pühapäev, 23. aprill 2017

Pikast teest Aasiasse

Kui raul hommikul laevast maha astub, on Tallinnas sabistanud vihmasadu õnneks lõppenud, kuid asendunud Helsingis puhuva jäise tuulega mis lõikab luust ja lihast läbi.
  
Raul kõmbib mööda trappi alla ja surub käed sügavale fliisi taskutesse, otsides sinna peitunud kiiresti lahtuvat raasukest soojust. Ümberringi kiirustavad inimesed, seljas talvejoped ja jalas soojad saapad ning põrnitsevad rauli imestunult, kui too suviste sandaalidega lörtsistes veeloikudes sumpab.

Raul leiab raskusteta Vantaasse mineva rongi ja istub maha. Tema vastas niheleb poiss, kes põrnitseb vaheldumisi aknast välja ja oma telefoni ja küsib lõpuks raulilt et kuhu rong läheb. Raul ütleb et lennujaama. Poiss niheleb veel natuke ja küsib et millisesse lennujaama. Raul ütleb et Vantaasse. Poiss niheleb veel natuke ja järgmises peatuses vupsab rongist välja ja rohkem teda ei näe. Loodetavasti leidis omale sobivama lennujaama.

Lennujaamas raul ei märka strateegiliselt tema teele paigutatud täpselt kubemekõrgust metallposti ning ta kõnnib sinna kõigi ümbritsejate rõõmuks täie hooga otsa.

Eemalt lehvitab tuttav nägu. Kuigi M on seekord kodus, säästes ennast targalt Komodo draakonite poolt ärasööduks saamisest ja metsikust hulgast malaariasääskedest, teeb seekordsed kahtlased avantüürid taas kaasa vana tuttav H, kellega koos on Namiibias põgenetud lõvide eest,  sõidetud kolmveerandi ulatuses uppunud paatidega Mekongi deltas Vietnamis ja ronitud suitsidaalselt Filipiinide riisiterrassidel ning on otsustanud taas eluga riskides Aasiasse tulla. 

Paistab samuti, et Murphy on võtnud reisi seekord ekstraterava tähelepanu alla. Raul, kes viimasel ajal on läinud lennujaamade turvakontrollist läbi kiiresti ja valutult nagu raha pangaarvelt, selekteeritakse välja lõhkeainekontrolliks ja täiendavaks passikontrolliks. Dohasse minevale lennukile minnes vaadatakse tema pardakaarti pikalt, pannakse see siis kõrvale ja talle viipab kena prillidega tüdruk. Raul läheb, mõeldes, et oleks pidanud vist ikka habeme ära ajama.

Tuleb välja, et prillidega tüdruk tahab kaaluda tema seljakotti mida raul kavatseb käsipagasina lennukisse smugeldada ja mis, nagu raul teab, peab kaaluma seitse kilo ja mis, nagu raul samuti suurepäraselt teab, kaalub märkimisväärselt rohkem.

’Oi, üle üheksa kilo,’ vangutab tüdruk pead. ’Eieieie, sellega te lennukisse ei pääse, palun võta vähemaks.’
Raul teeb koti lahti, võtab läpaka kaenlasse. Tüdruk kaalub uuesti seljakotti.
’Ei, ainult kaheksa kilo on nüüd, sellest ei piisa, võta veel midagi välja,’ ei ole tüdruk rahul.
Raul avab koti, võtab välja kotikese šampooni ja hambapastaga ja surkab selle taskusse. 

Tüdruk kaalub uuesti,  noogutab rahulolevalt, paneb kotile peale valge aktsepteeritud käsipagasi sildi ja naeratab kenasti. Raul naeratab vastu, avab seljakoti, pakib sinna mõningase vaevaga tagasi nii arvuti kui vedelikud, hiivab lubamatult raske üheksakilose koti taas selga ja kõnnib eemale.

Qatar Airwaysi lennuk on kena ja mugav ja raul nõjatub tooli seljatoele ja mõtleb, et on täitsa huvitav kuidas siis see maailma parima lennufirma lend välja näeb. Vaimusilmas on ta kujutanud ette vaikselt lendavat lennukit kus saab puhata pehmetes istmetes, kus eesistuja ei langeta oma tooli seljatuge nii madalale, et tema pea sisuliselt lamab su süles ning ta saab põrnitseda altpoolt su ninakarvu, kus karjuvad lapsed on kusagil kaugel eemal kellegi teise juures, kus toit maitseb nagu parimates restoranides ning mille puhul kui reis lõpeb ja sa astud oma sihtpunktis välja, oled särav, energiline ning valmis malaariasääskede tapmiseks. 

Järgmisel hetkel astub peale kolm eesti perekonda hulga erinevas vanuses lastega, kes kõik karjuvad üksteise peale erineva tonaalsuse ja läbilõikavusega.  Kõik nad paiknevad kenasti strateegiliselt igale poole rauli ja H ümber ning asuvad kõva häälega vaidlema, kelle ülesanne on põrandale kukkunud lapse lutt üles võtta. Üks vanematest, kes on ilmselt laste peale karjumisest juba täiesti blaseerunud ja nüristunud ning näeb siiralt lootvat, et äkki lennuk ikkagi kukub alla enne Balile jõudmist, istub rauli ette ning esimese asjana laseb oma tooli seljatoe nii alla kui võimalik, nii et rauli põlved raksuvad.

Raul ohkab ja mõistab, et lõpptulemusena on see lend samasugune nagu teisedki, ning ta ei eksi. Õnneks pakub teretulnud mõtete kõrvalejuhtimist  meelelahutuse näol  H, kes soovib filme vaadata ning selle nimel peab heroilist võitlust meediakonsooliga, mis reageerib nupuvajutustele harva ja kui, siis tehes sootuks midagi muud kui H on soovinud. H vannub kurja ja taob viljatult konsooli, samas kui isegi salongipersonal teda ignoreerib, unustades talle pidevalt toitu ja jooki serveerida. 

Viis tundi peale lennu algust, täpselt tund enne maandumist, suikub raul lõpuks rahutusse unne, kust teda aeg-ajalt äratavad ees istuvate sülelaste läbilõikavad röögatused, kuna endiselt viimase kuue lennutunni jooksul pole jõutud otsusele, kes siis ikkagi peaks luti põrandalt üles võtma.

Dohas tuigub raul uimaselt lennukist välja, jättes selja taha lutti otsivad eesti perekonnad, ning virgub veidi  sooja kõrbetuule käes. Turvakontroll lennujaamas liigub tempoga, kus arvuti ja taskud tuleb tühjendada konveieril liikuvatesse kastidesse jooksujalu ja meeste wcs laseb üks kodanik külma kõhuga vastu wc seina, kuna kõik pissuaarid ja boksid on täis ning kraanikausside ääres pesevad unise moega habetunud mehed hambaid.

Lend Dohast Balile kestab veel üheksa tundi ning raulile jäävad sellest üksnes hägused mälestused. Kell neli öösel raputatakse ta sügavast unest üles kuna toit on serveeritud. Raul surgib kahtlustavalt praetud riisi kummaliste pruunikate võrsetega ning jääb vist seda süües magama, sest igatahes kui ta üles ärkab on kõht endiselt tühi, aga toitu pole. Näljaselt jääb ta uuesti magama ning ärkab, kuna taas serveeritakse toitu. Ta pakib näljaselt toidu lahti – seekord kummaline segu ubadest, hernestest ja pakora-juustust - haarab kahvli ja siis tuleb stjuardess kes ütleb, et uups, raulile sai vale toit. Poiss võtab ilma pikemata tema eest toidu ära ja kõnnib minema, jättes siiski heatahtlikult kahvli raulile. Mõne aja pärast tuleb ta tagasi ja toob teise toidupaki, öeldes, et nüüd sai õigem ja parem, kuigi see on täpselt seesama segu pakorast ja hernestest ja maitseb nagu kuivanud sokk saepurukastmes.

Umbes igaviku pärast maandub lennuk lõpuks Balil Denpasaris ja rauli ja H lähevad Kutasse hotelli puhkama enne järgmist, viimast, lendu Labuan Bajosse. Temperatuur on kuum ja märg ning  higi niriseb mööda selga alla. Kuta on täis lärmavaid turiste, baarides tümpsub halb muusika ammu häälest läinud pillide saatel ning igal sammul püütakse raulile müüa kokaiini. Kuigi aasialik lärm, värvid ja melu on raulile ütlemata meelepärane, on siiski üsna meeldiv, kui viimaks saab välismaailma sulgeda hotelli ukse taha.

Pikk ja okkaline on tee draakonite juurde.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar