teisipäev, 19. veebruar 2013

Kolmandast päevast Põhja-Luzonis


(Asukoht Sagada)

See algab sellega, et kõik Sagada kuked on otsustanud tulla rauli akna alla kirema.

Kukki on Filipiinidel palju. Pole kohta kus nad ei kireks, ja samuti pole ka aega mil nad ei kireks. Pole vahet, kas on hommik, õhtu või südapäev, ikka kusagil mõni väärastunud ajatajuga kukk laseb oma keelepaelad valla. Kanu on samuti kõik kohad täis, siblivad igal pool vabalt ringi. Banaues näiteks luuras raul veerand tundi mingit põnevat eksootilist kirevat looma, kes põõsastes ringi sahmerdas, ning see oli kerge pettumus, kui eksootiline loodusele senitundmatu loom osutus eksinud kanaks.

Sagada peamiseks atraktsiooniks on lisaks rippuvatele kirstudele koopad. Koobastesse ei ole soovitatav ilma giidita minna, ja nii palkavadki raul ja H omale turistiinfobüroost giidi (olles loomulikult eelnevalt maksnud büroos registreerimistasuna 35 peesot). Giid on noor kohalik filipiino, kelle inglise keelest on vahelduseks isegi võimalik pisut aru saada – enamik filipiinosid räägivad sellist inglise keelt, millest on võimalik aru saada alles pärast mitmepäevast purjutamist.

Sagadas on üldiselt kaks koobast – Lumiang ja Sumaguing, ja nende avastamusretki on kahesuguseid – kas lähed maa all kogu tee Lumiangist Sumaguingi, või suundud lihtsalt Sumaguingi mööda alla maa sisemusse. Peale pikka arutamist, otsustavad raul ja H olla seekord tagasihoidlikud ja suunduvad koos giidiga Sumaguingi koopa mõneti hirmuäratavast suust allapoole.




Koopas endas on teisigi turiste – nii neid, kes läbivad sama lühikest marsruuti kui ka neid, kes liiguvad ühest koopast teise. Koopa hiiglaslikesse kõrgustesse tõusva lae alt on kuulda miljoni nahkhiire sisistamist ja üsna sageli käega järgmise toetuspunkti järgi kobades satub käsi kleepuvasse nahkhiireguaanosse.

Teekond alla on libe ja täis ohtusid. Ei ole mingit turvavarustust ega rajapiirdeid – on vaid üksteise otsa kuhjunud ja niiskusest libedaks muutunud kivirahnud. Liikumine allapoole edeneb teosammul, püüdes giidi gaasilambi valgel näha vähimatki kindlamat punkti, mis võiks olla järgmine käe- või jalatugi.




’Kas siin õnnetusi ka juhtub?’ küsib raul giidilt ühel puhkehetkel.
’Jep, väga palju,’ vastab giid kõigutamatu rahuga.



Mida sügavamale, seda enam on vett, ja ühel hetkel peab jalanõud jalast võtma ja jätkama paljajalu. Voolav vesi on miljonite aastate jooksul uuristanud kivisse lugematuid väikeseid süvendeid, mis on täidetud külma ja kristallpuhta veega ning kalju on nii libe, et mõnikord saab langustest alla sõita nagu kelguga. Kõige erinevamad kivikujundid on igal pool – rase naine, krokodill, kilpkonn ja lugematud muud, mille nägemiseks on vaja vaid üsna pisut kujutlusvõimet.

Väidetavalt kõige kuulsam kiviformatsioon Sumaguingi koopas. Selle taustal fotografeerimine oli kohustuslik.


Päris koopa all on väike grott puhta veega, kus on võimalik ujuda ja groti seinad on kaetud lugematute fossiilidega. Paraku on sinna pääsemiseks vaja laskuda alla mõnemeetrisest siledast ja libedast kiviseinast. Giid haagib ennast seina külge, ulatab raulile käe, raul püüab leida kiviseinal toetuspunkti, libiseb ja kukub paar meetrit mööda kaljusid alla. Giid imekombel jääb kuidagi seina külge rippuma ja ei lase ka kätt lahti, nii et raul pääseb kergemate marrastustega, kuid sellele vaatamata ta ujuma just ei kipu.

Teekond maa alla ja tagasi kestab kokku ligemale kolm tundi ja päevavalgus koopast väljudes pole kunagi tundunud nii kaunis.



Kogu ülejäänud päeva juhib giid rauli ja H ümbruskonnas ringi mööda erinevaid kohti. Külastatakse kaasaegset surnuaeda – Sagada kohalikud ei põleta haudadel küünlaid, vaid teevad haua jalutsisse männipindudest lõkke (nagu välja tuleb, on surnuaeda maetud ka mitmeid turiste, kes on samuti koopaid läinud külastama). Vaadatakse lugematut hulka rippuvaid kirste, millest mõned on sadu aastaid vanad ja mõned alles hiljutised ja mis on peidetud kõige müstilisematesse kohtadesse kaljuseintel (giid muuhulgas näitab ka oma vanaema, kes ühes kirstus ripub). Vaadatakse kohalikke, kes linna lähedal väikesest kosest alal hüppavad, tehakse risti-rästi reis läbi kohalike riisipõldude ja juurviljaaedade ja vaadatakse kohalikke põldudel töötamas. Öeldakse, et inimene võib lõpmatuseni vaadata elavat tuld, voolavat vett ja seda, kuidas teised inimesed tööd teevad, ja Sabang on ilmselgelt selleks ideaalne koht.



Raul mõtleb, et kui tema kunagi peaks minema vastuollu Eesti seadustega, siis ilmselt Londonisse pagemise asemel võtaks ta riski ja sätiks ennast sisse Sagadas. Seda isegi vaatamata kukkedele. Kuradi kuked.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar