Pool kuus hommikul teeb raul hotelli vastuvõtulauas check-outi ja vaatab uimaselt vastuvõtulaua lahti olevat sahtlipõhja, mis vaatab talle vastu. Raulil võtab mõni sekund et asjast aru saada, ja selle aja peale sügab sahtlis istuv suur prussakas oma sarvi vastamisi, heidab raulile hingestatud pilgu ning sibab minema.
Peale kiiret lendu Hyderabadist Bangaloresse vaatab A hommikusöögi ajal mõtlikult taimetoitlaste hamburgerit mingist määramatust materjalist tehtud pihviga ja nendib nukralt, et ta võib-olla lähitulevikus on sunnitud ikkagi liha sööma. Raul hõõrub vaikselt käsi.
Bangalore inimesed on ka müstiliselt suurepärased pakkijad. Lennujaamas pakib taksojuht pisikesse autosse neli inimest ja kaheksa kohvrit nii et silm ka ei pilgu. Linnas ringi sõites pakitakse neli eestlast pisikesse rikšasse osavalt nagu kilud karpi, selle erisusega, et kiludel on märkimisväärselt mugavam, nad ei pea muretsema selle pärast et suvalisel hetkel nad jäävad mõnest oma väljaturritavast kehaosast ilma ning kilud eeldatavalt ei pea ka pärast karbiga vaidlema, et kas tuleb maksta sada või sada viiskümmend ruupiat.
Eelmisel õhtul on Hyderabadis hangitud kinopiletid on täitsa töötavad, istekohad on ruumi keskel parimates kohtades ning Bangalore kino on märkimisväärselt ebaindialik. Õnnetud india tüübud, kellele ilmselt teatati, et nende broneeringuga on tekkinud tehniline probleem, nutavad õigustatult patja.
Erisus lääne ja India kino vahel on peamiselt selles, et jupp aega enne filmi pealehakkamist ei näidata mitte niivõrd uute filmide treilereid kui reklaamitakse suurelt ekraanilt väidetavalt väga ägedat alumiiniumist redelit. Samuti lisab kohapealset vürtsi kui poole filmi pealt pannakse tuled põlema, film katkestatakse, ning võimaldatakse inimestel rahulikult minna popkornivarusid täiendama. Samaaegselt näidatakse veerand tundi suurelt ekraanilt et kui äge see alumiiniumredel ikkagi on, ja raul tabab end mõttelt, et tegelikult võiks see redel talle käsipagasisse ära mahtuda küll.
Hotelli tagasi jõudes astub M oma tuppa, veab ninaga õhku ja kutsub rauli, et küsida üle, et kas see ainult tundub talle või tema toas midagi haiseb. Raul nuhutab õhku ja leiab, et lõhn meenutab mingit essentsi hallitust, vanadest sokkidest ja surnud skunksist, ning M läheb ja nõuab omale välja uue toa. Rõduga. Raul hellitab ka mõtteid, et läheb ja proovib seda trikki, aga enne alla hotelli vastuvõttu minekut viskab ta korraks voodi peale pikali.
Uni võtab võimust. Paar tundi uneaga, lend, rikšadega sõitmine, viimaste päevade hilisööni kestnud töö-ööd, hiline kellaaeg ja kõik muu kombineeruvad raskuseks, mis surub silmad kokku ja raul tunneb, et kohe-kohe jääb ta õndsasse unne ja tal on jumala kama kas ta tuba lõhnab nagu Roqueforti juust või ükssarviku kõhutuul. Raul paneb silmad kinni.
Just seda hetke on ilmselt oodanud ukse taga ootav hotellikuli, kes vajutab rauli toa uksekella põhja, nii et see heliseb nagu kõigi taevaste oreliorkestrite ühendakord ja raul tunneb, kuidas hambaplommid värisevad. Ust avades küsib kuli viisakalt et ega raul äkki enne uneaga ei tahaks mõningaid värskendavaid suupisteid.
Raul ütleb et ei taha, paneb ukse kinni ja sikutab ohates kohvrist välja plähvi, et olla järgmine kord valmis kui kuli tuleb järgmisena öösel või varahommikul helistama ja küsima et ega raul ei taha pesu pesta.
Kommentaarid
Postita kommentaar