reede, 15. veebruar 2013

Esimesest päevast Manilas


(marsruut Ho Chi Minh City-Manila)

See algab sellega, et pool viis hommikul maabub lennuk Manilas ja raul, kes pole praktiliselt üldse maganud, astub täiesti unesegasena lennukist välja ega jaga üldse lahti kus ta on.

Täitnud mingeid pabereid, mille sisu raul täpselt ei mõista, ja käinud mööda ametnike lettidest, kes on küsinud temalt küsimusi, mida raul ei mäleta, avastab ta ennast letist, mille kohal on suur kiri ’Customs’.

’Kuhu te olete minemas?’ küsib leti taga olev Manila lennujaama tollitöötaja.
’Filipiinidele,’ vastab raul.
’Eieieie, kuhu linna te olete minemas?’ täpsustab tollitöötaja.
’Manilasse,’ vastab raul peale mõningast mõtete kogumist.
’Tähendab, kuhu edasi olete te Manilast minemas?’ küsib tollitöötaja.
Raul kuuleb küsimust ja tunneb, et ta justkui mäletas kunagi sellele küsimusele vastust, kuid  kuna antud hetkel on tema ajus tööl täpselt üks ajurakk ning sellelgi on parajasti lõunapaus, siis ta lihtsalt vaikib. Tollitöötaja vaatab raulile pika pilguga otsa ja mõtleb, et kes sellise arengupeetusega inimese nii kaugele üle piiri on lubanud. Raul vaatab tollitöötajale otsa ja mõtleb, et nüüd ta vist pannakse vangi.

Lõpuks, peale pikka vaikust ja pilkude vahetamist, ohkab tollitöötaja resigneerunult, võtab rauli käest paberi, mille peal on raul täitnud mõningad lahtrid infoga, mille täpsuses ta küll sügavalt kahtleb, lehvitab käega ning raul on Filipiinidel.

Manilas sajab vihma, mis on esimene korralik šokk Vietnamist tulles. Teine šokk on see, et kadunud on kõik rollerid ja teed on pigem täidetud erinevas suuruses autodega ja liiklus meenutab Vietnami oma, ainult ilma Vietnami sujuvuse ning seletamatu sarmita.

Raul ärkab enam-vähem üles selleks ajaks kui taksojuht hotelli juurde jõuab, ning kerge imestusega avastab ta, et H ei olegi vahepeal ära kadunud ja nii suundutakse hommikusööki otsima.

Hotelli hommikusöök on kohe kõrvalolevas 24 tundi lahti olevas spordibaaris. H, kes on lootusetult maabunud tagasi Euroopas, tellib omale hommikuks pannkooke. Raul, kes on omakorda lootusetult sattunud Vietnami Pho Ghast sõltuvisse, leiab omale menüüst Tai kanasupi, ning ta jääb ootama igahommikust naudinguhetke vürtsika supiga.

Kakskümmend minutit hiljem tuuakse tellitu lauda, ning saabub kolmas ja kõige hullem šokk. Olles harjunud suurepärase Vietnami köögiga, põrnitsevad nii raul kui H pikalt oma toodud toite, enne, kui julgevad neid ettevaatlikult sööginõudega puudutada. H tellitud pannkook ei sarnane millegagi, mida inimkond senini pannkoogu all mõistab. Rauli oodatud selge vürtsika kanasupi asemel tuuakse lauda midagi, mis meenutab tapeediliimi, mida on heldelt vürtsitatud härja ilaga ning mille sisse on pandud tükke, mis on kanalihast sama kaugel kui taks dogist – geneetiline materjal on küll enam-vähem sama, kuid on ka teatud erinevused.

Raul õngitseb kahtlustavalt ühe kanatüki supi seest välja, kuid see libiseb lusika pealt maha ja kukub tapeediliimi sisse, tuues kuuldavale väga lõpliku lurtsatuse, mille võiks kuuldavale tuua kaheksajalg, kelle iminappa parajasti roostes metalli küljest lahti kangutatakse. Seda kuuldes kaob rauli söögiisu ära järgmiseks kümneks aastaks.

Kuna kõige olulisem to–do asi päeva nimekirjas on ära osta bussipiletid järgmisel õhtul Banaue poole suunduvasse bussi, seatakse sammud linna peale. Kuna Manilas pole ühtset keskset bussijaama, siis iga bussifirma on üles seadnud oma jaam, ja jooksutavad oma piletiostusüsteemi linna erinevatest otstes. Selline asi nagu interneti teel pileti broneerimine on nende jaoks ilmselgelt raketiteadus. Manila-Banaue marsruuti teenindab üknes Ohayami fima, mis asub sügaval Sampaloci linnaosas ja soovides Manilast vähese aja jooksul maksimaalselt näha, otsustavad raul ja H minna bussijaama ühistranspordiga.

Hotellist juhised saanud, asuvad raul ja H teele. Hotell asub Manila Makati linnaosas- niiöelda kesklinnas ja ärikeskuses. Hotellist saadud juhised kõlavad umbes nii, et võta bensiinijaama juurest üks jeepney, sõida tundmatusse kohta, seal istu ümber teise jeepneysse ja sõida kuhugi ja siis oledki peaaegu kohal, ainult pead veel natuke rongiga sõitma.

Raul ja H jõuavad bensiinijaama juurde ja seal on ka kõik. Jeepneysid on miljon ja need sõidavad müstilistel ja määramatutel marsruutidel, ja nende sees ja katustel istuvad inimesed ning vahepeal ripuvad inimesed nende külgedel ka, ignoreerides kõiki füüsikaseadusi. Jeepneyd ise on jumalavallatu segu iidvanast džiibist ja ilmselt hiliskambriumist pärit bussist, ning neid on värvinud ilmselt hullumeelsed värvipimedad koomiksijoonistajad.

Natuke aega seda mäsu vaadanud ja mitte millestki sotti saanud, otsustavad raul ja H pigem natuke jalutada, ja paar tundi hiljem endiselt mitte targemaks saanuna, hõikavad tänavalt takso ja annavad ette bussijaama aadressi.

Piirkond, kus Ohayami bussijaam asub, on kõige trööstitum ja nukram linnaos, kus raul iialgi oma elus viibinud on, ja ta on näinud Namiibia lehmasõnnikust kokku pätsitud hurtsikuid ja prügikuhjades magavaid inimesi. Uskumatu räpasus, ainult ime kombel püsti seisvad lobudikud, kerjavad inimesed, armetud pisikesed müügiputkad ja ilmselgelt poolnäljas lapsed ringi siblimas, ukseavadest põrnitsevad tumedad silmad, üle kõige selle laotunud lootusetuse ja meeleheite loor – kõik see tekitab tunde kõigest muust kui turvalisusest, ning raul tunneb, et ta ei taha seal üldse olla.

Ohayami müügiletis ei aktsepteerita dollareid, nii et raul ja H hulguvad läbi kogu selle trööstitu maailma, otsides panka, kus nad lõpuks saavad dollarid peesodeks vahetada (1 euro on 53 peesot, dollari eest saab neid 40 – kuid eurosid vahetatakse harva), ning saavad kätte ka bussipiletid. Leidnud järjekordse takso, otsustatakse minna linna väidetavalt suurimasse vaatamisväärsusesse – hispaanlaste ehitatud vanalinna Intramurosesse. Taas kord sõidetakse läbi kogu selle vaesuse ja viletsuse. Kui takso foori taga peatub, siis akna taga viipavad kutsuvalt prostituudid ja sirutavad käsi tänavalapsed, ning kõige selle taustal mängib autos ’Somewhere Over the Rainbow’, mis mõjub lihtsalt ilkumisena.

Intramuros on koht, mis tekitab kahetisi emotsioone. Ühest küljest on tegemist suurepärase kindlustusega, mille sees on suurepäraselt säilinud hooneid, kuid tundub, nagu selle hooldamine ja renoveerimine ei kotiks tegelikult eriti kedagi – sadu aastaid vanu kindlusekäikudesse on täiesti ükskõikselt kallatud koormate kaupa prahti, müürid on taimedest läbikasvanud ja üldine räpasus hakkab silma peaaegu kõikjal.

Kõigest sellest sügavalt masendunud sõidavad raul ja H järgmise taksoga tagasi hotelli, et tegeleda oluliste tegevustega nagu pesupesemine ning puudujäänud ööune tagasimagamine. Taksojuht on aga taevast kukkunud ning tiirutab rauli ja H-ga tund aega linnas ringi, kuna tal pole aimugi, kus nõutud hotell asub. Raul ei tea sellest ringisõitmisest midagi, kuna ta on tagaistmele lootusetult ära kustunud, ja ainult vahepeal läbi une imestab, et miks nad veel kohal pole. Lõpuks peale seda, kui taksojuht on mõned korrad küsinud suvalistelt inimestelt teed, jõuab ta lõpuks soovitud kohta, ning vaatamata sellele, et taksomeeter näitab summat tublisti üle 200 peeso, maksab raul taevast kukkunud juhile 150 ja kobib taksost välja.

Pärast hotellis reisijuhti lugedes paneb raul kõrva taha tarkusetera, et kõikide vaidluste tekkimise puhul tuleb filipiinodele lihtsalt valetada. Filipiinod valetavad sulle nagunii.

Õhtusööki otsima minnes avastatakse, et kohe hotelli kõrvaltänaval on punaste laternate linnaosa ning pimedatel tänavatel on näha hulka kaltsudes lapsi, keda valvavad vanemad inimesed, kes ilmselgelt pole nende vanemad – lapsprostituudid. Kui kellegagi tekib silmside kauem kui sekundiks, siis võib olla kindel, et sinu suunas sirutatakse välja kerjav käsi.

Tere tulemast Manilasse – ühel tänaval kõrguvad maailmanimedega pankade peahooned, ja kõrvaltänaval kupeldatakse kõike mis liigub.

Õhtul magama minnes mängib raulil peas ’Somewhere Over the Rainbow’, ja tema viimane mõte enne uinumist on Vietnamist.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar