neljapäev, 27. aprill 2017

Teekonnast Komodole

Päev on alles varajane kui raul ja H ronivad härra Ficko valge-pruunikirjusse laeva.

Laev on siinsete aluste mõistes suur. Kahe tekiga. All on VIP kajutid, kus pesitsevad kaks austraallast, Renee ja Simon. Raul ja H kui kokkuhoidlikud inimesed ronivad kitsa ja järsu redeli kaudu teisele tekile kuhu on paigutatud mitu paksu madratsi ja kus laeks on  õhuke presentkatus. Seal on ennast juba sisse seadnud teised reisikaaslased – norrakas Harald koos argentiinlase Grazielaga, habetunud prantslane Romaine koos oma pisikese blondi tšehhitarist Karolinaga.

Reisiplaan on kahepäevane – sõita Kanawa saarele snorgeldama, sealt Manta Pointi astelraisid vaatama, seejärel Padari saarele mäetippu ronima ja ööbida laeval mõnes väikses abajas tähtede all. Teise päeva plaan näeb ette draakoneite otsimist Komodo ja Rinca saartel ja roosa liivaga rannal snorgeldamist Komodo saare tagumises otsas. Kogu lõbu läheb maksma miljon ruupiat.

Väikesed delfiinid saadavad paati kui see sõidab välja Kanawa saare poole. Bajo ümbrus on täis puistatud pisikesi saarekesi, mida katab roheline taimestik ning kus kaljupragudesse klammerduvad vähesed vibalikud puud. Saarte rannad on paksul täis kasvanud läbipääsmatuid mangroovisalusid mille vahel hüplevad sädelevad lendkalad.

Kanawa saar on sügavvalge liivaga kaetud ning päike lõõskab nagu leegiheitjaleek. Peale pandud päikesekreem tundub seljas sulavat ning raul on kindel, et korralik päikesepõletus on garanteeritud. Laevast võetakse kaasa mõned vanad snorgeldamismaskid ja mootorpaat, kuhu Euroopas mahutataks maksimaalselt neli inimest, aga indoneesias probleemideta kaksteist, võtab suuna rannale. Mootor paadi päras küll turtsub natuke ja näeb ränka vaeva raskes ülelastis paadi liigutamisega, kuid vähemalt on ta enam-vähem veekindel.

Meri on soe, rannalähedased korallid on elavad ja täis kalu. Raul näeb maailma suurimat merisiilikut, klounkalu ja muud kirevat mere-elu, kuid siis loobub töötamast ta maski õhutoru ning läkastades ja soolast merevett sülitades tõuseb ta pinnale ning sumab kalda poole. Äraneetud odav ja katkine kraam.

Enne rannale jõudmist on raulil suu ja silmad paksult merevett täis. Ta istub puu alla varju ning mõtleb, et järgmine kord võtab oma snorgeldamisvarustuse ise kaasa ja vaikselt plaanib oma maski järgmises kohas kellegi teisega salaja ära vahetada.

Paari tunni pärast sõidetakse taas edasi. Uueks sihtkohaks on Manta Point – koht, kus rohke planktoniga alasse tulevad toituma astelraid. Raul on mõelnud, et ju siis sõidetakse paadiga ringi ning vaadatakse raisid paadist, aga tuleb välja, et hoopis pannakse uuesti snorgeldamisvarustus selga ning hüpatakse vette. Raul on küll natuke skeptiline selle avantüüri osas, kuid ühtegi raid samas ka ei paista ning äkki näeb veel koralle. Oodanud ära kuni teised vette hüppavad, slikerdab raul vaikselt ringi varustusekastis, leiab sealt omale uue õhutoru mis paistab töötavat, hiivab selle ära ja hüppab vette.

Kogu grupp solberdab juba kusagil eemal ja raul võtab ka suuna sinnapoole. Vastu ujub H, kelle varustus on juba koolenud ning kes jõuab laevale tagasi natuke enne lõplikku uppumist. Raul ujub paadi lähedal edasi-tagasi, aga vesi on sügav ja tume ning põhi on kaugel ja pole nagu midagi vaadata. Pead veest välja pistes raul näeb, et H karjub midagi talle, ja nii ta siis võtab suuna paadile ja hakkab sinnapoole ujuma.

Peale viiendat tõmmet annab ta õhutoru otsad ja raul tõmbab suure hooga kopsud merevett täis. Puristades ja läkastades vajub ta vee alla, sülitades suust toruotsiku ja puhudes vett välja. 

Ees, vaevalt paari meetri kaugusel on hiiglaslik vari. Suu ammuli, mustad uimed laisalt liikumas, ohtlik saba aeglaselt võnkumas, ujub gigantne astelrai otse rauli poole.

Jalalöök toob rauli uuesti veepinnale. Ta ahmib suhu suutäie värsket õhku ja pöörab ennast ringi, et raist eemale ujuda – ning vaevalt meetri kaugusel on teine sama suur rai.

’Nüüd on vist pekkis,’ konstateerib raul mõttes.

Teadmata täpselt milline tegutsemisviis oleks kõige parem, jääb ta seisma, hoides pea vee peal, püüdes hingamist korda saada ja mõtleb, et päris piinlik, sai siia tuldud murega, et teda võivad süüa draakonid, aga lõpuks on ta õhtuoode sootuks mingitele kaladele. 

Raid mööduvad temast, üks ühelt, teine teiselt poolt, jätkates oma rahulikku teekonda rauli ignoreerides ning kui ta on natuke veel hingeldanud ja vees sipelnud, jõuab ta lõpuks paadini ujuda ja välja ronida.

Vees tunduvad raid märkimisväärselt suuremad. Eriti nende suud.
’Oli äge jah?’ pärib laevakapten irvitades ja raul on valmis ta üle parda viskama, samas kui H ütleb, et ta oli raulile karjunud, et too eemal püsiks või paigale jääks.

Edaspidise osas otsustab raul sooritada igasugused merelooma-vaatlused viisakalt ja meeldivalt distantsilt, mis jääb parajasti mere ja laevareelingu vahele, et mitte kalu häirida. Vähemalt kümme raid ujub laisalt edasi-tagasi paadi ümber, möödudes snorgeldajatest mõne meetri kauguselt, vahepeal ujudes ka paadile nii lähedale, et võiks peaaegu sirutada käe välja ja neid puudutada.

Järgmised mõned tunnid viivad laeva Padari saare juurde. Padari saar on väike vulkaaniline saar, kus kunagised kivistunud laavajõed on veel endiselt näha ja rannad sädelevad mustast liivast. Rohelised mäetipud kõrguvad taeva suunas.  Plaan on siin korra peatuda ja ronida mäe otsa.

Turistid ronivad väikesesse mootorpaati, mis võtab suuna kaldale. Paraku on samas suunas liikumas teine, märgatavalt suurem ja täiskiirusel kihutav laev, kus inimesed karjuvad ja vehivad kätega, et tõmmake oma õnnetu küna eest ära.

Ülekoormatud mootorpaadi mootor valib selle hetke et ära surra. Juhitamatus paadis ulpides vaatab raul nende peale sööstvat laeva, mis läheneb vääramatult ja hirmuäratavalt nagu maksuamet, samas kui poisid paadis püüavad meeleheitlikult mootorile elu sisse puhuda.

Karile jooksnud laev. Äkki kunagi saavad lahti.

Lõpuks turtsatab mootor tööle ja paat tüüritakse napilt teise laeva kursilt kõrvale. Laev sööstab edasi otse ranna poole, ilmselgelt plaanides teha suurepärast kurvi ning heita ankur rannaga paralleelselt, laevameeskond reelingutel kõlkumas ja kõvasti karjumas. Tüürimees aga teeb ilmselt valearvestuse ja raginaga sööstab laev otse karile ning jõnksatab seisma. Meeskond pudeneb laeva pealt vette uurima ja püüab kambakesi laeva madalikult lahti lükata, kuid see on karil kinni nagu kadedus eestlase hinges.


’Tõusu ajal saavad välja,’ irvitab rauli paadis olev poiss, ning tüürib tõrksalt turtsuva mootoriga paadi randa. 

Tõus Padari saare tippu võtab paarkümmend minutit. Üles ronitakse vahepeal püsti, vahepeal neljakäpakil, laveerides teravate kivirahnude vahel. Paremal pool on sügavik kus kaljusein langeb püstloodis mitukümmend meetrit alla musta vulkaanilise kiviga kaetud rannale kus murduvad valged lained. Raul ronib, jalad pingest ning väsimusest mitte kõige kindlamad ja mõtleb, et seekordne reis on ikka väga küllastunud igasugustest kahtlastest avantüüridest.

Mäe tipust avanevad vaated on imelised. Asuursinine vesi, valged murdlained, rohelised saared, hallid kiviseinad, valged väikesed pilvetupsud ning taevas endiselt paistev õhtupäike sulandub kõik kokku maaliliseks vaatepildiks, millel vist ei ole võrdset. Pole ka teisi gruppe üles ronimas ning mõneks ajaks on see pilt üksnes kaheksa higist läbimärja ja väsinud ja fanaatilise kiirusega pilte klõpsiva turisti päralt.
Vaade Padari saare tipust. Vaade ostetud katkise püksitagumiku hinnaga.

Kui ülestulek oli raske, siis allaminek on veelgi raskem. Lahtine kruus ja tolmune kiviklibu on reetlik. Kõik turistid pidevalt libisevad ja vehivad tasakaalu otsides kätega, kuid ainult raul libiseb ja kukub, seda hetkel, kus ta on lahkelt jagamas H-le õpetussõnu et kuidas tuleb laskuda kukkumata. Õnneks langus peatub kiiresti ning lõpeb üksnes määrdunud tagumikuga, kuid ego parandamiseks läheb ilmselt mitu päeva. 

Kui kõik on laevas tagasi ja kurss võetakse Komodole, siis üksik merikotkas teeb tiiru laeva kohal ja suundub siis kusagile kaljupragudesse - viimane tervitus Padari saarelt ja hüvastijätt selle imeliste vaadetega.

Päikeseloojang Komodo saare taha koos sügavtõsiste aruteludega.
Aruteluteemaks et kui palju aloe verat päikesepõletuse peale
on siis ikkagi piisav.


Paar tundi hiljem kui päike on loojunud ja meri muutunud helesinisest tumesiniseks ja siis sünkjasmustaks, heidetakse ankur Komodo saare külje all. Pimeduses paistavad mangroovipuud, eemal säravad kahvatult teiste laevade tuled. Õhtusöögi juurde vesteldakse tasakesi juttu, vahetatakse reisikogemusi, räägitakse juhtumitest Aafrikas, Aasias, Euroopas ja mujal. Igaühel kaheksast inimesest laua ümber on oma jutt rääkida, hõõrudes ohtralt aloe vera geeli päeva jooksul ekvaatori halastamatu päikese poolt põletatud kohtadesse.



Ja kui raul lõpuks viskab ennast pikali laiale madratsile, vaadates üles öötaevasse kus linnatulede puudumisel särab Linnutee nii eredalt, mõtleb ta, et ta on enda peale ütlemata kade.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar