reede, 15. veebruar 2013

Viimasest päevast Vietnamis

(marsruut Nha Trang-Ho Chi Minh City-Manila)

See algab sellega, et buss jääb ootamatult kusagil seisma, ning bussijuht karjub üle kogu bussi  ’Välja.’

Raul vaatab kella, mis näitab pool kuus hommikul. Ilmselgelt ei saa see olla Saigoni jõudmise aeg, välja arvatud juhul, kui bussijuht on täielik psühhopaat, kes on öö otsa hullumeelselt gaasi põhjas hoidnud, ning ei kõssagi. Siis aga lööb bussijuht maast lahti vahekäigus õndsalt põõnava reisisaatja, kes, ise täiesti unesegasena, hakkab inimesi halastamatult raputama ning bussist välja ajama, ja nii veerevadki raul ja H bussist välja Saigoni varahommikusse sooja õhku.

Mõnda aega oma pagasi otsas istunud, poolunest täiesti segamini läinud ajurakke lahti hõõrunud ja vaadanud, kuidas linn ennast vaikselt liigutama hakkab, suudetakse lõpuks jalad alla võtta ja leida tänavanurgal kohvik, mis on kell kuus juba avatud. Pool tundi mitte midagi nägevate silmadega menüüd üksisilmi põrnitsenud, suudab raul lõpuks tellida magusa rohelise tee ja H kange kohvi. Kuni neid tuuakse, maanduvad kõrvallauda mõned inimesed, kes üsna kurjade nägudega ümberringi põrnitsevad. Tellitud asjad saabuvad juba igaviku pärast, ning raul ja H võtavad sõõmud, mis peaks nad taas muutma millekski inimesesarnaseks.

’Magus,’ ütleb H päeva esimesed sõnad.
’Kange,’ vastab raul oma esimeste sõnadega.
’Oi, tere hommikust,’ ütleb kurja pilguga mees kõrvallauast.

Raul ja H, kes pole üldse kahjuks antud konditsioonis huvitatud kaasmaalastega suhtlemisest, maksavad oma joodamatu kraami eest väikese varanduse, võtavad oma sada tonni kaaluvad seljakotid selga, ning asuvad kallitest kaasmaalastest kaugemale sammuma. Piisavalt kaugel tunduvad olevat hiinalinn oma Hiina templitega, nii et läbi varahommikuse udu ja juba täiel rinnal elava Saigoni asutakse vantsima viite kilomeetrit, mis hiinalinna kesklinnast eemaldab.

Poolteist tundi hiljem leitakse Hiina pagodad isegi vaatamata ääretult ebatäiuslikele kaartidele üles. Pagodad on kirevad, kaetud kõige erinevamate kujundite ja graveeringute ja ornamentidega, nende sees on altareid kõikvõimalikele jumalatele, ning need on täis Teti tähistavaid kohalikke. Viirukisuits kerkib kõrgele, kogu ilm tundub olevat seda halli lõhnavat udu täis, kõikjal on põlvitavad ja kummardavad vietnamlased ja hiinlased, ning raul tunneb pisut piinlikkust, olles keset kogu pühadust oma seljakotiga nagu elevant portselanipoes. Pärast, lugedes põletusauke seljakotis, on aru saada, et ka kohalikud  on sama mõelnud, ja on rauli seljakotti hoolikalt põlevate viirukipulkadega surkinud.

Vaatamata kogule läbielatud pühadusele, tundub tagasitee kesklinna olevat liigselt kurnav, ning nii võetakse ette raund bussiruletti. Bussirulett seisneb antud kontekstis selles, et omamata vähimatki ülevaadet Saigoni ühistranspordist, kuid lähtudes põhimõttest, et ’kusagile need bussid peavad ju viima’, hüppavad raul ja H esimesse ettetulevasse bussi ning sätivad ennast tagaistmele sisse. Kohalikud põrnitsevad ühistranspordiga sõitvaid turiste jahmunult nagu eestlane uue aasta esimest elektriarvet ja tuleb välja, et buss sõidab diagonaalis täpselt linna teise otsa ja paneb rauli ja H maha keset eikusagit. Eikusagil on lugematu hulk seisvaid erineva numbriga busse ja hulk vietnamlasi, kes püüavad karjudes raulile midagi maha müüa, ning ühtlasi on seal märkimisväärne puudus infotabloodest, mis selgitaks, mis buss läheb kuhu.

Kuna mehed ei küsi teed, siis on raul suure probleemi otsas kuni pakub ettevaatlikult välja, et läheks äkki sama tuldud bussiga tagasi ja prooviks uuesti teise liiniga. H pööritab selle peale üksnes silmi, ütleb mõningad huvitavad sõnad meeste ja teeküsimise kohta, ning läheb kõige tihedamasse inimsumma kätega vehkima. Natukese aja pärast leidubki kohalik, kes H kehainglise keelest aru saab ja viib eksinud turistid vajaliku bussi juurde, ning pool tundi hiljem ja napi 6000 dongi vaesemana astubki raul kesklinnas taas tänavale, juba esimesest päevast tuttavatesse kohtadesse.

Kohad on samad, kuid need kümme päeva on õpetanud üllatavalt palju. Üksnes nalja teevad nüüd kookosemüüjad, kes kaasturistidele kookospähkleid hirmsa raha eest maha parseldavad, ning kõik teised müüjad ja sahkerdajad, kes on turistid oma sihtmärgiks võtnud. Teti ajal on ka liiklus Saigonis jäänud tasasemaks, kuid ka alles mõni päev tagasi nii hirmuäratav Vietnami liiklus tundub enesestmõistetav, ning raul ja H lipsavad sealt sujuvalt läbi nagu nuga võist. Kogu Saigon tundub olevat lihtne ja mõistetav ning pidev hämmastumine on asendunud pigem rahuliku liikumisega vajalikku marsruuti pidi. Suurepärase söögiga harjunult tekitab see-eest mõistetamatust lõunaks tellitud maitsestamata pasta, mis ajab H peaaegu mässama ja riiki kukutama.

Viimaseks Saigoni külastatavaks atraktsiooniks on veenukuteatri külastamine. Väike probleem on muidugi selles, et piletimüügikassa on suletud, ja nii oodatakse kannatlikult tund aega, kuni kassa avatakse ja raul lahutab meelt sellega, et vaatab kohaliku roti katseid lillepotti ronida, samas kui H püüab püüdlikult mitte karjuma hakata. Kassa kõrval on kohe ka mingi turvameeste putka, kus käib pidev sebimine. Vahepeal tuuakse päikese kätte plastiktool, millele suurima südamerahuga seatakse kuivama kalad, mis levitavad oma aroomi üle kogu linna. Vahepeal naeratatakse ootajatele, ning tuuakse neile tänava pealt niisama tähtvilju, mille raul ja H tänulikult ära nosivad.

Vahepeal raul loobib ka tuld postri üle, mis kuulutab suurelt ja värviliselt, et peale teatrit on võimalik nautida rikkalikku õhtusööki, mis maksab vietnamlasele 130 000 dongi, välismaalasele 190 000.

Isegi vaatamata pikale ootamisele ja ebaõiglust propageerivale õhtusöögipostrile, on nukuteater seda väärt. Teater ise on vietnamikeelne, värvikas ja suurepärase muusikaga ja raul mõtleb, et ta on harva näinud midagi nii kunstiliselt ilusat.

Seejärel jääb ta magama.

Etenduse lõppedes lööb H rauli maast lahti, hõigatakse tänavalt takso ja võetakse ette viimane teekond lennujaama ja sealt Manilasse, vastu järgmisele osale meie reisist. Takso sõidab läbi õhtuhämara tipptunni, läbi rollerimäsu ja tuututamise, mööda kõrgetest pangahoonetest ja väikestest lobudikest, tänavamüüjatest ja pisikestest turgudest, söövatest, magavatest ja liikuvatest inimestest, ning raul vaatab igatsevalt kogu seda väljas kihavat elu ja planeerib mõttes uut kolmenädalast reisi Vietnamisse.

Lennujaamas kustub lõpuks ka väsimatuna tundunud H ära, sätib ennast aknalauale magama ja nii jäädaksegi peaaegu Filipiinide check-inile hiljaks. Lõpuks ärgates sörgitakse Cebu Pacificu leti juurde kus on juba ootamas paras hulk inimesi sabas, mis liigub kiirusega, mille kõrval mandrilaamade liikumine on kiire nagu Reformierakonna populaarsuse langus. Samas raul liigselt ei muretse, sest mis ikka saaks valesti minna, eks.

Valesti läheb kõik sel hetkel kui check-ini poiss küsib rauli käest Manilast edasilennupiletit. Raul on küll paar korda mõelnud, et peaks ostma vahest ka pileti Filipiinidelt tagasi Singapuri, kuid aega on selle kiire asjaga alati olnud. Raulil on küll olemas pilet Manilast Puerto Princesasse, kuid seda poiss ilmselgelt ei aktsepteeri, vaid viipab käega umbmäärases suunas ja käsib pileti osta, muidu jääb reis nüüd ja kohe katki.

Raul ja H lähevad ebamäärases suunas kuhu vaja ja leiavad leti, mille taga töötav tüdruk saab asjadest aru sama palju nagu vana karu mägra muredest kährikute osas, kuid lõpuks saavad raul ja H vajalikud piletid Singapuri kätte, sörgivad tagasi check-ini poole, nad topitakse koos hulga teistega kell pool kaks öösel lennukisse ja Vietnam jääb selja taha.

Kummaline mõelda, et riik, millest raul enne ei teadnud peaaegu midagi peale sõja ja selle, et mõned ta sõbrad on seda külastanud, on nende napi kümne päeva jooksul ennast väga sügavale rauli naha alla söönud, et suure ebaõiglusena tundub see, et peab selle riigiga nii kiiresti hüvasti jätma.

Siis aga sätib raul ennast natuke mugavamalt istuma Cebu Airbusi ebamugavasse istmesse, sulgeb silmad ja mõtleb, et tegelikult see ju polegi hüvastijätt vaid pigem ajutine eemalviibimine, ning tunduvalt rahulikuma südamega lendab ta Manila poole, vastu taas uuele riigile uute inimeste, uue looduse ja kõigi oma uute üllatuste ja muredega. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar