esmaspäev, 24. aprill 2017

Labuan Bajost

Suur prussakas kõnnib mõtlikult lennuki seinal ja liigutab vurre. Ilus prussakas on. Hästi toidetud. Tiivad lausa läigivad sellise kena pruunikas-õlise tooniga.

Raul vaatab prussakat ja mõtleb, et tegelikult ta vist pole kunagi varem näinud lennukis ühtegi teist elusolendit peale inimeste. Nüüd aga siin, Garuda Indonesia Labujan Bajosse lendava lennuki pardal, kusagil Lomboki saare kohal, patseerib prussakas enesekindlalt ringi nagu kuuluks kogu lennuk temale.

Raul sudib natuke teda jalaga ja prussakas poeb seina vahele peitu. Natukese aja pärast pudeneb aga samast august välja terve tema suguvõsa, kes aktiivselt asuvad tegutsema. Üks ründab rauli toidukarpi ning raul ajab teda sealt salvrätikuga minema. Kui H kõvasti karjuma pistab, avastab raul, et teine on võtnud ette frontaalrünnaku ja ronib mööda tema särki üles kõri poole.

Garuda Indonesia lennuk jätkab segamatult teed Florese saare poole. All sinetab ookean, vahetudes helesiniste laikudega, mille all peidavad ennast korallrifid, üleval kilomeetrite kõrgusel raul pidamas surmaheitlust pisikeste prussakapoegadega.

Labuan Bajo lennujaam on üllatavalt suur ja modernne, pakkudes kontrasti võssakasvanud lennujaama ümbrusega. Leidnud maja eest takso, sõidetakse all-linna, mis on kaks kilomeetrit eemal. Raulil ja H-l pole ööbimist broneeritud aga nad on natuke lennukis lugenud erinevatest võimalustest ööbimiseks ja lõpuks otsustanud, et proovivad leida koha mehe juures, kelle nimi on Eddy. Eddy väidetavalt olevat tore mees, kellel on odava raha eest paar kena tuba välja rentida.

Läbimärg Eddy, kes on just ujumast tulnud ning nüüd kõnnib ringi tilkuvates riietes, leitakse auklikult külateelt rolleriga rallimast ning hea meelega näitab ta pakkumisel olevat tuba. Tuba tähendab siis madalaid lagesid, kus raul peab ennast küüru tõmbama et mitte pead ära lüüa, trelle akende ees, valgeksvõõbatud määrdunud seinu ja puitraamidel madratseid põrandal. Konditsioneeri asemel on ventilaator, sääski peletab mingi kahtlane keemiline segu mis lõhnab nagu midagi, mida on skunksid väetisetehasest ära virutanud. Samas loksub otse maja ees sinine meri ning pikemata löövad raul ja Eddy käed.

Labuan Bajos on üks peatänav, mis on ääristatud sukeldumispoodide ja turismibüroodega. Raul ja H leiavad Eddy soovituse alusel meelepärase büroo, kellelt osta paaripäevane laevatuur Komodo ja Rinca saarte juurde draakoneid vaatama. Paraku tuleb välja, et nende soovitud reisi saab alustada kõige varem ülejärgmisel päeval, nii et nad tiksuvad vaikselt päeva linnas ära, uidates mööda lagunenud tänavaid, juues mere poole ehitatud terrassidel arbuusimahla ning aeg-ajalt rallivate rollerite eest ära napilt ära hüpates. Ilm on lämbe, särk seljas märg, kuid siis käib üle kerge vihmasabin mis muudab kõrvaltänavad mudamülgasteks, kuid toob hetkeks leevendust kuumale.

Õhtul avatakse mere ääres öine kalaturg, kus võib mõne euro eest välja valida soovitud koguse mereande, mis kohapeal lahtise tule peal grillitakse ning serveeritakse riisi ja juurviljadega. Kalaturg on täis turiste ja kohalikke, grillide suits muudab kõik halliks ning kusagil selja taga mühiseb vaikselt meri, ja rauli ja H ette kuhjatakse taldrikutäite kaupa grillitud krevette, kalmaari ning kohalikku värsket kala.

Peale ööturgu istuvad raul ja H Eddy õues, kui peremees sisse astub. Raul ja H ründavad teda küsimustega, mida saarel ette võtta sel ühel päeval mis neil nüüd Bajos veeta tuleb enne draakonite nägemist ja Eddy laob neile ette hulga ideid. Lisaks järgmise päeva sisustamisega salapärase koopa ning põneva vaatepunkti külastamisega teeb ta sujuvalt ümber rauli ja H reisiplaani ning jagab näpunäiteid edaspidiseks ning selle kõige juures saab aimu ka tema enda elust ja olust.

Eddy on pärit Florese lähedal asuvalt Lembata saarelt legendaarsete traditsiooniliste Lamalera vaalaküttide külast. Aastasadu on tema  küla küttinud vaalasid, aasta jooksul on tapetud paar vaala, kelle liha on kasutusel raha eest. Küttimistehnoloogia seisneb selles, et hiiglasliku bambusodaga hüpatakse paadist välja ning püütakse sellega vaala susata  – kui ei õnnestu, on kütil lips läbi.

See on ühtlasi elustiil, mis on kadumas. Fatalistlikult selgitab Eddy, kuidas vaalapüüdmine on Indoneesia valitsuse poolt keelatud, külavanem, tema onu, on pandud selle eest vangi ning istub juba kaks aastat kohtuotsuseta. Tema küla jätkab endiselt küttimise traditsiooni – maa on halb, kasvatada pole midagi ning vaalapüüdmine on nende sadu aastaid vana kultuuri alustala. Samas on neile järjest suurem surve, ning mida aeg edasi seda selgem on, et Eddy vanemate küla ja kogu tema hõim, mis Indoneesia kauges nurgakeses on aastasadu püsinud, on määratud vaiksele, kuid kindlale hääbumisele.
Eddy hääl on rahulik, tema inglise keel suurepärane. Ta on suur mees, tema hääl on mahe ja ta naeratab sageli – kuid sellest paistab kurbust. Ta räägib, kuidas ta käib mõned korrad aastas oma perekonnal külas, teekond, mis võtab viis päeva. Ta räägib oma hõimu traditsioonidest ja näitab pilte, vestab jutte ja naeratab ning pikib sisse soovitusi, mida raul ja H võiks Florese saarel veel teha.

Ja nii istuvadki raul ja H vaikselt kogu õhtu logudel plastiktoolidel, pea kohal plekk-katus mille vastu põristab vaikselt õhtune vihm ja kuulavad Eddy lugusid Indoneesiast, Bajost, vaalaküttidest ning iidsetest traditsioonidest, mida maailma kaugetes paikades veel elus hoitakse.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar