kolmapäev, 26. aprill 2017

Labuan Bajost (2)

Raul ärkab pimeduses karjumise peale. See on selline karjumine, mida teeb inimhing, kes on just kogenud ülimat õudust. Selline, mis äratab üles kogu küla ning paneb nad jooksma sinu akna alla, kandes käes tõrvikuid ja sõnnikuharke. Karjumine, mis ütleb, et selle tegija on midagi ränka üle elanud ning kui sellele mitte kohe reageerida, siis järgnevad tagajärjed on kohutavad.

Siis läheb tuli põlema ja selgub, et karjujaks on H.

’Keegi, kurat, kõndis mul just üle näo,’ informeerib ta rauli karjumise vahepeal.

Erinevad variandid käivad läbi Rauli pea. See võis olla geko või mõni muu sisalik. Võis olla hiir või rott. Võis olla mõni mõrvarlik ülimalt mürgine sajajalgne.

Reaalsus, tuleb välja, on palju hullem. Kirjeldamatult hullem.

See on prussakas.

Prussakas, ilmselgelt karjumisest jahmununa, ripub imestunult vurre liigutades võidunud kardina küljes. See aga pole lihtsalt prussakas. See on PRUSSAKAS. Putukas, kelle dieet on sisaldanud suures koguses steroide. Ta on sama suur kui Elroni rong ning must nagu surma perseaugu sisemus.
Või siis vähemalt tundub nii raulile. Ta hea meelega karjuks ka, aga ei saa, kuna on ilmselge, et kui raul midagi kiiresti ette ei võta ,saab ta tagajärgedes süüdistada vaid iseennast ning H pilgu järgi otsustades tagajärjed ei ole meeldivad.

Niisiis võtab ta põrandalt plätu ning asub koletislikku putukat pisikeses toas taga ajama. Prussakas lendab siia-sina, nagistab pilkavalt jalgadega, kuid lõpuks peale mõneminutilist tühja vehkimist lömastab raul edukalt satika keset põrandat. Igaks juhuks annab ta sellele veel paar obadust, et kindel olla, et putukaga on krõõska.

Raul ja H vaatavad üksteisele otsa. Nad teavad, mida see tähendab. Kusagil siin, vahest siinsamas toas, on neid veel. Kümned ja kümned. Suured vurre liigutavad satikad. Hirmuäratavalt suured.

Samas, see on ju Aasia. Siin on sellised asjad tavapärased.

Ja nii siis lükkab raul hiidprussaka jäänused voodi alla Eddyle leida, H kustutab tule ära, mõlemad viskavad oma madratsitele pikali ning jäävad külmalt magama.

Hommikul Eddy ei ole väga üllatunud prussakast kuuldes. Ütleb, et ta on so sorry ja koristab laiba ära mingi hetk.

Päeva eesmärgiks on näha ära midagi, mida saladuslikult kutsutakse salajaseks koopaks. Väidetavalt on sinna saada raske ning see on megasalajane asi, aga mis pidi olema jube ilus. Sinna saamiseks on vaja sõita auto ja paadiga ning siis kõvasti ronida.

Kõlab nagu raulile sobilik tassike teed.

Niisiis istub raul Eddy rolleri tagaistmele ja nad sõidavad lähedalolevale teeristile, kus on pargitud mitmed enam-vähem uued autod, mille juhid tukuvad lähedal varjuliste põõsaste all ja söövad praetud riisi. Raul saab kiiresti kaubale noore tüübiga nimega Iranaeus, kellele kuulub peaaegu esinduslik Toyota, ning 700 000 ruupia eest on Iranaeus nõus olema raulile ja H-le päev otsa giidiks ja autojuhiks.

Paraku osutub kogu protsess keerulisemaks kui arvatud. Loogika on lihtne – tuleb sõita kohalikku kalurikülla, sealt rentida paat koos kalameestega ning sõita koopa juurde. Paraku on vihmasajud teed läbimatuks muutnud ja nii paarutab Iranaeus mööda olematuid külavaheteid kus kohalikud puhastavad matšeetedega varbaküüsi ja põrnitsevad möödasõitvat autot kahtlustavalt.

Peale poolteisetunnist seiklemist, jätab Iranaeus auto seisma järsule mäekallakule mererannikul ning mööda kitsast libedat rada ronitakse alla mere äärde. Sinna on moodustunud väike abajas kitsa liivarannaga, tuulte eest varjavad seda tihedad mangroovisalud ja veepinnal hüplevad ringi lendkalad. Ühtlasi mängivad seal vees kümmekond pisikest pruuni poissi ja kui raul oma jala vette pistab, ujuvad kõik lähedale seda kaema ning rauli varbast sikutama. Suur valge jalg, jippiii.


Sadamas on olemas ka paat, aga mitte paadimeest, paadimees on kadunud. Otsitakse siit- ja sealtpoolt, aga pole. Keegi teab et on lihtsalt joomas, keegi teab et on linnas joomas. Alusfakte see ei muuda ja nii istuvad raul ja H ja Iranaeus paar tundi päikese käes paati oodates.

Lõpuks saabub sobiv kala järele lõhnav, aga tõenäoliselt mitte lähima paari tunni jooksul uppuv paat, sees kolm kalameest. Neljasaja tuhande ruupia eest keeratakse paat ringi, raul, H ja Iranaeus ronivad paati ning kurss võetakse avamerele, Rangko saare suunas..

Paat sõidab mööda sinist vett, mis vahepeal  rannale lähenedes muutub klaasjaks, helesiniseks, läbipaistvaks. Vee alt paistavad korallid, vetikad, värvilised kalad, hele liiv. Päike murdub selges vees, sillerdades tuhande värviga.

Rangko saarel on väike kitsas liivariba, kus paar poolalasti turisti ujuvad. Kivine tee viib viie minutiga mäest üles sügava koopasuudmeni, kust turritab välja kulunud köis, sõlmed sees. Köie abil laskutakse alla pimedasse koopasse, kus õhk on nii kuum ja lämbe et tundub suisa tahkena ning higi pressib igast poorist välja nagu oleks saunas.

Ja seal all on helesinine kristallpuhta veega laguun.

Miljoneid aastaid vanad stalaktiidid ripuvad kõrgest koopalaest alla. Seintest turritavad välja iidsed kivistised. Väikesed tumedad linnud vilksavad koopasuust sisse, teevad ringi ning lendavad jälle välja. Valgus peegeldub tagasi siniselt veelt, värvides koopalae helesiniroheliseks veiklevaks auroraks.

Ja raul sukeldub sellesse sooja värvilisse puhtasse soolasesse vette, ning mõtleb, et ta võib sinna jääda päevadeks.


Rahulik idüll maa-aluses laguunis katkeb paraku kui koopa sissekäigu valgussõõrist hakkavad sisse turnima teised turistid, seetõttu peab raul kahetsustundega soojast välja ronima mööda libedast savist ning lahtistest kividest koosnevat teerada, korjama oma asjad kokku ning kõmpima mööda kivirada taas alla randa.

Rangko koobas on kõige ilusam koht, kus raul kunagi ujunud on.

Tagasiteel on saabunud mõõn, nii et kalapaat ei saa enam kalameeste küla juures randuda, vaid raul ja H peavad võtma oma kodinad ja hüppama vette ning kõndima viimased sada meetrit kaldani jalgsi läbi madala sooja vee. Liiv ja savi lirtsuvad varvaste vahelt üles ning aeg-ajalt näksavad väikesed kalakesed rauli kannast.

Õhtu lõpus tehakse peatus veel Batu Cermin koopas, mis on ka kena, aga sugugi mitte Rangko koopa mastaabis ja kus piletimüüja kurnatult magab, pea laua peal.Sealt edasi viib marsruut Labuan Bajo lähedale mäe otsas, mis kannab Adelie vaateplatvormi nime. Väikesed rohelised künkad kõrguvad saare kohal, nende tippu viimas kitsad rajad, mida mööda ukerdavad turistid ja kohalikud ülespoole. Raul ja H küll mõtlevad, et kas hakata kõige kõrgemasse tippu ronima või leppida vähemaga, kuid kui juba siinolemise nimel taluda hiidprussakaid, siis ükski tipp pole liiga kõrgel.

Otsus osutub õigeks, kuna Adelie kõrgeimast tipust avaneb suurepärane vaade üle kogu Labuan Bajo. Igal pool ümberringi tõusevad sinisest merest rohelised kaljusaared, Bajo sadamakai tuled on heledad ja värvilised. Päike loojub aeglaselt silmapiiri taha, värvides nii rohelised saared kui sinise mere üle oranži kuldpruuni kumaga ning raul ja H istuvad mäe tipus koos mõne teise turistiga kuni peaaegu on pime.

’Ma olen enda peale ütlemata kade, et ma saan siin olla,’ tähendab H lõpuks tagasiteed alustades. Raul kuulab ja seda mõtestades libiseb ja peaaegu kukub ning murrab kaela.


Õhtul jäetakse hüvasti Iraneusega ning Ira ja Eddy lubavad koos panna kokku uue reisiplaani raulile ja H-le kui nad on Komodo saarelt draakoneid vaatamast tagasi tulnud. Õhtu on vaikne ja kena, kusagilt ülevaltpoolt kostab turistide peomuusikat ning raul läheb ja hiivab omale kalaturult taas kausitäie grillkrevette ja –kalmaare, ning vaevalt on ta selle kätte saanud kui alla mühiseb troopiline vihm ja uputab üle nii rauli kui tema kalmaarid. Tagasiteel on külavaheteest saanud mudamülgas, kuhu raul jääb iga sammuga kinni ja peaaegu kaotab sandaali.

Samas, see on tibatilluke hind mida maksta Adelie päikeseloojangu ja selle eest, et sul on võimalus ujuda sügaval maa-all helesinises laguunis, ning raul tabab end mõttelt, et ta täitsa saab aru, miks H iseenda peale kade on.

Labuan Bajo, pisike mittemidagiütlev kaluriküla ühe peateega ning Eddy logu majaga, kus  duši aset täidab kopsik külma veega ning kus wc on auk põrandas, on lõpptulemusena osutunud kohaks, kust on võimalik leida erakordseid elamusi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar