mainib, et tal on sünnipäev, mis vääramatult lõpeb sellega, et kogu hosteli rahvas laulab talle pimendatud toas palju õnne sünnipäevaks, samas kui srilankalane kannab talle lauale põleva küünlaga koogi.

Ning kui nii võtta, siis ka see on  väga sümboolne. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar