Märkmed Indiast (vol 1)

Lennul New Delhisse isub rauli kõrvalreas laps, kes jälgib ääretu tähelepanuga rauli tegevusi. Iga kord kui raul paneb silmad kinni et tukastada, hakkab laps nutma ning ei lõpeta enne, kui raul silmad avab. Rauli toolinaaber jagab loogika samuti kiirestt lahti ning peale kolmandat tundi alustab omapoolset rutiini, kus ta automaatselt iga kord, kui laps nutma hakkab, äsab raulile küünarnukiga ribidesse. See rutiin töötab isegi siis, kui toolinaaber ise kõigi märkide järgi otsustades viibib sügavas unes.

See on pikk lend, mille parim hetk on kui laps järjekordse nutmishoo ajal ennast täis teeb ning vanemad viivad ta wcsse puhastusse ja raul saab kümme minutit magada.

Delhi lõhnab üldjoontes täpselt samamoodi nagu eelmisel aastalgi, vahest selle väikese erinevusega, et seinte juures, kus on juba tuhat aastat urineerimas käidud, on vahepeal veel aasta jagu vett lastud ja lõhn selle võrra vängem.

Lõunasöögiks valitud restorani ukse juures on lapsed, kes püüavad turistidelt pooltühje veepudeleid välja manguda. Mingi hetk ujub välja miljon aastat vana tädi, ajab lapsed laiali ning alustab ise veepudelite mangumist. Kui see ei õnnestu, püüab neid lihtsalt varastada. Kui raul ta vargusehetkel tabab, siis vannub midagi ning püüab natuke häbelikult rauli lüüa. Raul läheb natuke eemale, ning natukese aja pärast kuuleb kuidas K ja M karjuvad – vanatädi on raulile selja tagant vaikselt ligi hiilinud ja juba nugistab seljakoti kallal et veepudelit kätte saada.

Kasutades õhtust vaba aega hulgutakse läbi Old Delhi, ja sealsete turgude ja mošeede, kuni lõpuks maandutakse linnast väljas Qutb Minari juures. Sinna sõidutab metroojaamast rikša, mille juht peale pikka vaidlust L-ga on nõus sõidutama kõik neli inimest Qutb juurde 80 ruupia eest, kohale jõudes kasseerib 40, lubab  naeratades ootama jääda ning on pärast loomulikult kadunud nagu iga tervemõistuslik India rikšajuht kellele on ettemaksu antud. Peale pikka tingimist umbes kümne rikšajuhiga, kelle hinnad seltskonna sõidutamiseks tagasi metroojaama kõiguvad vahemikus kahesajast kuni saja kahekümne ruupiani, leitakse lõpuks poiss kes asja 80 ruupiaga korda ajab.

Rikšajuhtidega on üldse põnevad lood. Vältimaks tüütut seletamist et kus Eesti asub, kehastub raul rõõmsalt erinevatel ajahetkedel sakslaseks, islandlaseks, namiiblaseks ja poolakaks. Kui kui raul kuulutas ennast namiiblaseks ja ütles, et ta tuli Aafrikast, siis rikšajuht põrnitses teda kahtlustavalt, ei teagi et kas kahtlustas valetamist või kartis ebolat.

Vahepeal leiab raul ka et vaja on osta kohalik SIM kaart telefoni, et saaks inimese moodi internetti. Indias on SIM kaardi töötamise eelduseks muidugi gigantsete vormide täitmine, kuna iga jumala ametnikku paistab huvitavat sinu isa nimi. Muidugi on vaja vormidele lisada pilt endast, mis läheb väidetavalt maksma 200 ruupiat ning mille teeb fotograaf, kes peaks kohe-kohe tulema. Natukese aja pärast ei saabu aga mitte fotograaf vaid kellegi karvane käsi ulatab üle ukse hotellitöötajale fotoaparaadi, raul sätib ennast seina äärde seisma ning fotograafiks kehastunud hotellitöötaja hakkab pilti tegema.

Viis minutit hiljem raul endiselt seisab seina ääres ja fotoaparaat endiselt ei tööta. Raul pakub välja et kas tema telefoniga ei sobi pilti teha, aga töötaja räägib et ei, mobiiliga tehtavad pildid ei sobi kuidagi. Tuleb oodata uut fotograafi, ikka professionaalne foto peab olema, hea lahutusvõimega, aga sellega läheb natuke aega ja raul läheb tuppa ootama.Natukese aja pärast helistatakse, et fotograaf nüüd tuleb, et teeb toas pildi ja võtab raha, pildi tegemise hind on langenud 150 ruupia peale.

Fotograaf tulebki – sama tüüp kes enne hotelli vastuvõtulauas asju ajas, tõmbab taskust oma telefoni, teeb pildi, kasseerib selle eest 150 ruupiat ja lahkub vilet lastes. Ju on tema telefonil parem kaamera.