Teeleasumisest

Viimane öö enne teeleasumist. Sihtpunktiks Indoneesia, Florese saar, läbi Helsingi ja Doha ja Bali, ning raul kontrollib veel korra oma seljakotti ning hommikul pikkadeks lendudeks ning teekonnaks sadamasse selga minevaid riideid.Ilmselgelt pole mõtet palju riideid selga panna - Flores ju asub enam-vähem ekvaatoril, mis sa seal soojade riietega ikka teed. Pealegi on ju Eestiski kevad, linnud laulavad ja puha.

Raul vaatab peeglisse.

Kerged suvised sandaalid jalas, jep.
Mugavad õhukesed valged suvised pikad püksid, on.
Särk, mille peal on kerge suvine fliis, olemas.

Kõik tundub olemas olevat. Tuleb vaid toimetada ennast Tallinna sadamasse, sealt Helsingisse ning siis Vantaa lennujaama. Köömes. Naljategemine. Samas kuidagi raske on lahkuda pikale teele. Harjumatu, kuna seekord jääb M koju ning raul asub teele üksi.

Et üle saada kurvameelsusest, pistab raul korra pea uksest välja, et hingata sisse sõõm meeldivat kodumaa kevadist õhku.

Ust avades paiskub sealt sisse jäine lumetorm nagu hord külmunud hobuseid, tuisates täis rauli silmad ning toppides hoolimatult tema kraevahe täis vesist lörtsilaadset lund.

Raul sulgeb ukse, puristab silmad puhtaks ja köhib. Ilmselt algav tiisikus.

Ja kusagil üleval kuuleb raul onu Murphy kõiketeadvat naeru.