Otse põhisisu juurde

Rändamisest läbi Florese

Eddy ja meri ja vundament vees. Sellest pidi tulema
mošee, kuni keegi taipas et turistidele see ei
meeldiks ja ehitis jäeti pooleli. Keegi vundamenti
ka ära lõhkuda ei taha, kuna see ei meeldiks
moslemitele ja nii ta seisab seal igacvesti.
Peale kiire hommikusööki kell seitse on Ireneus juba kohal oma läikima timmitud Toyotaga. Eddy istub oma tavapäraselt kohal maja ees mere ääres ning jagab nõuandeid vasakule ja paremale. Sotid tehakse selgeks – kolm ööd Eddy juures maksab 420 000 ruupiat, ehk umbes 28 eurot, arvestamata reisinõustamist. Eddy on olnud hindamatu, tema lood huvitavad, ning ta saadab rauli ja H ära natuke nukrate sõnadega, et kui nad tahavad veel draakoneid näha, siis selleks on aega veel paar aastat, enne kui turismitööstus nii selle kui ka Bajo kummaliselt meeldiva aura tapab.

Paar kiiret esmatarbekaubapeatust hiljem roolib Iren oma masina linnast välja. Liiklus on vasakpoolne ja aasialik, ehk sõiduradasid on alati nii palju kui vaja ja kus ainult teel saalivad inimesed saavad aru et kuhupoole ja milliste reeglite alusel nad on minemas, ning sageli ei tea nad ilmselt kumbagi, vaid saalivad lihtsalt selles segaduses lõbu pärast või surmasoovist ringi.

Kui algne plaan nägi ette külastada UNESCO maailmapärandis olevat Wae Rebo küla, siis uus plaan viib samas lähedal asuvasse Toda külla vastavalt Eddy soovitusele. Põhjuseks taas turism – Wae Rebo olevat kaotanud Turistivoolu all igasuguse autentsuse, mida aga Toda on veel väidetavalt säilitanud.
Tee Todasse on kiira-käära läbi paksu roheluse. Kõik kasvab - banaanipuud, liaanid, juurikad, puud, rohttaimed, kõik on erkroheline ja selle sisse on ära uppunud väikesed külad ja majad ja kitsad teed. H palub Irat, et too viitaks, kui mõni kohvi või kakaopuu tee peale satub, et ta tahaks sellest pilti teha ja Iren noogutab ja lubab meeles pidada.

Teed Floresel on valdavalt mägiteed mis tähendab iiveldusttekitavat käänlemist mäest üles ja alla, vasakule ja paremale, alati on ühel pool kutsuv kuristik. Tund aega peale starti ollakse Labuan Bajost eemale saadud vaid mõned kilomeetrid.  Teed jagavad rollerid ja mootorrattad ning uued autod, sekka vahel mõni selline isend mis paiskab välja nii palju musta suitsu, et tõenäoliselt on üksnes see auto ainuisikuliselt vastutav suure osa kliimamuutuse eest.

’Nüüd vist suri jälle üks õnnetu jääkaru,’ ümiseb H kaastundlikult, kui üks selline tossav monstrum on jälle selja taha jäänud.

Vahepeal tehakse jalasirutamispeatus külakeses, kus punt kohalikke suitsetavad poe ees ja vist ootavad bussi. Buss tulebki, üks meestest sirutab käe välja, kuid buss sõidab külmalt mööda. Mehed panevad karjuma kuid buss annab gaasi, samas kui õnnetu mahajääja haarab oma kraami kaasa ning lidub mööda teed bussile järgi. Mööduv roller peatub, võtab mehe peale ning nad kaovad käänaku taha, mõlemad rusikat vibutamas.

Viimane teeots Toda külasse on lootusetult lagunenud ja nii kitsas, et Eestis oleks tegemist ühesuunalise jalgrattateega, kuid siin käsitletakse seda sujuvalt kui mitmerealist kahesuunalist maanteed. Kui kaks autot kokku saavad, siis üks tagurdab senikaua kuni leitakse möödasõiduvõimalus või tagurdatakse kogemata kuristikku. Iren selgitab, et tee on vilets seetõttu, et Toda küla lihtsalt ei oska valmimistel õige kandidaadi poolt hääletada, et nad alati toetavad kaotavat kandidaati. Ireni enda küla hääletas viimati võitja poolt ning nad said selle eest omale külla nii tee kui ka elektri, aga need Toda tüübid olevat natuke jobud.

Toda sissekäigu kohal kõrgub hiiglaslik ehitamisjärgus kirik – kirikut ehitatakse külaelanike annetuste abil, nii et selle valmimiseni võib minna veel vahes mõnikümmend, või siis vahest ka mõnisada aastat, veel kauem kui nad õige kandidaadi poolt ei hääleta.

Rauli ja H võtab vastu külavanem oma naisega, kes on just ära saatmaks kahte maailma kõige mornimat sakslast, kes pole vist iialgi oma elu jooksul naeratanud. Neile pakutakse teed ja kohvi, tõmmatakse selga kohalikud kirevad sarongid, upitatakse raulile pähe külavanema müts ja näidatakse kohalikku küla. Külas kõrguvad suured iidsed koonusekujulised majad kus elasid mitmed pered koos ning kuhu on maetud siinse kunagise kuningriigi kuningad. Elamud on ehitatud bambusest, kaetud palmikoorega, seal ripuvad tseremoniaalsed relvad ja kaitsevahendid. Kõige taha on rituaalse sinise riide alla peidetud kohalike suurim aare – inimnahast trumm. Legend räägib, et kohalikule kuningale oli hakanud meeldima külas üks tüdruk, kes oli ta aga kuu peale saatnud ning soovinud, et kuningas teda enam ei vaataks. Kuningas siis oli natuke pahaseks saanud, laskis tüdruku kinni võtta ja teha tema kõhunahast trummi, et ta saaks teda alati vaadata.

Trumm ise on katki kuivanud ja on paigutatud pimedasse nurka, nii et mine võta kinni mis värk sellega on.

Kõik see – nii iidsed koonusekujulised traditsioonilised elamud kui uued, kohati juba roostes plekk-katusega osmikud, kõrguvad laial platool, kust avaneb imeline vaade üle sinetava mere.

Tagasiteel tundub, et vahepeal on tee läinud veel halvemaks, kuigi see ei tohiks põhimõtteliselt enam võimalik olla. Auto hüppab ja jõnksutab, nii et soolikad lähevad sassi, kuid hoolimata rauli sisikonna olekust läheb see alati edasi, kiira-käära läbi džungli, läbi külade ja üle mägede. Aknad tehakse lahti ning sissetulev õhk on magus – lugematute lillede ja õite õitsemise lõhn. Teed ääristavad viljapuud, valdavalt banaanid ja papaiad. Pidev signaalitamine loob üldise taustamüra ja edasi-tagasi saalimine autode, busside ja rollerite vahel ei lase kunagi igavust tunda.

Tunde hiljem jõutakse Bacungi külla, kus tehakse peatus. Rutengini jääb veel pool tundi sõitu ja rauli kõik kondid on kanged. Küla on tuntud oma ämblikuvõrgu-laadsete riisipõldude tõttu, mida saab imetleda peale mõneminutilist mäe otsa ronimist. Üllatuslikult mõneminutiline ei tähendagi seekord poolt tundi ronimist mööda mõrvarlikku mäekülge, vaid lühikest ülespoole minekut mööda üsna korralikku treppi, kuhu parajasti suurtest bambuspalkidest ehitatakse käsipuud, et kobad turistid ei koperdaks ja oma kaela ei murraks.

Üleval mäetipus avaneb suurepärane vaade üle laia rohelise oru. Oru põhja on rajatud ämblikuvõrgu-sarnaselt rohelised riisiterrassid, kus töötavad tibatillukesed inimesed. Terrassid ronivad üles veel ka mööda mäekülgi, nende vahele pillutatud majad ja väikesed külad. Kõik vesi tuleb mägedest, mis siis juhitakse põldudele läbi komplitseeritud kraavisüsteemi. Põhjuseks, miks riisiterrassid on rajatud sellisel ebaharilikul kujul on, et see sümboliseerib ühtsust – kõik on erinevad, kõik on ühtsed. Igal inimesel, igal perel on oma põllusiilud, kuid nad kõik on osa ühest suuremast tervikust.

Tagasiteel H peatub ekstra rohelise puu juures, mille küljes ripnevad tillukesed rohelised marjad.
’Oi milline rohelus, ’ ütleb ta, ning asub seda aktiivselt pildistama. Tuleb välja, et täiesti kogemata on ta saanud kätte oma kohvipuu-pildi, ning pisut eemal istuvad külainimesed näevad turistide segadust ning tooreste kohviubade näppimist ning tulevad tutvustama ka muid viljapuid nagu kakao, aidates likvideerida turistide teatud mahajäämust Aasia botaanika osas.

Ning veel tund aega hiljem keeratakse lõpuks sisse päeva lõpp-punkti Rutengi. Ruteng on väike, madalate segipillutatud majakestega linn, kuhu ümberkaudsetest mägedest voolavad paksud tumedad ja niisked pilved, pudistades igale poole jahedat uduvihma.

Rutengis ei ole ööbimist kinni pandud, kuid lõpuks peale väikest ringisõitmist maandutakse kohalikus nunnakloostris, mis kõrvaltegevusena rendib ka tube välja. Tuba on kvaliteedilt kaugel Eddy pisikesest urkast – põrandad on plaaditud, vannituba suur, dušs euroopalik ja soe, isegi toas ringilendlevaid malaariasääski on terake alla miljoni ning nii raul kui H on rahul. Akna taga rohelises hoolitsetud aias siristavad ritsikad, eemalt kostab mošee kutseid palvele.

Kõik hinnangud, mis raul on netist nunnakloostri kohta lugenud rõhutavad, kui mõnus on hommikul ärgata õdede kauni laulu peale päikesetõusul. Sellest lähtuvalt ei hakka raul isegi kõrvatroppe kõrva panema ja ta uinub, oodates pehmet äratust nunnade lauluga.

Kommentaarid